Kohutav hiilgus

Nelly Sachsi luulet kannab korraga nii sügavalt isiklik ja juudi rahva saatusega seotud kui ka kosmiline ja universaalne mõõde.

ANU PÕLDSAM

Kuni lõpuks sinugi süda
see kohutav konksuhaav
sai rebitud tagasi terveks

Nii kirjutab 1966. aastal Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Nelly (Leonie) Sachs (1891–1970).* Tema luule mõjub samamoodi, kiskudes lugeja esmalt lahti, avades talle temas peituva kosmilise mõõtme ühes inimolemise ilu ja koledusega ning rebides ta seeläbi terveks. Selles veendumiseks piisab, kui võtta kätte Rein Raua suurepärases tõlkes ilmunud Nelly Sachsi luulekogu „Tähestiku laip tõuseb hauast“, kuhu on koondatud peaaegu poolsada luuletust Sachsi hilisest loomeperioodist.

Siin on koos luule, mis on edasi antud hingamiskeeles, mille mõistmiseks ei ole vaja tunda ei autori elukäiku ega teda mõjutanud mõttehoovusi (nende tundmine annab küll loetule lisamõõtme ja aura). Sachs kirjutab: „Kaua oleme õppinud kuulamist unustama!“ Meil tuleb vaid lubada sel keelel end avada ja raputada, sest sellist raputust on vaja, et me ei tarduks ega unustaks kuulamist, kuidas „on surma sees algamas elu“ (lk 21). Vaja selleks, et me ei muutuks meie endi, inimeste korda saadetud koletute tegude osas tuimaks või siis kättemaksuhimuliseks ja kibestunuks.

Ja Nelly Sachs paneb kuulama – tema luulest on raske mööda kuulata. Tema luule ei lase lugejat lahti, ei anna võimalust mitte kanduda maailma läbivate ja alal hoidvate sõnade veresoonkonna kaudu teistesse keeltesse. Sellest annab tunnistust ka Rein Raua kirjeldus esmakohtumisest Nelly Sachsi luulega: „Võtsin riiulist tema valitud luuletuste kogu, avasin selle kuskilt keskelt ja lugesin mõned read … ja mul läksid sõna otseses mõttes jalad nõrgaks. Pidin istuma. Olin sattunud „Kesköö kooride“ peale.“ Selle kohtumise tõttu ongi Sachsi luulet võimalik nüüd lugeda ka eesti keeles. Jääb üksnes üle imetleda Raua julgust tõlkida tõlkimatut, tõlkida keelest, mis justkui on saksa keel, aga nagu ei ole ka. Ja kuigi raamatu saatesõnast võib vaid aimata, milliseks väljakutseks selle tõlkimine võis osutuda, on tulemus eesti keeles sama mõjus kui saksa keeles. Kohati ehk mõjusamgi veel, sest isegi kui tõlkes läheb midagi kaduma, tekib-sünnib selle käigus midagi uut ja ainuomast või ilmutub algteksti universaalsem külg.

Eesti keeles oli võimalus Sachsi loominguga esimest korda kokku puutuda tegelikult juba 1971. aastal, kui Jaan Kaplinski tõlkes ilmus Loomingu Raamatukogus näidend „Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest“. Selle järelsõnas leiab Nigol Andresen, et Sachsi filosoofilises luules võib leida kaugeid sugulusnoote Rilke ja Marie Underi hilisluulega. Kuid lugedes „Kesköö koore“, eriti „Rändajate koori“ osa, hakkas minul kõrvus kõlama Uku Masingu „Tontide eest taganejate sõdurite laul“. Sachsi ja Masingu luules oleks kusagil justkui peidus sarnane hingamisrütm, sarnane taju, sarnased allikad, millest mõlemad on joonud. Võib-olla ka mitte, kuid on kindel, et Masing hindas Sachsi luulet kõrgelt. Professor Kalle Kasemaa on kõnelnud sellest, et tema tutvus Masinguga sai alguse just Sachsist, täpsemalt Sachsi luulekogust, mille Masing oli laenuks saanud ja mida soovis lasta ümber kirjutada. Ta oli valmis luulekogu ka pähe õppima, kui ümberkirjutajat ei leia. Leidis – Kalle Kasemaa näol.

Nagu johtub Rein Raua kogemusest, ei kahane Sachsi luule mõju aastatega, vaid see on ühtviisi ajatu ja päevakohane. Tema luulet kannab korraga nii sügavalt isiklik ja juudi rahva saatusega seotud kui ka kosmiline ja universaalne mõõde. Ajendatud suuresti küll ühest inimkonna ajaloo kõige süngemast sündmusest, pole lunastus ometi võimatu. Võib-olla mõjub see nii eelkõige seetõttu, et Sachsi soov oli jääda tagaplaanile või, nagu ta ise ühes 1959. aastal Walter A. Berendsohnile saadetud kirjas on öelnud, tahtis ta oma loomingu taha ära kaduda, anonüümseks jääda, olla kui ohe ja hääl nendele, kes soovivad kuulatada.

Ja ometi ei saa Sachsi loomingut lahutada tema keerulisest elukäigust, mille ta on 1967. aastal Nobeli komiteele esitatud eluloos võtnud kokku kolme lausega: „Olen sündinud 10. detsembril 1891 Berliinis. 16. mail 1940 saabusime emaga põgenikena Rootsi. Alates 1940. aastast elan Stockholmis ja tegutsen kirjaniku ja tõlkijana“. Sachs sündis küll juudi peres, kuid kasvas üles liberaalses ja ilmalikus õhkkonnas, saksa keele- ja kultuuriruumi lõimunult, kuni võimupööre Saksamaal röövis temalt saksa identiteedi ning sunnitud pagendus pani otsima pidet juudi identiteedist. Holokaust, ellujäämise õnn ja süü, ühe keele kaotamine – sõna otseses mõttes. Pärast 1930ndatel Gestapos ülekuulamisel käimist kaotas Sachs viieks päevaks kõnevõime või, nagu ta ise on öelnud, põgenes tema hääl kalade juurde ehk temast sai tummalt kannatav kala, keda kohtab sageli ka tema luuletustes. Seejärel teise keele leidmine, enese lahtivõtmine ja uuesti kokkupanemine, pagendus ja juurtetus, uue katastroofi ootus, mis võttis lõpuks jälitusmaania kuju … Kõik see kajastub ka Sachsi loomingus.

Kõige murrangulisem mõju Sachsi elule ja loometööle oli aga ehk tema kokkupuutel müstikaga laiemalt ning kitsamalt just juudi müstikaga: esmalt Martin Buberi vahendatud hassiidide lugude ja seejärel Zohari raamatus sisalduva kabalistliku õpetuse kaudu, mis jõudis Sachsini Gershom Scholemi teoste ja Zohari tekstide kommenteeritud tõlgete vahendusel. Juudi müstika aitas Sachsil kõigepealt jaatada oma juudi identiteeti ning seejärel jõuda universaalse, sünkretistlikust müstikatunnetusest kantud maailmakäsitluseni, juudi rahva kannatuste juurest inimolemise ilu ja valu juurde, kodu asemel „maailmade muutumiste peos hoidmiseni“ (lk 42).

Juudi päritolu Saksa luuletaja Nelly Sachs 1966. aastal.

Wikimedia Commons

Lisaks Buberi hassidismikäsitlusele, mis nägi hassidismis eetoseks saanud kabalat, religioosset eluviisi, mis ei erista elu maailmas elust Jumalas, oli Sachs mõjutatud ka tema dialoogilisest filosoofiast, mille kohaselt saab „minani“ jõuda vaid „sina“ kaudu. Nii ütleb Sachs, et ta hingab Sind igal silmapilgul. Ja kui ta söandab selle Sina katta tähemärkidega, on see korraga kõikjal – ka köögis, kus ta peterselli hakib või kartuleid keedab. Universum on alati meie veres ja hingeõhus. Selle nähtamatu, aga kõike läbiva universumi mõistmisel või mõtestamisel sai oluliseks kabalistlik arusaam maailmast, eriti arusaam tähemärkide loovast jõust ja jumala toimimisjõududest ehk sefira’dest, mille hulgast kõnetas Sachsi esmajoones šehina ehk Jumala kohalolu maailmas ja loodu kohtumine Loojaga selles või siis distants Loojast, hinge eksiil. Tema luulet võib vaadelda teekonnana trans­tsendentse suunas, kus aina uueneva loomise ja lunastuse allikaks on sõnad. Luuletaja kaudu saab jumalik loov sõna taas nähtavaks ka siis, kui selleks tuleb „hammastega sõnade taevatuiksooni närida“ (lk 48) ja kui „huulte taga ootel olev öeldamatu rebib sõnade nabanööre“ (lk 60).

Nelly Sachs seab kirjatähed ritta nii, et saab taas kuuldavaks nende loomulik rütm, mis on alles ka Rein Raua tõlkes. Sachs on loonud tähtedele justkui koreograafia, mis on korraga nii surma- kui ka elutants, kus „kehad paigutatakse surevatesse joonistesse“ (lk 31), nii et need „kajavad ikka veel vastu oma sandistatud muusika kõlas“ (lk 24) ja kus „kivi moondab oma tolmu tantsides muusikaks“ (lk 33).

Sachsi räägib paljuski kannatustest ja valust, ent austusega ja väärikalt, paigutades kogu õuduse, mida inimkond korda võib saata, kõike läbiva ilu taustale. Nii omandab ka tema luule mõõtme, mida võiks kirjeldada sõnaga Schreckenglanz – kohutav hiilgus, mida on raske taluda, kuid millelt ei saa ka silmi pöörata. Sachsi lugeda on nagu jääda „seisma klaasistunud õudusunenäkku, kuni ritsikas õrnalt kratsib nähtamatut“ (lk 33).

* Eluloolised andmed ja osutused kirjavahetusele või Sachsi sõnadele on pärit teosest: Ehrhard Bahr, Nelly Sachs. Beck, 1980.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht