Kogemata riimi läinud vabavärss

Joonas Veelmaa seab pungilikult lihtsatesse ridadesse elu absurdsust ja ühiskonnasiseseid pusasid, minemata seejuures otsesõnu poliitiliseks, veel vähem kurjaks ja kibestunuks.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Huumor on kunstis ja loomingus tänamatu žanr. Huumoriga käib koos kergus, kergust aetakse segi kerglasega, kerglasena ei taha aga keegi välja paista. Komöödiad pälvivad harvemini Oscareid, Nobeli kirjandusauhinnad koonduvad kannatuste ümber, keegi kriitik nõudis kunagi ühes arvustuses, et muusikas tuleks naljategemine suisa ära keelata.

Luuleliseks kipuvad muutma armuvalu, kaotusvalu, maailmavalu, hamba­valu. Erandeid on muidugi ka, Ilmar Trull näiteks, aga tema kirjutab lastele, või Contra, aga tema on Võrust. Joonas Veelmaa ei kirjuta minu teada ei lastele ega ole Võrust, küll aga on ta loonud pseudonüümi Pöial on jala Alaska all kõige vaimukamaid karikatuure ja luuletusi, mille otsa on mul õnnestunud veebiavarustes toidupiltide ja võõraviha vahel põigeldes koperdada.

Filmikriitikuna olen näiteks sageli mõelnud, et tahaksin arvustuse asemel kasutada PojA pilti nõutu ilmega baretiga tegelastest, kelle kõrval ripub lühike tekst: „Nii raske on teha head filmi, kui pole raha, kaamerat, näitlejaid, meeskonda, ideed, vajadust ega tahet“. Need märkamised, arvamised ja torkamised on lühidad, sageli esmapilgul triviaalsed, ent pea alati tänu mõnele psühholoogilisele või ühiskondlikule allhoovusele taibukad ja tabavad.

Veelmaa debüütluulekogu „Alaska“ algab siiski just armuvaluga. Kiirel ülevaatusel laikide ja muu ühismeedia butafooria alusel Pöial on jala Alaska kõige populaarsemast tekstist, mis ilmus veebis juba 2019. aasta lõpus:

läksin lahku oma tüdrukust
sest ma ei olnud oma eksist üle saanud
temaga läksin lahku
sest polnud eelmisest üle saanud

ja enne seda eelmist oli veel üks eelmine ja
üks veel ja saate aru küll

nii lähebki see lugu edasi ja edasi
kuni olin veel viiene ja esimene tüdruk
piret mind maha jättis

piret kus sa oled?

aeg on võtta vastutus

Pöial on jala Alaska karikatuuride näide

Joonas Veelmaa

Piret pole kuuldavasti tänaseni vastutust võtnud, kuid Veelmaa meelisvõtted saab juba „Alaska“ esimeselt leheküljelt kätte. Sageli toob ta pikema sissejuhatuse või põhjalikuma taustata iroonilise mina­tegelase kõrvale karaktereid, keda lugejal on võimalik vaimusilmas ette kujutada. Fantaasiale jätavad tekstid spetsiifiliste kirjelduste puudumise tõttu palju ruumi, sekka mõni konkreetne nimi: Hilton, Keres, Urmased Sõõru- ja Viilmaa, USA või Granny Smith.

Pea kõik luuletused kulmineeruvad puändiga, registrivahetuse või mõne vimkaga, mis mõnikord üllatab, mõnikord väänab tähendust, mõnikord rõhutab seda, mõnikord segab jälgi, mõnikord jätab ruumi topelttähenduseks. Pole paha saavutus luuletuste kohta, mis piirduvad sageli kolme kuni seitsme reaga. Umbes nagu anekdoodid, aga mitte onuheinolik kolmanda õlle järgne saunalava jaur, vaid maitsekas ja nutikas absurd. Mõnikord saab naljaks nalja puudumine või lihtsalt ootuste kõrvale juhtimine, selles osas on „Alaska“ äärmiselt eneseteadlik, isegi meta­tekstuaalne või postmodernistlik.

Edvistamises või liigses pretensioonikuses on Veelmaad raske süüdistada. Moraalselt kõrgemat positsiooni ta hoolimata torgetest ühiskonna pihta ei võta või peidab selle osavalt kerge (enese)iroonia taha. Üks kogu kõrghetki on „Alaska“ pikim luuletus „jutlus patarei vanglas“ homosuhetest ning patu olemusest („ja isegi vabavärss / läheb kogemata / riimi“). Olenemata teemade keerukusest või päevakajalisusest ei võta Veelmaa liiga tõsiselt ka iseennast, lõõpides muu hulgas loomise ja luuletamise üle. Ennekõike on see eksistentsialistlik absurd, mida on kerge kujutada mõne Roy Anderssoni filmi või Monty Pythoni sketši tegelase sisekõnena.

Kui eespool toodud näide Veelmaa loomingust mõjub vaimukana, on põhjust luulekogu täismahus ette võtta ja vaevalt õnnestub see enne lõpule jõudmist käest panna. Modernset inimest piinava ajapuuduse pärast peljata ei maksa – „Alaska“ sisaldab vaid pisut enam kui viitkümmet lehekülgedel lõbuga lippavat luuletust, enamik neist lühikesed ja lihtsalt loetavad. Kerged, noh.

Aga mitte kerglased. Veelmaa oskus on seada pungilikult lihtsatesse sõnaridadesse elu absurdsust ja ühiskonnasiseseid pusasid, minemata seejuures otsesõnu poliitiliseks, veel vähem kurjaks või kibestunuks. Hoiakuid võib küll aimata. Oma osa saavad alfaisane mehelikkus („mees teab mis mees kakelda ei taha sest / mees teab mis mees luuletab“), konservatiivne minevikuihalus („ma igatsen seda aega / kui lihasöömine oli veel au sees / ja veganeid kutsuti / nende õige nimega – / pederastid“), aga ka edukultus („jah vabadusele“ kõlab pisut nagu peategelase kuulus „vali elu“ kõne „Trainspottingust“) ning mina­tegelase beetasus („ole enesekindlam / muidu inimesed peavad / sind selliseks mökuks / nagu sa päriselt oled“).

Kohati on see kõik kuratlikult naljakas, kohati inimseisundit läbinägev, kohati mõlemat korraga. Läbinisti teravmeelne ja satiiriline, aga oma olemuses ka elujaatav ja eriskummalisel moel isegi inimsõbralik. Pole ime, et Veelmaa on teinud koostööd vaimse tervisega tegeleva mittetulundusühinguga Peaasi. Paljud tema karikatuurid ja tekstid puudutavadki küsimusi, maske, dilemmasid, ühiskonna sisepingeid, eraldus- ja isolatsioonijooni. Ometi on neis enamasti ka mingi helge noot („samal ajal kuseb / universumi suur koer / kõigi peale sama suure / kaarega / aga tundub nagu minu peale natukene ka / vikerkaarega“).

Veelmaa mitte midagi liiga tõsiselt võttev või pühaks pidav fatalism („su tänastel tegudel ei / olnud erilist mõtet / aga samas / millel oleks“) läheb hästi kokku viimastel aastatel filosoofia ajaloost tänapäeva jõudnud stoitsismiga. Valmisolekuga võtta tegelikkust, nagu see on, oma rõõmude ja muredega, püüdes alati olla pisut parem ja vooruslikum. „Alaskas“ on mingi oma zen, mille kirjeldamise asemel on paslik lõpetada veel ühe näitega kogust:

vaata võõrale inimesele silma
ja ütle või lausa hüüata
mis hüüata
kisenda
tere hommikust päikesepall
ära kohku kui ta samaga ei vasta
sealt teiselt poolt klaasi
oma esimese korruse korteri köögist
sest kõik ei ole
nii positiivsed kui sina

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht