Kogemuse vääramatus

Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“

VIIVI LUIK

Mul on kaks sõjakogemust. Sain nad ammu enne praegust Ukraina sõda. Üks kogemus on pärit kevadest 1999, kui ÜRO andis loa pommitada Jugoslaavia sõjalisi objekte – selleks, et kukutada Miloševići režiim. Miloševićil pärast seda enam pikka pidu ei olnud. Tema, nagu te tõenäoliselt teate, läks Haagi kohtu alla.

Võimalik, et Eestist vaadates tundus too Kosovo sõda kauge ja lokaalne ega puudutanud siinsete inimeste elu kuigi­paljukest.

Minul on sellest sõjast teistsugune, omaenda isiklik kogemus. Kogesin Kosovo sõda oma õue all oleva sõjana, nii nagu seda kogesid itaallased, sest sel ajal oli mu kodu Roomas.

Mäletan pommilennukeid Aadria mere kohal. Õhku tõusid nad Itaaliast. Mõnikord kukkusid pommid merre. Võin selle pildi iga hetk oma silmade ees taastada.

Pommitamise esimesel päeval langes kogu Roomale hall vari. Lehtedesse oli rasvaselt trükitud sõna la Guerra ehk Sõda. Inimesed läksid teist nägu. Keegi ei teadnud, kas sõda laieneb ja mis sellest saab. Rooma ilmusid uutmoodi kerjused, Balkani sõjapõgenikud.

***

Teise sõjakogemuse sain siis, kui elasin 1996. aastal DAADi stipendiaadina Berliinis.

See ei olnud uus sõda, see oli ikka seesama vana äraleierdatud Teine maailmasõda, kuid see, mida ma kogesin, oli mulle uus.

Sellele kogemusele toetudes võib järeldada, et Teine maailmasõda jääb lõpetamata seni, kuni Vene sõjakurjategijaid ning võika režiimi kaasosalisi ja täideviijaid ei ole pandud jagama oma Saksa ning Jugoslaavia ametivendade saatust.

Seda, mis sunnib mind ütlema, et Teine maailmasõda on lõpetamata, kogesin ma päise päeva ajal, viiskümmend üks aastat pärast ametlikku sõjalõppu ühes Berliini metroorongis. Olen seda juhtumit pikemalt kirjeldanud „Varjuteatris“ lehekülgedel 156–158.

Lühidalt kokku võttes: rongis minu vastas istusid kaks vanaprouat, kaks sõbrannat, kes kõige järgi otsustades olid väga noortena Vene soldatite sõjalõpukuriteod Saksamaal üle elanud, seejärel emigreerunud ning alles nüüd esimest korda peale sõda julgenud Berliini tulla.

Nad olid elevil ja rõõmsad seni, kuni vagunisse tulid kaks vene poissi, kes rongides laulmas ja kerjamas käisid. Kui vanaprouad vene keelt kuulsid, juhtus nendega täpselt see, mida ma „Varjuteatris“ kirjeldada püüan: „Vanad daamid jäid poole sõna pealt vait. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas inimese nägu läheb valgeks nagu paber. Nüüd ma nägin. „Die Russen! Venelased!“ sosistas vana naine lapsehäälega ja tõstis käed abitult kurgu juurde. See katkev hääl, see õudusega täidetud sosin kostis siia vagunisse otse 1945. aasta kevadest. Olen seda oma kõrvaga kuulnud ja kuulen praegugi, kui ma sellest räägin.“

***

Need on täiesti isiklikud kogemused. Neid ei saa keegi muuta. Keegi ei saa mulle pärast neid kogemusi selgeks teha, et Kosovo sõda ei heitnud Itaalia peale halli varju või et Vene soldatid ei pannud sõja lõpus Saksamaal toime kuritegusid.

Inimene mõistab maailma ainult oma isikliku kogemuse kaudu. Kui sul näiteks lapsena jäi puudu raamatu lugemise kogemus, lugemise õhin ja rõõm, siis ei saa mitte keegi sulle hiljem selgeks teha, mis see on ja miks seda üldse vaja on.

Praegune Ukraina sõda jõudis omas täies ebainimlikkuses minuni mitte varemete ja surnukehade piltide kaudu, vaid hoopis rafineeritumalt ja samas ka jubedamalt. Kogesin nüüd ise midagi, millest seni olin aru saanud ainult mõistusega. Kogesin praegu sedasama, mida britid, prantslased ja juudid olid kogenud ligi kaheksakümmend aastat varem. Siis, kui saksa keel muutus neile koletiste keeleks. Olin sellest lugenud, olin kuulnud, kui inimesed sellest rääkisid, kuid asja tuum ja tähendus polnud täielikult minuni jõudnud, kuna mul puudus isiklik kogemus sellest, kuidas üks keel, Goethe ja Rilke keel, võib sulle üleöö vastikuks minna. Ma ei uskunud seda sisimas, sest mul puudus omaenda kogemus.

Nüüd olen seda ise kogenud, kuidas Bulgakovi ja Pasternaki keel muutus üleöö koletiste keeleks, muutus talumatuks ja vastikuks. Ma ei taha avada ühtki selles keeles kirjutatud raamatut ega taha näha neid ka raamatupoes. See on jube kogemus. Ei jää mitte sugugi maha laipade ja varemete nägemisest.

Kes minuga selles asjas vaielda tahab, teeb tühja tööd ja räägib seinale, sest see kogemus saadab mind nüüd eluaeg, nii nagu saksa keele vastikuks muutumise kogemus saatis omal ajal juute. Mina ei ole ainuke, kellele see kogemus praegu on osaks saanud. See on osaks langenud paljudele. See on kõige jubedam kogemus, mis inimesele saab osaks langeda. See on kultuuri tühistamise kogemus.

Kultuuri ei tühista mitte need, kes selle kogemuse saavad ja seda endas kannavad. Näiteks vene kultuuri tühistab praegu koletis, kes mõrvakäske jagab ja selle keele kogu maailmale võikaks muudab. Vene kultuuri tühistavad praegu iga minut ja iga tund kõik need, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.

Eestis oli ühe põlvkonna hulgas naisi, kes mitte kunagi ei kandnud punast värvi riideid ega pannud mitte kunagi vaasi punaseid nelke. See oli minu ema põlvkond. Neil oli punasest värvist isiklik kogemus, mida keegi kõrval­seisja ei suutnud mõista ega väärata. Sellest protestist ei saanud ma siiani aru muidu, kui ainult mõistusega.

Nüüd olen ka mina saanud oma isikliku punase värvi kogemuse, kui ma näen, kuidas Putini vastased venelased katavad valgega kinni Vene lipu punase triibu.