Koduperenaise (seksi)fantaasiad, unistused ja hirmud

Kai Kase jutulooming on ilmekas näide, et hästi kirjutamiseks pole vaja kalleid kursusi, vaid kirge ja kutsumust.

PEETER SAUTER

Sass Henno – pauguga kirjandusse tulnud ja siis kadunud poeg, kes on sukeldunud PR-, reklaami- ja pelmeeniärisse – kuulutas kunagi välja hirmkallid kirjutamiskursused, andis lubaduse, et iga osalenu võib pärast kirjutada bestselleri. Juurdlesin, kes seal võiks osaleda. Mitu kõva ärimeest on meil ilukirjandust teinud, Armin Kõomägi isegi orgunnis romaanivõistluse ja võitis selle kohe ka naksti ära. Rein Kilk kirjutas Tartu ülikooli tudengina luulekogu. Hans H. Luik harrastas ilukirjandust noorpõlves ja ta näitemäng tuli Ugalas lavale. Küllap ta võtab millaski vähemalt memuaarid kirjutada. Memuaare võiks dikteerida näiteks Arnold Rüütel. No see oleks vast lugemine! Churchill sai oma raamatute eest Nobeli auhinna. Meri oli kõva kirjamees. Ei tea, mida Ilves ja Rüütel venitavad! Sõnakunst on neil ju käpas.

Oleksin ehk isegi Henno kursusele läinud, aga mitmetuhandene – või oli see mitmekümnetuhandene? – hind käis selgelt üle jõu ja ega ükski toimetus kah mulle seda lõbu poleks välja teinud, et ma pärast lehes aru annaksin. Ei tea, kas keegi sinna kursusele läks ja kes? Küsin Hennolt ja lisan vastuse artikli lõppu. Tookord arvasin, et kui üldse, siis saadab mõni miljuneer kursusele oma naise, et see oleks kindlas kohas.

Kai Kask (samuti J. K. Rowling) on ilmekas näide, et mingit koolitust pole vaja. Koduperenaine võib keskealisena kirjutama kukkuda – ja hästi kirjutama. Kirjutamiseks pole vaja kooli, vaid kirge ja kutsumust. Ehk isegi lugemust pole tingimata vaja.

Kohe, kui Kai Kask sule paberile sai, hakkas Vikerkaar tema teoseid avaldama. Olgu jumal ja Kajar Pruul tänatud! See ilmselt motiveeris tekste juurde tegema ning peaaegu kohe kasvas Kai Kase novellist äravahetamatu formaat isikupärase stiili ja käekirjaga, Kai Kase kirjandusfenomen.

Mis seda iseloomustab? Eelkõige kaks aspekti.

Esiteks vastuolud. Tekst on ühekorraga kaine ja sentimendivaba (vahele susatakse kriitilisi mõtteid ja räigeid sõnu), ometi sisimas sentimentaalne. Sõnades lüürikavaba, sisuliselt lüürika. Klaar jutt on oma hüplikkuses rabe ja segane. Tuum, eesmärk, siht on olemas, kuid kohale õigupoolest ei jõuta, sumatakse tekstisoos. Vestlused iseendaga arenevad niikaugele, et pole enam kindel, kas tegu on isiksuse kahestumise või eri tegelastega.

Teiseks siirded. Teksti sees minnakse teise aega ja/või ruumi üle nii sujuvalt, et lugejana ei saa arugi, kuidas, kus ja millal olen ma sattunud uude kohta või fantaasiasse või kust läheb fantaasia ja tegelikkuse piir, sest ka Kase fantaasiad on väga asised. Tekst ongi konkreetsuste jada (ja minu meelest see töötab alati).

Kui tihti seda siis juhtub, et keegi loob oma esimeste juttudega veenva omailma ja oma stiili, mis pole järeleaimatav? Peaaegu mitte iialgi. Ja minu meelest pole Kai Kask teinud seda teadlikult, vaid kompamisi, kuna ta ei osanud ilukirjandust kirjutada, polnud kogemust. Ometi kohe, kui kirjutama hakkas, oskas.

Ja siin on nüüd üks konks. Kõik need rabedad, otsingulised ja seejuures nina püsti Vikerkaare jutud viivad väga hästi kaasa. Neis on krüptilisust, samal ajal on tekst lihtne. Lihtsa jutuga peteti tunde- ja mõttelabürintidesse. Nüüd on aga Kai Kask kirjutamise selgeks saanud ja viimastes juttudes kisub igavaks. Kuidas ta saaks oma oskused ära unustada, et kirjutada nagu alguses? Ei saagi. Jalgrattasõidu võib veel unustada, armastust vist mitte iial. Aga armastusest Kai Kask kirjutab ja tekst on tema armastus.

Pärast eelmisel aastal ilmunud esik­raamatut „Kogetud teosed“ on Kai Kasel ilmunud Vikerkaares-Loomingus kaks juttu. „Miks armastada linna?“ (Looming 2018, nr 12) on kirjeldus Ölandi reisist, mis osutub jutu lõpus fiktsiooniks. Veenev fiktsioon, aga justkui etüüd ilma ängi ja kireta, niisama olmeline tühikeks. „Igapäevane elu“ (Vikerkaar 2018, nr 12) on pildikene sellest, kuidas Jüri Arrak on maalinud maali pisikesest poisist punases ja lopsaka naise akti sinna kõrvale. Pilt on 80aastase Arraku tagasipöördumine lapsepõlve, kui ta oli korpulentse hoidja süles õnnelik ja surus pea vastu pehmet lopsakat rinda. Jüri Arrakust on saanud Kai Kase laps ja kui ta ka ulakusi teeb, kas emme pahandab? Oh ei!

Õhtuleht kirjutas, et Kai Kask on Jüri Arraku muusa ja Kask saab Arrakult inspiratsiooni. Ehk oli Kai Kase elu varem pisut keeruline, traagiline ja nukker ning ta kirjutas hästi, aga nüüd on roosa­manna ja pole änge ega unistusi, mida tekstis välja elada? Küllap on võimalusi. Omal ajal pettusin Kerttu Rakkes, kui too hakkas pärast esimesi bravuurikaid jutte (kui ta ise oli kriisis) kirjutama ontlikke seepe (kui elu oli stabiliseerunud). Ometi on tema viimane romaan „Häbi“ jälle täis ängi ja kirge, kuigi see ei ole enam isiklik, oma elu kirg. Algul viis maailmavalusse omaenda traagika ja trots, nüüd viib sinna empaatia. Võib-olla on ka Kai Kask teismelise ja küpsemise vahepeal? Arraku-jutt on juba empaatiajutt (teen liiga: empaatilisi vaatlusi on tal olnud algusest peale, aga varem on prevaleerinud ta enda puntrasolek).

Pealkirja „Kogetud teosed“ peale meenub biitnike õpetus: kill your darlings. Kui pähe turgatab midagi teravmeelset, siis jäta see kirjutamata või tõmba maha, muidu takerdub lugeja teravmeelsuse taha ega taju allhoovusi. Pealegi on selletaolisi pealkirju tehtud hulgem: näitus „Kogutud seosed“, Laiapea-Toomiku ühisraamat „Kodutud seosed“… „Kogetud teosed“ jätab mulje, et tegu on följetoni- või naljaraamatuga, aga ei ole ju. Ehk põhjendab pealkirja see, et Kai Kask on suuresti omaelulooline. Olgu peale.

Üks aspekt veel. Ühe jutu kaupa ajakirjas on Kai Kask väga hea autor. Kui sama formaati tuleb aga raamatus järjest, paistab välja, et kirjutamisnõks kordub, ning see hakkab tüütama ja väsitama. Ettearvamatus muutub ettearvatavaks. Ehk ei juhtuks nii, kui tekst oleks üks pikk sidus tekst? Kai Kask võiks kirjutada romaani.

Alternatiivina: mis oleks, kui prooviks ka (proosa)luulet või dramaturgiat? Stsenaristikat? (Selleks oleks vaja tellijat.) Kai Kase pildimosaiigid on filmilikud ja visuaalsed, konkreetsed. Näiliselt sinna-tänna hüplevad varasemad tekstid on sisemiselt tugevasti kokku traageldatud. Film, mis film.

PS Saingi Sass Hennolt vastuse. Tema kirjutamiskursus maksis 16 400 krooni. Osalejaid oli kolm, kusjuures üks maksis poole, üks ei maksnud midagi ja jättis kursuse pooleli.