Kohustuslik ja paratamatu kirjandus

Viimasel ajal on palju polemiseeritud kohustusliku kirjanduse muutumise üle soovituslikuks. Mõttevahetusele lisab uue tahu Viivi Luige ja Jan Kausi vestlus.

JAN KAUS, VIIVI LUIK

Jan Kaus: Hiljuti avaldas Märt Väljataga Sirbis artikli „Nn kirjandusvaldkond“, milles ta on võtnud kiretult kokku eesti kirjanduse mitte just kõige roosilisema sotsiaalpoliitilise olukorra. Ta puudutab seal mitmeid võtmeküsimusi, sealhulgas raamatute käibemaksumäära ja kirjanduse seisu kultuuriministeeriumi eelarves. Viimase osas kõlab järeldus nii: „Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjandusprogramm väike.“

Kuigi Väljataga ei käsitle ses artiklis eestikeelse kirjasõna õpetamist, osutab sellegi valdkonna aeglane, ent sujuv tagasikäik üldisemale tendentsile – ilukirjanduse jätkuva sotsiaalpoliitilise marginaalsuse süvenemisele. (Seoses Eesti Kirjanike Liidu juubeliga on olnud siiski rõõmustav näha kirjandussaadete rohkust ETV ekraanil.) Praegu on tõusnud fookusse kohustusliku kirjanduse taandumine, mis seab ohtu ennekõike klassikalise kirjasõna positsiooni ja ühise kultuurilise tähendusfooni. Siin võib muidugi osutada, et kirjanikel on antud teemal mängus isiklikud huvid, ent paistab, et kui eesti keeles kirjutavad inimesed küsimuse kandvat tooni ümber ei püüa sõnastada, ei tee seda keegi. Mu meelest ei peaks küsima, kas kohustuslikku kirjandust on ülepea vaja, vaid seda, miks on ülepea kohustuslikku kirjandust vaja. Sellele võib olla muidugi raske ammendavalt vastata. Aga mitte seetõttu, et vastust oleks raske leida, vaid seetõttu, et see ulatub kirjanduse piiridest kaugele välja. Mis on sulle kohustusliku kirjanduse argumendis kõige olulisem?

Viivi Luik: See Märt Väljataga artikkel, mida sa mainisid, on põhjalik ja äratas mõtteid nii nagu sinu enda artikkel, mis ilmus hiljuti Eesti Päevalehes. Mõlemad lood tekitasid küsimuse, kus on koolilaste vanemad ja kas neid üldse ei huvita, mis Eesti koolis praegu toimub ja mida nende lapsed õpivad. Või ei õpi. Marju Lepajõega rääkisime tihti ja kirglikult harituse ja hariduse vahest ning nende nii sarnaste sõnade nii erinevast tähendusest. Jõudsime ikka ja jälle tulemuseni, et tänane Eesti kool ei anna haritust.

Kohustusliku kirjanduse kadumisest avameelselt rääkida on viimane aeg, sest see ei puuduta tegelikult mitte ühte kitsast valdkonda, mille nimi on kirjandus, vaid see puudutab rahva olemasolu vundamenti ja mõtet. Rahvuskultuuri.

Sa küsid, mis on minu arvates kohustusliku kirjanduse argumendi puhul kõige olulisem. Kõige olulisem on kultuuriside. See omamoodi vereside, mis teeb üksikud, eraldi seisvad inimesed rahvaks, mis annab meile rahvusteadvuse ja ühendab meid. Lahtiseletatult tähendab see, et meid lähendavad üksteisele tekstid, mida me maast madalast tunneme, nimed, mida me kõik teame ja millele võõrsil toetume. Kohustusliku kirjanduse mõte on liitmine, ühendamine, eneseteadvuse tõstmine. Ei ole tähtis, et õpilane autorite eluloo pähe tuubiks, tähtis on, et ta teaks nad ajas enam-vähem õigele kohale asetada. Ei ole oluline, et ta nende teoseid peensusteni tunneks, kuid tähtis on, et ta oskaks teosed ja autorid kokku viia. On ääretult oluline, et kõik eesti lapsed tunneksid ühtesid ja neidsamu autoreid ning tekste, niinimetatud tüvitekste. See ühendabki meid rahvaks.

Kuid vähemalt niisama oluline on inimesele iseenda tundma õppimine raamatute kaudu ehk siis iseenese inimeseks saamise ja inimene olemise üle järelemõtlemine, esimene kokkupuude nende asjadega.

Sealjuures tuleb jääda realistiks ja tunnistada, et lapsi, kes ei loe raamatuid, on alati ja kõigil aegadel rohkem kui lapsi, kes loevad. Kuid mingi jälg koolis õpitust jääb paratamatult kogu eluks ka nendesse, kes ei loe. Siinjuures on eriti oluline põhikoolis õpitu.

See on nii mitmekihiline teema. Kas sa tahaksid siia midagi lisada?

Vaatamata sellele, kas raamat on kohustuslik, soovituslik või vabalt valitud, on kirjandus ikkagi kõnelemis- ja sedakaudu maailmanägemisviiside küllusesarv.

Pille-Riin Larm

Kaus: Ja kui palju veel! Piirdun praegu vaid mõiste „kohustuslik“ tähendusega. Mulle tundub, et siin on kaks probleemi. Seda sõna kaldutakse mõistma ainult ühelt suunalt: välise sunni või korraldusena. Aga kohustuse mõiste sisaldab ka sisetunde aspekti. Üks „kohustuse“ tähendusi viitabki sisemisele moraalsele sunnile midagi teha.

Seda on raske paari sõnaga kokku võtta, aga üldjoontes võib inimelu väljendada kahe lausega: üks neist ütleb „mina tahan!“, teine ütleb „sina pead!“. Elamine tähendabki nende kahe lause vahelist tasakaaluharjutust, suutlikkust üht teiseks muuta, üht teise üle kanda. Kui taandada õpetamisest kohustuslikkuse nüanss, hakkab domineerima „mina tahan!“. Sa küsisid, kus on lastevanemate silmad. Sageli ongi lapsevanema pilk keskendunud oma laste vabadustele ja õigustele, et kui laps ikkagi ei taha „Naksitralle“ lugeda, siis on tal õigus sellest keelduda.

Eks seegi ole demokraatia harjutamine. Demokraatlikus süsteemis on kerge nõuda täielikku vabadust, „mina tahan!“ ülekaalu. Selle käigus kiputakse unustama, et kui panna kokku tuhanded teadvused, mis lähtuvad imperatiivist „mina tahan!“, võib taanduda oskus teistega arvestada, omaenda tahet piirata, vajadusel kompromisse ja kandvat koostööd teha.

Seega ei tähenda kohustuslik kirjandus mitte ainult mingi raskena tunduva teksti lugemist, vaid see on ka üldise sotsiaalse võimekuse osa. Kohustuslik kirjandus on ühiskondlik küsimus. Mu meelest pole kohustusliku kirjanduse lugemisel ja hilisemas elus keeruliste inimsuhete lahendamisel kvalitatiivset vahet, mõlemad nõuavad inimeselt sisemist jõupingutust. Katse mõista rasket teksti on põhimõtteliselt sama, kui katse mõista teistsugust inimest – seda enam, et raamatud on ju tavaliselt sootuks teistsuguste inimeste kirjutatud. Head raamatud aitavad meil elamise jõupingutusteks valmistuda. Elu pole lihtne, miks peaks olema seda õppimine, sealhulgas teksti mõistmine?

Teine aspekt ka, eelöeldule lisanduseks. Mu meelest ei tohiks ilukirjanduse mõtestamisel mõista „kohustuslikkust“ absoluutsena. Kohustuslik lugemine ei tähenda ju kohustuslikku mõistmist, see ei piira mu meelest mingilgi moel mõistmisvabadust, maailma mõtestamise võimalusi. Seda saab pakkuda ennekõike just kunst. Seetõttu ei piisagi õpetamisel ainult teadmistest, vaid on vaja ka oskust need teadmised ellu üle kanda. Kirjandusklassika pole oluline ju ainult seetõttu, et ta esindab oma ajastut, vaid ka seetõttu, et on ajatult kõnekas ja käsitleb üldinimlikke küsimusi mõjuga, mis ulatub üle selle aja, mil see kirjutati. Vilde on igav?! Meie praegune maailm on prohvet Maltsvette ja Leo Saalepeid tulvil!

Kohustuslikkuse ja vabaduse sidumiseks saavad väga palju ära teha õpetajad, neil on jätkuvalt võimalus hoida kinni pingutust nõudvate tekstide käsitlemisest, takistada pingutuse taandumist – ühiskondlikust survest hoolimata. Kuidas näed sina selles olukorras kirjandusõpetajate rolli?

Luik: Sa küsid otse ja ma vastan ka otse: kirjandusõpetajad vaesekesed on sattunud puu ja koore vahele ehk siis väga ebamugavasse olukorda. Ülemused, haridusministeeriumi ametnikud, pesevad oma käed puhtaks ja veeretavad koorma õpetajate turjale, nii et igal juhul jäävad õpetajad patuoinasteks. Meiesuguste kultuuritegelaste silmis jäävad nad patuoinasteks siis, kui nad valivad oma maitse järgi suvalisi raamatuid, mida lapsed peaksid lugema. Ülemuste silmis jäävad nad patuoinasteks siis, kui nad omal algatusel nõuavad lastelt eesti kirjandusklassika tundmist, kuna seda nii-öelda ametlikult ei nõuta.

Kui palju lihtsam ja arusaadavam oleks olukord, kui koolidel oleks ühtne haridusministeeriumi kinnitatud õppeprogramm, kuhu kuuluks iseenesestmõistetavalt nii eesti kui ka maailma kirjandusklassika. Usun, et õpetajad tunneksid sellest suurt kergendust.

Mis kirjanduse tundmisse puutub, siis annan siin sõna Marju Lepajõele: „Kahtlemata võib ilmneda varakult näiteks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks tegema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea majandusteadlane peaks tajuma elu irratsionaalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklassika lugemine.“

Jah, kuid sa küsisid tegelikult, milles ma näen kirjandusõpetaja rolli. Loomulikult ma ei ootaks õpetajalt, et ta teaks paremini kui kirjanik ise, miks raamat on kirjutatud. Tark õpetaja on see õpetaja, kes aitab mõista, et kunstiteos ei ole kunagi lõpuni lahtiseletatav ja et igal raamatul on oma saladus, mis ei seisne mitte selles loos, mida kirjanik jutustab, vaid seisneb selles, kuidas ta jutustab. Seisneb keeles, sõnades. Ja kui õpetaja veel sedagi suudaks seletada, et igal kirjanikul on oma keel ja et iga raamat kõnetab erinevaid lugejaid erineval viisil – ja kui üldse ei kõneta, pole ka midagi lahti. Hea õpetaja on see, kes suudab selgeks teha, et iga õpilane peab ise teose saladuseni jõudma. Õpetaja asi on seletada, et mõni tekst võib inimesele mõjuda ja arusaadavaks muutuda alles aastate pärast, mitte kohe. Mitte see pole oluline, et õpilane teost lahkaks, oluline on, et ta tajuks keele jõudu ja saladust.

Luuletuste koolitunnis lahkamine ja koost lahti monteerimine, nende väikeseks ja argiseks muutmine tundus mulle kooliajal alati piinlik ja tundub piinlik praegugi, kui ma mõtlen, kuidas seda mõnes kirjandustunnis võidakse teha.

Aga ma ei tee omale illusioone. Pole tõenäoline, et kirjandusõpetajaid üldse selles vaimus koolitataksegi. Võib-olla sa tead sellest lähemalt?

Kaus: Su küsimus osutab otsapidi juba laiemale teemale: kirjandusõpetuse rollile ülikoolides, eesti filoloogia õppe­kavadele. Üldhariduskoolide kohta tean niipalju, et õpetajate järele on üha suurem nõudlus. Mullegi on tehtud vastavaid ettepanekuid. Kõrvalt vaadates on tunne, et on ülepea hea, kui keegi õpetama saadakse. Samal ajal tunnen mitmeid häid kirjandusõpetajaid, kellest mõnedki on koolist lahkunud, sest see töö pole kergete killast. Ma ausalt öelda imetlen pedagooge, kes suudavad päevas viis või kuus korda hästi esineda ning enamasti ilma publiku entusiastliku aplausita. Rääkimata sellest, et õpetajal on ülimalt raske jätta tööd koduukse taha. Üks hea kirjandusõpetaja on kullatükk.

Ega mul polegi su öeldule suurt lisada. Saan vaid nõustuda: pole oluline, et me räägime või mida me räägime, on ka oluline, kuidas me räägime. Ja kirjandus ongi seetõttu oluline, et osutab kuidas-küsimuse möödapääsmatusele. Kirjandus on erinevate kõnelemisviiside ja sedakaudu maailmanägemisviiside küllusesarv.

Saan loomulikult aru, et teadmisi maailma kohta tuleb pidevalt juurde, kas või loodusteaduslike teadmiste hulk on palju mahukam ja iseloom kihilisem kui minu nooruses. Maailmatervikust on üha keerulisem üldpilti saada, reaalsus on otseses mõttes ammendamatu. Mina õppisin keskkoolis astronoomias ennekõike Päikesesüsteemi, mis on kosmilises mõõtmes praeguseks umbes sama kaalukas kui pool koma ühes jõgiromaanis. Nii et küsimus on ka selles, kas üha kasvavate teadmiste raames on võimalik kirjandust kuidagi uutmoodi õpetada – seejuures klassikalise kirjasõna kohustuslikkusest, selle ühendavast jõust loobumata. Olen mõelnud, kuidas saaks nihutada õppimist ainekesksuselt seostekesksusele, sest mäletan poisipõlvest, et sain Jules Verne’i „Kapten Granti laste“ lugemise käigus selgeks suure osa Maa lõunapoolkerast, s.t õppisin põnevat raamatut lugedes geograafiat. Äkki peakski vaatama lugemist kohustuslikkuse raames, ent kirjandust kui ainet siiski avatumalt?

Luik: Mul on sama kogemus.

Kirjanduse kui aine vundament on justnimelt avatus. Inimene võib raamatust endale leida hoopis midagi muud kui see, mis autor omast arust sinna pani. Selles mõttes on raamatud tõesti inimesed raamatute kujul, sest et inimesed, inimsuhted, õpetavad meile pidevalt midagi, mis on ette äraarvamatu ja üllatav. Kirjandus peidab endas neidsamu üllatusi, mida peidab inimene.

Mis puutub sellesse halasse, et lapsed raamatuid ei loe, siis haakub see teema hariduse devalveerumise teemaga. Niisamuti haakub sellega see kibe õpetajate puudus, millest sa ennist rääkisid. Kas tõesti on vaja igat kõva peaga tüdrukut ja poissi väevõimuga gümnaasiumist ja ülikoolist läbi utsitada!? Kellele sellest kasu on? Osa inimestest ongi kõva peaga, on alati olnud, ja mis siis! Kui nad läheksid õigel ajal ametikoolidesse, poleks meil nii suur puudus oskajatest töötegijatest. Võib-olla nad jõuavad raamatute lugemiseni hiljem. Iga inimese käest ei või nõuda, et ta loeks või laulaks või pilli mängiks. Mina ei taha jalgpalli mängida, aga paljud tahavad, ja mis sellest. Elus ongi nii.

Õpetajad kuluvad, õppejõud kuluvad, kui nad peavad päevast päeva seinale rääkima. Pole mingi ime, et õpetajaks enam ei taheta õppida. Õpetajat innustab ju ikka ainult terane õpilane. Hariduse väärtustamine peaks algama sellest, et gümnaasiumi- ja kõrgharidust saavad põhiliselt need, keda õppimine tõesti huvitab. Muidu lihtsalt raisatakse õpetajaid. Mis sina arvad?

Kaus: See on keeruline küsimus. Olen absoluutselt nõus, et kõik inimesed ei pea olema süvalugejad – kuigi mõtestamine kuulub inimolemisse. Samuti tundub mulle, et gümnaasiumiharidust idealiseeritakse ja kutseharidus ei tähenda sugugi sisurikka elu lõppu või andetut eksistentsi. Teisalt on üldistusi raske teha, sest inimesed arenevad nõnda erinevalt ja liiguvad väga kummalisi teid pidi. Mõni, kes tundub kooli ajal kõva peaga, võib hiljem ootamatultki avaneda. Ja vastupidi: lapsgeenius ära väsida.

Aga teema on akuutne ja kui lepime kokku, et Eestit on meile vaja, siis ma ei kujuta ette, kuidas saaksime seda vajadust ilma eesti keeleta ja sedakaudu eestikeelse kirjasõnata rahuldada. Selles keeles, milles me suhtleme, milles oma probleeme lahendame, kajab siiani kaasa piiblitõlkijate, Kreutzwaldi, Koidula, Petersoni, Liivi, Suitsu, Tammsaare, Underi ja teiste hääl. Kui me need hääled hooletusse jätame, võib meid haarata ühiskondlik dementsus, elu ilma sügavusteta.

Mõned aastad tagasi ütles näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak, et me peame tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse. Kohustusliku kirjanduse marginaliseerimisega tehakse liiga neile, kes ei saa ennast enam ise kaitsta. Kuigi just nende mõeldu-kirjutatu on meid õpetanud häält tegema, olgu sellel siis sea kisa, ööbiku laksutamise või siili sosina kõla. Kõige laiemas ühiskondlikus mõttes pole kirjandus mitte niivõrd kohustuslik, kuivõrd paratamatu.

Luik: Lohutagu meid see, et mõnedest, nagu näiteks Tammsaare, Under või Alver, said hoolimata võõrkeelsest haridusest siiski suured eesti kirjanikud.

Lõpetan meie vestluse Justus Lipsiuse sõnadega aastast 1572, kui ta sõitles oma sõbra Langiuse näol kõiki tolle aja inimesi: „Sa väidad, et meie ajastu on kõige masendavam. See sinu laul on mulle ammu tuttav: tean, et su vanaisa esitas sedasama, et su isagi, tean, et su järeltulijad ja lapselapsedki hakkavad seda esitama. Loodus on inimloomuse nii sättinud, et kurva poole pöördub meie pilk teraselt, rõõmsast aga läheb mööda.“

Jah, räägime, mis me räägime, lõpuks selgub ikka, et keel, sõna, tekst on inimolemise juurde kuuluv paratamatus. Meie vaidlused ning ajas muutuvad hinnangud ei maksa selle paratamatuse ees mitte midagi. George Steineril on kuulus essee pealkirjaga „Meie kodumaa – tekst“. Oleme kõik kodutud, kui me ei mõista ega tunne oma emakeelt ega neid tekste, mis on võimalikud ainult selles keeles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht