Kohtumine maailma katusel

Doris Kareva

Hiina on suur. Ja ettevõtmised mastaapsed. 8. – 11. augustil toimus Hiinas kolmas Qinghai järve rahvusvaheline luulefestival, üks maailma seitsmest suurimast, kuhu seekord oli 58 riigi seas kutsutud ka Eesti. Kohal oli üle paarisaja luuletaja ja festivali avas provintsi pealinnas Xiningis suurejooneline konverents pealkirjaga „Keelte mitmekesisus ja loov luuletõlkimine rahvusvahelise suhtluse taustal”. Kuigi  festival pidi toimuma inglise keeles, ei jõudnud suuline tõlge paraku alati ettekannetele järele; kogukad trükised, mida igale osalejale paari kohvritäie jagu kingiti, aga sisaldasid üksnes hiinakeelseid tekste ja tõlkeid. Ettekanded ise aga osutusid huvitavaks; siin kiirkokkuvõte mõningaist. 

        

Saksa luuletaja ja teenekas tõlkija Wolfgang Kubin kõneles luulest kui omamoodi piirialast; kirjanduseks peetakse enamasti ikka romaane. Kui USAs moodustavad tõlkeraamatud kõigist ilmuvaist teostest 5%, siis Saksamaal 70%. Isegi Goethe pidas vajalikuks ise tõlkida. Ja Heinrich Böll tunnistas sõjajärgsel Saksamaal, et ainult tõlkimise kaudu leiab ta tagasitee oma keeleni.  Kubin meenutas ka Ezra Poundi, kes taaslõi inglise luulekeele hiina keele kaudu, ja Hölderlini, kes kujundas vanakreeka keelest tõlkides välja oma ainuomase stiili ja keelekasutuse. Auväärne, 88aastane hiina kirjanik Tian Yuan võrdles tõlkijat Prometheusega ja müristas üsna pateetiliselt: „Tõlkimiseta ei teaks maailm Li Bost ega hiinlased Shakespeare’ist. Veel enam – tõlkimiseta poleks Hiinasse jõudnud marksism ega loodud kommunistlikku  parteid!”. Mõnevõrra vaoshoitumalt esines Bei Dao, kelle looming on tänu Ninnikule nüüd ka eesti lugejatele tuttav. Tema kõneles sellest, kuidas suured tõlked arendavad emakeelt, ning maailmaluule kogumikest, mida praeguseks on hiina keeles ilmunud 51 köidet. Ning sellestki, mismoodi 1953. aastal avaldatud Federico García Lorca hea sõbra Dai Wangshu Lorca-tõlked hiina keelde mõjutasid tervet Bei Dao põlvkonda. Ainult ühine saatus või tunnetus  võimaldab luulet tõlkida nii, et see mõjub ja mõjutab. Tõepoolest, ka Eesti Raamatus ilmunud maailma luule sari ja Loomingu Raamatukogus avaldatud tõlkeluule on jätnud eesti luulesse tänuväärse ja hindamatu mõjujälje.   

Tundlikult ja poeetiliselt kõneles prantsuse  luuletaja Jean-Baptiste Para sellest, kuidas tõlkija seisab luuletuse varjus, kuulatab ning kogub endasse energiaid – kõlasid, kujundeid, mõtteid, häält, mis loob vaikuse tekstuuri, annab tõlkija häälele tämbri. Tõlkimine on üks puhtamaid ja peenemaid vastutulelikkuse vorme, kuhu on kätketud nii külalislahkus kui tagasihoidlikkus. Samas, nagu tuletõrjuja, püüdes põlevast majast päästa olulist, peab tõlkijagi hetk-hetkelt langetama ränki valikuid.  Kui luuletus on vaikuse parafraas, peab tõlge olema sellesama vaikuse parafraas, leidis Para. Kui sõnad enam ei ringle, surevad inimesed külmast. 

Ameerika luuletaja Paul Nelsoni ettekanne sisaldas rohkelt tsitaate, sealhulgas ka Jaan Kaplinskit tõlkinud Sam Hamillilt: meelde jäid  read, nagu aja ookean, mälu määratud mered või Puud kuulatavad ja mullalgi on oma meel … Kui Põhja-Ameerika idarannik on kultuuriliselt tugevasti seotud Euroopaga, siis läänerannik on mõjutatud ennekõike Aasiast, kui ka mõnevõrra tabamatul viisil: Mineviku väljad ei kao, vaid võnguvad mälus viisil, mis pole päriselt tajutav. Meelde jäi ka indiaanipealik Chief Seattle’i kokkuvõte: Maailmas pole paika üksildusele. Valge mees pole kunagi üksi. Veel rääkis Nelson  Lissa Wolsakist, kes sulatab hermeetilise luule ühte kvantfüüsika ja väljateooriaga ja püüdleb jumalikkuse poole kaashalastuse (co-mercy) abil, mis vastandub maailmas valitsevale kaubanduslikkusele (commerce), George Boweringist, kes käsib kuulatada, kuhu luuletus tahab minna: Unusta oma hääl, kuula, mida keel kõneleb; terita kõrva ja Jack Spicerist: Luuletaja on ajamehaanik, mitte balsameerija. Nooruke hiina luuletaja Shu Cai kõneles  üleval toonil poeesiast, mille kodumaaks on vaim ja mis on tunnistus sellest, et vabadus on võimalik. Tõeline luuletus on ime, elav saladus. Ka korea luuletajanna Ra Heeduki sõnavõtt oli väljapeetud ja kaunis – olemisest ja saamisest, luuletajast kui valvsast ootajast, kes püüab tabada ilu möödumise hetke.       

Mõnd aega Rootsis ja seejärel Ameerikas elanud hiina luuletaja Li Li rääkis seevastu üsna konkreetselt ja isiklikult luule ja tõlkimise juurde jõudmisest. Tema märkis, et kuigi tõlkimine on või peaks olema vaimne ühendus, siis on see tõlkija poolt sageli enesekeskne ja ühepoolne. Autoritena otsime ikka üha suuremat kuulajaskonda, muigas ta; aga see veel ei  tähenda, et meid rohkem mõistetaks. Iga keel on maa. Ja eesmärk pole mitte ennast võimalikult laialt levitada ega kellelegi peale suruda, vaid avada endas senitundmatuid alasid, saata teele sõnum lootusega, et keegi kunagi kusagil kuuleb ja mõistab.     

Kreeka luuletaja Konstativ Georgiadis kõneles aegamisi, rahumeelses küpsuses: kunsti eesmärk on mõista universumit, olla temaga üks. Iga inimene sõltub oma keskkonnast ja väärtustest; iga ilmaots loob isemoodi luulet. Olgu see õis või vili, tema eest tuleb hoolitseda, seda tuleb tõlkida – ja võimalikult inimsuse keskmesse. (Illustratsiooniks üks talle saabunud lugejakiri: „Ma ei tunne küll teid, kuid meie mõtted ja tunded langevad kokku.  Tänuga, Nicholas Sarkozy.”) Tšiili luuletaja Javier Bello kandis oma kõne ette sellise kire, kiiruse ja siirusega, et sünkroontõlkijad vakatasid – nagu ka kuulajad. Mis sellest nakatavast ettekandest meelde jäi, oli tšillituline üleskutse: leida keel, milles leiduks universumi saladus.   

Lapsena Hiinast Austraaliasse lahkunud ning praegu inglise keeles kirjutav hiina luuletaja Ouyang Yu, kes töötab iga päev keele piiridel, võrdles hiina ja inglise keelt, kujundite tõlgitavust ning erinevat tunnetusviisi. Inglise keeles annab pea iga nimisõna verbina kasutada: to chair the meeting või Xerox it, hiina keel on hoopis liikumatum.   

Tema veendumus oli, et kakskeelne raamat mõjub enamasti lugejale nagu pool raamatut – aga sellele, kes valdab mõlemat keelt, on see topeltväärt teos! Kui loovkirjandust võrrelda draakoni nikerdamisega, siis on tõlge putukanikerdus. Luule tõlkimist nimetati ka tantsuks ahelates; võrreldi ka erinevaid keeli ja nende võimalusi, luulevorme ja põhimõtteid. Näiteks keskenduvat Indias ja Koreas tõlkijad rohkem intonatsioonile,  Hiinas aga idee edasiandmisele. 

Maroko luuletajanna Fatiha Morchid märkis, et paljud tajuvad keelte paljusust siiani Paabeli  karistusena ja on arvamusel, et tõlge on alguse saanud püüust see heaks teha. Ta ise väljendas küll kirglikult oma usku liigirikkusse, Walt Whitmani sõnul inimhäälte mitmesusse. Päevad algasid vara; enamasti kell kuus. Järgmiseks hommikuks oli ette nähtud reis Hiina suurima soolajärve Qinghai äärde Tiibeti platool, juba ette tõotatud festivali kõrghetkena. See erakordselt puhta sinise veega mägijärv oli tiibetlastele ammustest aegadest püha; seetõttu 
seal ka ei supeldud. Giid mainis, et ühe tema tuttava, kes oli korraks siiski otsustanud ujuma minna, nahk kattus mõne päeva pärast lööbega. Tõepoolest, Qinghai järv, karm ja püha, mõjus ülevalt. Vaatepilti neemel asuvale munkade meditatsiooniümina saatel lehvivate palvelippudega väikesele templile raamisid kauguses sinetavad lumiharjalised mäed; õhk oli kerge ja värske.         

Selles paigas, kuhu pääses eriloaga, said luuletajad tervelt tund aega omaette olla, et looduse ilust inspiratsiooni ammutada ja ehk ka järgmisel aastal väljaantava kogumiku tarbeks luuletusi kirjutada. Siis aga suunati kõik uuesti bussidesse – päevakorra järgmine punkt oli piduliku maailma luulepreemia ehk       

Tiibeti Kuldse Antiloobi auhinna üleandmine leedu luuletajale Tomas Venclovale.  See toimus Qinghai järve äärde rajatud Poeesia väljakul, mida ääristasid maailma eeposekangelaste pronksist hiidskulptuurid, nende hulgas ka „Kalevala” oma. Suur Luulemüür kujutas kivitahvlitel maailma luuletajate portreid, nagu Du Fu, Bar Juyi, Su Dongpo, Umar Hajjam, Dante, Shakespeare, Basho Matsuo, Goethe, Adam Mickiewicz, Puškin, Victor Hugo, Walt Whitman, Tshangs  Dbyangs Rgya Mtsho, Mihai Eminescu, Constantine Cavafy, William Butler Yeats, Rubén Dario, Guillaume Apollinaire ja Rabindranath Tagore. Eraldi kivitahvlisse olid raiutud eelmisel festivalil osalenud luuletajate allkirjad. Tomas Venclova pidas oma kõne leedu keeles, rõhutades soovi, et selles paigas kõlaks ta emakeel. Järgnes kõrgetasemeline sümfooniakontsert „Ood elu allikatele” koori ja orkestri ettekandes; seejärel võeti kõigilt  luuletajailt allkirjad Qinghai järve luulemüüri järgmise kivitahvli jaoks. Õhtul toimus esimene luulelugemine majesteetlikul Palvete väljakul, tiigis peegelduva kivist lootosele rajatud hiidsuure stuupa värvide- ja valgusemängus, lõpmata maheda muusika saatel, mille üks noor hiina luuletaja palus küll poole pealt kinni keerata. Mõtlema pani, et Qinghai provintsis, kus lisaks hiinlastele elab koos 36 vähemusrahvust ja 46% elanikkonnast on tiibetlased,  esines festivalil neist vaid üksainus, kuulsaks tiibeti luuletajaks nimetatu, kes luges oma värsse hiina keeles. Ühegi teise vähemusrahvuse luuletajat festivalil teadaolevalt ei esinenud.         

Osalejate nimekirja lugedes oleksin esimese hooga ennustanud maailma luulepreemiat kas juba nimetatud Bei Daole või süüria luuletajale Adonisele, kes tervislikel põhjustel seekord tulla ei saanud, aga selgus, et mõlemad olid selle autasu juba pälvinud kahel eelmisel aastal. Ootuspärane oleks olnud ka ettepanek Jaan Kaplinskile. Neljas päevas sisaldus kümmekond luulelugemist,  taoistlike ja budistlike templite ning geoloogiapargi külastus ja ka põgus sissevaade tiibeti mungakloostrisse. Viimase õhtu täitis tele-show, mis meenutas vägagi omaaegseid rahvaste sõpruse pidustusi. Küll lennutati suuri rahvariides tantsurühmi mõneks minutiks lavale, kujutamaks kõigi rahvusvähemuste rõõmsat elu suures sõbralikus peres, küll deklameeriti luuletusi vaheldumisi poplaulude ning akrobaatikanumbritega.  Kirev programm kippus varju jätma eelmiste päevade jooksul kuuldud luuletekste, millest mitmed olid väga head; oleks tahtnud seda mõnelegi autorile öelda, aga sellist võimalust ega ühist koosolemist paraku ei tekkinud. Küllap oli festivali eesmärgiks ennekõike võimalikult võimast muljet jätta: mõjukad nimed esinemas Hiinas ja Hiina kui inspiratsiooniallikas kogu maailmale. Üritus täitis oma ülesande.     

Omajagu kahju oli, et nii läti luuletaja ja tõlkija Uldis Berziņš kui mina saime festivalikutse viimasel hetkel, mistõttu meie ettekannet  ei jõutud tõlkida ega esitada ning luuletused jäid hiinakeelsest festivalikogumikust välja. Kivisse raiutud allkirjad ei asenda paraku elava sõna levikut teises kultuuriruumis. Kahtlemata andis kohtumine maailma katusel aga tänuväärseid sissevaateid ning taaskinnituse, et kui erinevad ka poleks kultuurid, leidub tänapäevalgi loojaid, kelle sõna ulatub isegi tõlkes puudutama.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht