Kohtumiseni!

Kristiina Ehin: „Ilus on mõelda inimestele, kes tänapäeval ikka raamatuid ilmutavad ja loevad ja vaimustuvad. Eks need ole ka imelikud vastuvoolu ujujad ja ulmikud.“

PILLE-RIIN LARM

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga … Kõnelesin mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu „Kohtumised“. Kohtusime suurel reedel.

Tartus peetakse sel nädalal, kui meie vestlus ilmub, kirjandusfestivali „Prima vista“. Oled festivalil osalenud vist igas võimalikus rollis – esineja, matrooni, kuulajana, nüüd ka linnakirjanikuna. Oled käinud ka väga paljudel muudel festivalidel. Mis teeb „Prima vista“ eriliseks, mis on ta üdi?

„Prima vista“ on Tartu festival, Tartu nägu. Seda tehakse parimate Tartu jõududega ja suure pühendumusega. Olen ise näinud, kuidas juba jõulude ajal läheb kiireks, et kevadel kõike valmis jõuda. Ma ise teen „Prima vista“ avaüritust, noore luule lodjasõitu juba mitmendat aastat. Kõik need avaldamata hääled ja sahtlisse kirjutatud luuletused seal Emajõe ööbikuhäälte ja konnakrooksatuste saatel – see on aasta-aastalt üha armastatum ja rahvarohkem sündmus.

2014. aastal, kui olid „Prima vista“ matroon, kirjutasid oma sõnavõtus: „Luuletajat kohates mõtlen tihti salamisi, mis loom see küll sihuke on. Kuidas ta on valinud endale sellesama ulmliku elukutse, mis mina? Mis uljusepatarei teda kõigele vaatamata selle tegevuse juures hoiab?“ Kuidas sina valisid selle ulmliku elukutse ja mis patarei sind selle juures hoiab?

Viimasel ajal olen mõelnud hoopis luulelugejate peale – mis ulmlik patarei see neid ikka ja jälle luulet lugema ja teiste luulet kuulama toob? Tihtipeale olen ise ka hoopis selles rollis. Teeb tänulikuks, kui kuuled paari head teravmeelset luuletust, mis löövad vaimu erksaks. Ma ei saa öelda, et seda võiks juhtuda lauluga, aga lauluga juhtub see teistmoodi. Hea luuletus, kui ta on viisiga veel ilustamata, on ikka puhas jõud. Mõned ütlevad, et hea luuletus saab täiuslikuks, kui tal on viis ka – mina nii ei ütleks. Ainult väga üksikud luuletused lähevad paremaks, kui lisada viis. Luule, see on mingi valgustav välgulöök ikkagi. Mõni kooliõpetaja ütleb, et luule on ilustatud kõne – see on minu meelest täiesti karjuv vale. Seal võivad olla mõned suupärasemaks muutmise elemendid, aga luule olemus ikkagi on hoopis mujal. Jõus, mängus, tões, maagias, värskes ja ilustamata mõttes ja tundes.

Kust need head tekstid tulevad?

Tähistasime märtsis suurejooneliselt Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva. Lugesin uuesti üle tema „Kuu“ ja „Laulja“, kõik tema piksed ja müristamised. Peterson loob väga erilise müütilise aegruumi. Surematud värsid „selle maa keel“ – see on ikkagi omamoodi vihaga lausutud luuletus. Kui tänapäeva mõttes ilustatud tekstist läbi näed, tunned seal taga lausa raevu, metsikut raevu jõudu. Luuletuse taga on tihtipeale mingi puhas jõud, see võib olla ka raevukas jõud, samuti iroonia, viha, armukadedus, samuti tragikoomiline või traagiline tunne.

Kuidas on sündinud need tekstid, mis on „Kohtumistes“?

„Kohtumiste“ taga on tegelikult väga argimütoloogilised hetked. Üks tõukejõud on see, kui sisehääl minus ütleb „nuta või naera“. Väga mitmed luuletused hakkavad sellest kohast.

Sõnaga tabatud argiseid hetki on luulekogus tõepoolest terve hulk. Hiljuti lõppes aga kirjandusmuuseumis eluloovõistlus „EV 100. Minu elu ja armastus“, mille matroon olid. Missugused olid need tekstid, mis võistlusele saadeti? Kas ka seal oli „nuta või naera“ hetki?

Eks elulugudega ole alati see oht, et hakatakse jutustama ja iidamast-aadamast rääkima, püütakse kõike ära jutustada. Mina lugesin elulugusid paratamatult luuletajana: mulle meeldib fragmentaarsus, aistingulisus, meelelisus ja pistelisus, kiired pintslilöögid ja julged värvid, seigad. Need seigad annavad mõnikord inimesest palju tõesema pildi kui suur tõene jutustus, võivad muutuda värvikaks salmiks tema elulaulust. Saamidel on joiutraditsioon – joigu pannaksegi oma elu sisse, igal inimesel on oma joig. Otsin elulugudes ka omamoodi joiulisust, pistelisust. Suurepäraseid töid laekus.

Mitu „Kohtumiste“ luuletust jäid mind kummitama. Üks neist on unenägu, milles nägid Vladimir Putinit „just nagu enamik naisi, keda tead“. Kas Putini-unenäod on praegu väga levinud meie ühiskonnas?

Ma lausa kogun Putini-unenägusid. Mul on neid praegu kümme, kõik eri naistelt. Putin oma lendamise ja tiigrilaskmisega on leidnud ikkagi mütoloogilise tee inimeste unedesse, psühhoanalüütikutel oleks üht-teist öelda nende unenägude kohta.

Teine väga mõjus luuletus on „Saaremaa valss“, kus kohtad linalakk-neiut. Ka mina ei pea Debora Vaarandi sõnadele loodud Raimond Valgre laulu tähenduselt mažoorseks, kuigi see kõlalt nii on.

See on võib-olla üks selle luulekogu kõige iseloomulikumaid luuletusi. Tihtipeale on selles, mis kummitab, vähemasti hetke või päeva või ajastu märk. Ma loen neid märke. Seda, kui kummitab mõni Bryan Adamsi lugu, mida ikka jälle raadiost lastakse, on muidugi raskem mõtestada, aga „Saaremaa valssi“ oli põnev mõtestada.

Missugust tagasisidet oled saanud „Kohtumiste“ lugejatelt?

Sain just kirja naiselt, kellele meeldis mulle võib-olla kõige kahtlasem luuletus selles kogus – kahtlane selles mõttes, et ma väga kahtlesin, kas see avaldada. See algab sõnadega „vaheldumisi lapsevankrit lükates“ ja see räägib sünnitusest. Üks naine kirjutas mulle, et talle läks see luuletus kõige rohkem korda ja ta on ise ka elus midagi sellist läbi elanud. Kõik kulmineerus sellega, et kui tema tütar last sünnitamast tuli, olid esimesed sõnad, mis ta oma emale ütles: „Ema, aitäh, et sa mind sünnitasid. Nüüd tean, et see on nii jube kogemus.“ See oli niisugune naiste omavaheline mõistmise hetk. Ma olin tänulik, et ta jagas minuga seda.

Pidasid mõned aastad tagasi Postimehe lõunal kõne.¹ Viitasid selles regilaulule, kus tütar küsib emalt, miks sa mind sünnitasid, miks sa ei viinud mind vette. Ema vastas, et ta tahtiski viia, aga ei olnud südant. See laul meenus hiljutiste palgalõhe-diskussioonide ajal Jüri Mõisa ja Jürgen Ligi mõtteavalduste peale.

Iga naine, kes on kuhugi jõudnud või jõudmas või kellel on unistus kuhugi jõuda ja kes siis äkki saab lapse või tunneb, et on viimane aeg saada veel laps, seisab silmitsi väga suurte raskustega, kuidas oma tööalases elus alles jääda, mitte välja langeda. Siin ei ole irvitada midagi.

Tegelikult on küsimus selles, et paratamatult oleme kõik ka bioloogilised olendid ja kuidas täita oma bioloogilist rolli nii, et selle kõrvalt saaks tasakaalustatult ka oma ühiskondlikku elu elada. On mõned suunad ühiskonnas, mis tõesti aitavad kaasa – emapalk, igasugused ametid, mis ongi loodud selleks, et märgata palgalõhet ja aidata inimestel võrdsuseni jõuda. Kui siis tuleb aga keegi ja räuskab, et ebavõrdsus on täiesti normaalne, jääb ainult loota, et talle jüngreid ei leidu.

See on saja aasta tagune mõtlemine, et kui sa naine oled ja töötad, siis tööta oma hobiks. Vanaemad mäletavad veel aega, kui naine pidigi mehelt luba küsima, kui tööle läks. Mõnel hingehaavad sellest tänapäevani.

Teine väga huvitav teema on aasta ema valimine.

Üksikemasid on väga palju. Neid, kellel üldse ei ole peret, on ka päris palju. Keda siis puudutaks koorevahust välja nopitud ideaalema? Ta on ka kindlasti olnud väga tubli, aga emadus on palju suurem kui see ideaalsus. Marie Underi lahutusloo puhul puudutab kõige valusamalt hinge see, et ta pidi selles ebaõiglases ja alandavas lahingus ka oma laste eest võitlema, et talt neid ära ei võetaks. Aeg oleks tänapäeval kõigil aru saada, et abielulahutus ei tähenda heaks emaks olemise lõppu.

Kuidas teha nii, et emade haiget saamistel oleks igaveseks lõpp? Meie väikses Eestis peame seisma oma riigi eest, oma emade eest. Ning riik püsib muu hulgas emade heal enesetundel. Alfaisased ja abielus ideaalema upitavad grupeeringud astuvad sellele enesetundele kahjuks porise jalaga peale.²

Ühes luuletuses meenutab Jaan Kaplinski sulle su isa.

Nad on ühe aja üliõpilased ja kaaslased olnud Tartus. Huvitav on sellele tagasi mõelda ja sellele ka, et siinsamas Lõuna-Eestis sa ei kohtu inimesega, vaid pead selleks Prantsuse Alpidesse sõitma, et tegelikult ka juttu rääkida ja tuttavaks saada.

Kui palju kirjanikud omavahel üldse kohtuvad peale festivalide?

Võiks rohkem. Selle aasta „Prima vista“ tahamegi lõpetada sellega, et kirjanikud omavahel kohtuvad, teha festivali lõpetamisel suure kirjanike kohtumispeo. Üks mõte, mis individualistlikul ajal ka vastuväiteid tekitab, on see, et kultuur on võrsunud sõpruskondadest. Mulle on see mõte väga lähedane. Ega sõpruskondades ei pea ju ka nii olema, et kõik kõigile meeldib ja heaks kiidetakse, aga kui seal on tegu teatud liiki vaimuaatega või hoovusega, milles on loomingulist vaba sädet, siis on see kõikide Siurude ja teiste rühmituste algjuur ja tuum.

Luulekogu pealkirjana tundub „Kohtumised“ igav, aga aeg on tõepoolest liikunud sinna, kus päriskohtumisel on teatud sensatsiooniline ja alternatiivne varjund. Selle sümbol on näiteks tänane päev, 14. aprill, mis kuulutati õues liikumise päevaks. Selle juurde kuulub hulk mänge, nutiseadmekaarte, kus laps saab üles leida, kus on tema ümbruses park või ronimisrada või puu või liumägi. Iseenesest on see väga vahva, aga samas tragikoomiline, üks silm naerab, teine nutab. Oleme sinna aega jõudnud, kus laps ei tea ilma seadmeta oma ümbruskonna ronimispuud.

Su teoseid tõlgitakse palju ja sa reisid palju. Mis on see koht, kuhu ikka jälle läheksid või tagasi tuleksid?

Raske küsimus. Huvitaval kombel tänapäeval, kui reisimisest räägitakse, tekib vähemalt emadel kohe ka hirmureaktsioon: kuhu oleks turvaline reisida? See on ülimalt kurb, et me niimoodi mõtleme, ja tore, et hirmust võitu saame ja üldse julgeme kuhugi minna – perega või peret maha jättes. Kümme aastat tagasi ma niimoodi ei tundnud, kuigi olin Ameerikasse just lennanud 11/9 eelneval ööl, nendesamade lennukitega üle Washingtoni, ja jõudnud just Seattle’isse. Kui hommikul tuli uudis, mis oli juhtunud meie selja taga, elasin seda kohutavalt üle. Kõik see kolmanda maailmasõja hirm ja kuidas üldse tagasi saada …

Tuleb meelde rida Johansonide laulust, et „vaprust, vaprust on vaja“. Mulle on just „vaprus“ märksõna, kui kuhugi reisida – mitte karta ja ikkagi otsida üles armsad paigad ja armsad inimesed, luua kontakte ja ilmutada raamatuid. Ilus on mõelda inimestele, kes tänapäeval ikka raamatuid ilmutavad ja loevad ja vaimustuvad. Eks need ole ka imelikud vastuvoolu ujujad ja ulmikud. Selle nimel, et neid kohata ja oma luulet lugeda ja esitada, tasub maailmas ringi käia küll.

Millest ammutad hingejõudu, mis annab sulle rahu?

Elus on ilusad sellised hetked, kus loominguline säde saab teises inimeses toetust – olgu see teine mõni tuttav või sõber või abikaasa või su laps või mõne teise laps. Mõte läheb jooksma ja lennukaks ja naljakaks, kuid sealsamas on ka sügav hoovus, kus tajutakse teineteise inimeksistentsi. Kõlab küll kohmakalt, aga mõte on sama. Kui siis sellest sünnivad veel mingisugused ühiskonnas teostuvad ideed ja tegemised, siis see tiivustab ja innustab. Eestis eriti on kõik veel suhteliselt läbipaistev ja teostatav. Ilus, kui saavutatakse mingi kõrgem väärtus või aade.

Aade on selline asi, millest väga harva räägitakse. Kultuuriinimeste peol Eesti Rahva Muuseumis rääkis Krista Aru, kes sai preemia ERMi tegemise eest, aatest. Sain aru, kui võõrastavalt see sõna mõjub tänapäevas, kui vähesed üldse oskavad rääkida aatest. Tema rääkis, et 15 aastat on aatega tegelemata jäetud ning see on põhjus, miks me oleme praegu oma laste põlvkonnaga nii rahulolematud. Nad ei tea paljusid asju, mis on meile iseenesestmõistetavad – aga see on endale otsavaatamise küsimus. Noor ja kapitalistlik riik tahtis majanduslikult ülesehitamist ja aadete üle naerdi väga pikka aega. Praegu peame tegema topelttööd, et eneseväärikaid põlvkondi üles kasvatada. Ma ütleksin, et seal on meie kõige suurem mahajäämus vanemate kultuurriikidega võrreldes.

Ütled „Paleontoloogi päevaraamatus“, et kui oskaksid, kirjutaksid eesti koolidele „Sõprussuhete loomise ja hoidmise grammatika“. Sõprus oleks väga väärtuslik õppeaine.

Sõpruse aatel on ühiskonnas suur tähtsus, seda tuleks väärtustada rohkem kui hinnet koolis. Ka „Kohtumiste“ mitmes tekstis on teljeks sõprus. Ei oleks kümme aastat tagasi arvanud, et kirjutan näiteks laulu sõprusest, aga olen elus sinna välja jõudnud, et sõprus on siiski oluline teema, meie võrdlevas ja vahel ka julmas kapitalistlikus ühiskonnas eriti. Sõprust tuleb hoida. Mina olen seda elus õppinud läbi äparduste ja möödapanemiste ja haiget saamiste. Siis vaatan peeglisse ja küsin, milline sõber ma ise olen olnud. Mõnes mõttes on sõprus praegu kättesaadavam kui kunagi varem, me oleme kõik tohutus sõprade laviinis Facebookis ja mujal, kuid teisest küljest on tõeline sõprus haruldasem kui kunagi varem.

Missuguseid raamatuid ikka ja jälle üle loed?

Viimati sain suure luuleelamuse oma ema ja isa ning Peeter Ilusa tõlgitud teosest, vene klassikute kogust³: Afanassi Feti, Fjodor Tjuttševi ja Ivan Nikitini „Ilmsi ja ulmsi“ … Vene aristokraadid ja nende imeline luule. Praegu loen aga koos lapsega „Sherlock Holmesi“. See on niivõrd kihvt ja elegantselt kirjutatud – tõeline rõõm endalegi.

Kui saaksid midagi soovida Sirbi ja „Kohtumiste“ tundmatule lugejale, siis mida sa sooviksid?

Et kevad ei libiseks mööda nagu suvaline sõiduk, vaid jõuaks tõepoolest kohale.

1 http://arvamus.postimees.ee/3087837/taismahus-kristiina-ehini-ettekanne-postimehe-arvamusliidrite-lounal

2 Kristiina Ehini bänd Naised Köögis on sellest inter­vjuu ilmumise ajaks aasta ema valimisest lausa laulu teinud: https://soundcloud.com/naised/aasta-ema

3 Afanassi Fet, Ivan Nikitin, Fjodor Tjuttšev, Ilmsi ja ulmsi. Tlk Andres Ehin, Peeter Ilus ja Ly Seppel. Eesti Raamat, 1977.