Koer ja tema saba

9. septembril Tuglase maja aias (tervislikel põhjustel) pidamata jäänud kõne

MATI SIRKEL

Täna tähistame olulist tähtpäeva: Eesti Kirjanduse Teabekeskus sai kahekümneaastaseks. Kunagise Eesti Kirjanike Liidu esimehena ei jõudnud ma kahjuks teha kaugeltki kõike, mida kavatsesin, samuti olen oma nn ametiajal teinud rumalusi, mida kahetsen, aga olid ka mõned valikud ja initsiatiivid, mis on läinud täkkesse ja mille pärast võib tunda pisikest uhkust, ennekõike aga tänulikkust, et need on end õigustanud.

Üks neist oli katse, tehtud aastal 2001, mil aeg ka kultuuripoliitika ametkondlikus vallas oli ilmselt küps arusaamiseks, et vaid miljoni potentsiaalse lugejaga eesti kirjandus vajab tutvustamiseks, vahendamiseks ja nüüdseks juba avatud maailma jõudmiseks tagant­aitamist – nii küps, et selleks vajaliku institutsiooni loomise endastmõistetavust aktsepteeriti pikema jututa. Siin aitas kaasa aeg ja meie kirjanduse kõnekus esialgu meie endi jaoks, mõned vähesed muudesse keeltesse (peale vene) jõudnud erandid välja arvatud (Kross, Luik jt). Tagasi vaadates oli aga olulisem see, et õnn naeratas ja leidus inimene, kes oli nõus seda institutsiooni üles ehitama ja juhtima ning kellel olid olemas selleks tarvilised eeldused: keelte­oskus, suhtlemisoskus, intellektuaalne ja isiksuslik sarm, kirjanduslik kõrv ja haistmine, põhimõte, et kui juba midagi teha, siis korralikult ja süsteemselt. See inimene oli ja on, algusest tänaseni, Ilvi Liive, kes juba oma töö eripära tõttu kuulub siinmail nende väheste hulka, kelle kohta võib öelda „asendamatu“.

PR-töö tulemuslikkus rahvus­vahelises kirjandus- ja kirjastusruumis nõuab väga spetsiifilist know-how’d, otsekontakte oluliste inimeste ja instantsidega ning seeläbi kasvavaid kogemusi ja teadmisi, mis koonduvad ikka inimesse – nii siin- kui ka sealpool messi­lauda, olgu Frankfurdis, Londonis, Pariisis või kusagil Taiwanis. Tulemuslik töö kasvatab inimeste, meie kontekstis tõlkijate arvu, kes vajavad kureerimist kõige laiemas plaanis: innustamist oma töös ja informeerimist sellest, mida uut meie kirjandusel oli ja on pakkuda, n-ö järeleaitamistunde. (Nende vahetu pakkumise kohaks kohtumiste, seminaride jne vormis oli juba tagalana olemas Käsmu kirjanike maja). Omaette ja väga oluline rida on veel muu maailma kirjastajad, kes vajavad samuti veenmist, et eesti autorite väljaandmine olgugi küllastatud turul on kindla peale minek. Selle kõige kohta võiks öelda – kosmos, ja selles ilmaruumis orienteerumine, selle suunistamine ja haldamine nõuab pädevust, mis pole õpitav teisiti kui kogemuste kaudu ja omal nahal (misjuures see nahk peab olema väga õhuke ja tundlik). Võin täie kindluse ja teadmisega öelda, et eeskätt Ilvi Liive, aga juba aastaid tandem Ilvi Liive – Kerti Tergem ja viimasel ajal triolett Ilvi Liive – Kerti Tergem – Elle-Mari Talivee on jõudnud oma professionaalsuses ja pühendumuses tasemele, mis lubab teist korda kasutada sõna „asendamatud“. Siinset kuulajaskonda arvestades pole vaja rohkematesse üksikasjadesse minna – sapienti sat!

Soovin õnne ja edu ning avaldan sügavaimat tänu nimetatuile kõige tehtu eest, võttes endale julguse teha seda Eesti olnud, oleva ja tulevase kirjanduse nimel. Tehtu väärib ülimat tunnustust ja tähistamist, milleks täna ja siin on meil võimalus. Tehkem seda siis! Pealegi – need üliolulised tagant­aitajad või eestvedajad ise jäävad ikka n-ö diskreetsesse varju, sest ei esinda nad ju ennast, vaid eesti kirjandust. Nende eest kõneleb ainult kuiv statistika, kui palju on tõlkeid ilmunud ja uusi tõlkijaid tekkinud, aga need arvud on – kõnekad! Ärgu kahanegu neis nimetatuis ja meis ind ja usk, et eesti kirjandus on väärt parimat, sellest tuleb ainult muule maailmale oskuslikult teada anda, sest see, kuripatt, ei mõista ju meie keelt.

Kerti Tergem ja Ilvi Liive, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse tugisambad.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com