Kõigepealt soovitan ma … – Sõbramehekriitika ja iseenda soovitamine

Heauskne lugeja, kes ei ole soovitaja eraeluliste ja töiste finessidega kursis, võtab auväärt soovitajat sõnast. Tema usaldust ei tohi kuritarvitada.

PILLE-RIIN LARM

Oli aeg, mil eesti kirjanduselu määndas sõbramehekriitika. Ei ole see nähtus kadunud nüüdki, kuid enam ei saa kurta selle vohamise üle. Pigem on viimasel ajal jäänud häirivalt silma üks teine sellega sarnane nähtus – iseenda soovitamine. Seda kohtab vahel näiteks Postimehes aasta parimate raamatute nimekirjades või ERRi „Autahvli“ puhul. Tähendab see olukorda, kui parimate teoste pähe käiakse välja ka iseenda toimetatud, oma abikaasa kirjutatud vms raamatud.

Need ongi väga head teosed, kuid neid selliste asjaolude juures soovitada ei ole hea toon. Ametlikus situatsioonis tähendaks see huvide konflikti, end tuleks otsusest taandada. Heauskne lugeja, kes ei ole soovitaja eraeluliste ja töiste finessidega kursis, võtab auväärt soovitajat sõnast – ma nimetan seda usalduse kuritarvitamiseks. Samuti ei tea ta, et iganädalase raamaturubriigi tutvustavad tekstid populaarses nädalalõpulisas on kirjutanud kirjastused ise, toimetaja teeb vaid mõistliku valiku.

„Kõigepealt soovitan ma …“ on rubriik, kus antakse huvide konflikti vabu lugemissoovitusi. Muidugi on see pealkirja saanud Raja Teelelt, kes soovitas Tootsile naiseks iseennast. Siin kirjutajad iseennast soovitada ei saa, ehkki lausa tutvuste vältimist ei ole ka mõtet nõuda ja teretulnud on kaastööliste subjektiivsus. Võtkem seda soovituste rubriiki ka kui võimalust piiluda kellegi öökapikesele ja sedakaudu siseilma, ehk unenägudessegi.

Deklareerin, et nägin täna unes oma abikaasat ja lapse isa, kes oli suutnud seljatada noodiprogrammi „MuseScore 3“ ja arvutisse trükkida lõbusa laulukese. Ilmselt kangastus ta mulle Joonas Sildre teose „Kahe heli vahel“ mõjul, kus Arvo Pärt otsib oma helikeelt (kirjastaja on Arvo Pärdi Keskus). Olen nõus Peeter Helmega, kes on leidnud, et „graafiline romaan“ ei ole teosele parim määratlus. Ei ole seda ka Helme eelistatud „koomiks“. Asi on selles, et „Kahe heli vahel“ kannatab vähese narratiivi käes, mida nõuab paratamatult nii romaan kui ka koomiks. Võrreldagu teost näiteks selliste kuulsate graafiliste romaanidega nagu Marjane Satrapi „Persepolis“ ja Art Spiegelmani „Maus“ (mõlemad ilmunud ka eesti keeles) või suvalise Donaldi-looga. Loo mõttes evib „Kahe heli vahel“ sarnasusi hoopis Raimond Valgre kirjaga Niina Vassiljevale, kus Valgre ühekorraga joonistas ja värsistas (inglise keeles) üles oma eluloo – „My Life Story“. „Kahe heli vahel“ võiks olla määratletud kui graafiline elulugu: on ju teoses keskendutud Arvo Pärdi muusikalistele ja eneseotsingutele, alates lapsepõlvest kuni 1980. aastal Eestist lahkumiseni. Väga huvitav on jälgida Sildre enda otsinguid muusikalise impulsi visualiseerimisel: kohati meenutavad tema kujutatud noodid keskaegseid neumasid, noodikirja, mis oligi tollal samamoodi kujunemisjärgus ja paindlik.

Veronika Kivisilla on oma muusikalistest eelistustest rääkides märkinud, et talle on oluline vanamuusika: ilmalik ja tihti ka vaimulik keskaja muusika on olemuselt rahvalik ja ehe. Sedasama võib öelda ka tema raamatu „Kuni armastus peale tuleb“ (Hunt) kohta. Tegu on kaante vahele jõudnud veebipäevikuga, hulga ehedate hetkejäädvustustega rongis, kodus jm. Raamatule on saatesõna kirjutanud Jan Kaus. Argised-lüürilised sissekanded meenutavad pisut Baudelaire’i „Väikesi poeeme proosas“, mille on eesti keelde pannud Marie Under. Miinuseks võib pidada, et neid ei saa korraga palju manustada: Kivisilla viie aasta kirgastumised võivad ühte päeva pressituna mürgitavalt mõjuda. Vähehaaval toimib teos aga nagu ravim. Jah, eks suhkrutki müüdud omal ajal apteegis.

Marie Underiga võikski jätkata. Ka tema vastne artiklikogumik „Väiksed vaatlused“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus) sobib pigem vähehaaval, aeglaseks manustamiseks, aga seda põhjusel, et on väga tihe. Under ei olnud ainult suurepärane luuletaja ja tõlkija, vaid teda iseloomustab ka hea esseistisoon. Saame aimu laiast vaimsest ümbrusest, mis teda kujundas: kogumikus on kirjutisi tšehhi, vene, saksa, inglise, prantsuse ja põhjamaade kirjandusest, niisamuti ka ajakriitikat. Vastuseks küsimusele „millised raamatud võtaksite kaasa üksindusse?“ on aga Under vastanud, et ainult tühja kaustiku, ning avaldanud lootust, et Loomingu toimetaja saadab ta ometi kord ühele ilusale saarele (lk 239). Raamatu koostaja Õnne Kepp on lisanud kogumikule järelsõna, arvukalt kommentaare ja nimeregistri. Raamatust leiab veel kolm usutlust Underiga ning ühe õige tähelepanuväärse teksti „Minu testament“, mis ei ole tavapärane pärimisdokument, vaid kust loeme: „Olen olnud algusest peale Nõukogude riigi režiimi ja Eesti Vabariigi okupeerimise vastane ja jäänud selleks tänapäevani“ (lk 301).

Põnevat kirjandusloolist materjali pakuvad ka Kaia Sisaski „Noor-Eesti ja prantsuse vaim“ (TLÜ Kirjastus) ja Silja Vuorikuru kirjutatud Aino Kalda elulugu „Maailma südames“ (tlk Sirje Olesk, Varrak). Mõlema teose aluseks on doktoriväitekiri. Sisask näitab veenvalt nooreestlaste teoste intertekstuaalsust ja kirjanduslike impulsside üht allikat. See ei olegi aga ehk niivõrd keelelis-kultuuriliselt defineeritav, kuivõrd laiem ja ajastut iseloomustav dekadents ja fin de siècle. Johannes Aaviku, Villem Grünthal-Ridala, Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase ja teiste suhtlus kaasaegse prantsuse kirjandusega oli kahtlemata tihe ja rikastas vähemalt üht osapoolt.

Muidugi puudutab see kõik ka noor­eestlast Aino Kallast. Ehkki tegemist on võrdlemisi hästi uuritud autoriga, kui nõnda saab öelda, on „Maailma südames“ alles esimene tema kohta kirjutatud klassikaline elulooraamat. Teos on sisukas ja tasakaalus. Vuorikuru osutab, et kui Eestis kujutatakse Kallast praegu Lydia Koidula kirjanikumüüdi keskse uuendajana ning teda mäletatakse ka Noor-Eesti rühmituses aktiivselt tegutsenud naiskirjanikuna, siis „Soomes on Kallast nähtud eelkõige vastuoluliste naistegelaste ja nende ühtesobimatute elusaatuste kujutajana“ ning rõhutatud tema erandlikkust muu soome kirjandusega võrreldes (lk 8).

Mainida tuleb Jürgen Rooste lühiproosakogu „Surm Tallinnas“ (Tuum). Võrdluses Werner Bergengrueni sama pealkirja kandva kuulsa novellikoguga (tlk Rein Sepp ja Mati Sirkel) jääb Rooste küll alla: ei ole tema surnute saatus sama kirju ega huumor sama must kui baltisakslase 1939. aasta teoses, ei jäädvusta ta sama meeldesööbivalt pealinna soppe ja surnuaedu. Pealkirjade kokkulangemine näib olevat juhuslik. Sellegipoolest on meeldiv Roostet prosaistina tundma õppida. Minu lemmikud on „Pornofilm ja pudel viina“, mis on saanud ka Tuglase novelliauhinna, ja nimilugu.

Kui nukker-naljakast inimesekujutusest juba küll ei saa, loetagu kindlasti Mait Vaigu romaani „Kurvake sügis“ (Puiestee). Siin ristuvad nelja mehe teed: üks neist on vaimulik, teine ärimees, kolmas narkomaan ja neljas luuletaja. Tundub, et Vaik on täitsa asja eest natuke hallimaks läinud. Luuleteostest toon esile Andra Teede raamatu „Kaks punkt null“ (Teede Tekst). Mida teeb 30aastane naine, kes ei istugi kodus (lk 27)? Tõestab maailmale, et! On neid, kes sellest raamatust saanud raputuse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht