Kõikeõlmav päikë me ääbuvas kodus

Maryliis Teinfeldt-Grinsi murdeluulekogu „kivi alla kükakille“ viib tagasi tema lapsepõlvekoju ning tuletab meelde, kui kergelt võib liikuda yhest kohast teise turvaline ja lohutav kodutunne.

REIJO ROOS

Mõnikord läheb rohkem aega, et saada uue raamatu tempo ja keelega yhele lainele. Nii oli mul Maryliis Teinfeldt-Grinsi luulekoguga „kivi alla kükakille“, mis mõjus peaaegu et vastandina minu praegusele elule. Olen viimased aastad nautinud intensiivsemat linnaelu, pendeldades Tallinna ja Helsingi vahet, „kivi alla kükakille“ paiskab aga lugeja otse kuhugi sohu, kust ei lahkutagi. Ei jää muud üle kui kuulata linnulaulu, jälgida päikesekiirte laskumist vanaema taburetile ning hingata „väl’la / üle järvä“ (lk 9).

Manasin silme ette oma suvila, omad järved ja metsad ja vaikuse, mille kaudu seda kogu lugeda. Alati on mul loodus- või maakohaluulega väike kartus – et see jääb liiga pealiskaudseks, kirjeldavaks, mittemidagiytlevaks. Sellest kartusest ja oma pealinlikust talveunest ärkasin yles 22. lehekyljel fraasi peale, mis mõjus mulle kui kapatäis värsket vett näkku: „ujun üle järve / kuni tahan jällë elada“. Kui sinnamaani mõjusid luuletused proloogina, kirjeldades stseeni, kuhu lugeja sisse astub, siis nyyd astus lavale minategelane, mõtete ja olemusega minategelane, kes – mulle pisut yllatuslikult – ei tunnegi maal ainult suurt rahu ja rõõmu. Lisandub kerge masenduslik allhoovus, mis teeb ees ootavad väiksed õnnedetailid mitmetahulisemaks ning luulekogu vaksa võrra inimlikumaks, lähedasemaks.

Heitliku linnaelu keskmest paistavad tihtipeale maakoha vaikus ja rahu täielik idyll. Kujuta vaid ette: vanaema koduke, õunapuud, soojad ilmad, vanad tuttavad ämbrid, metsad ja nii edasi. Teinfeldt-Grinsi puhul saab aga kiiresti selgeks, et siin pole kysimus mõnes toredas suvepuhkuses, vaid milleski enamas. Autori järelsõnast „Keelekasutusest luuletekstides“ saab teada, et Lääne-Virumaal Kadrina vallas asuv Koplimetsa kyla on tema kodukyla ning seal toimubki minu arusaamist mööda kogu tegevus (ainukese erandina mainitakse lk 15 Võsut, mis mulle seostub ainult joobes pidutsejate ja muusikalise kooslusega 5MIINUST).

Kuigi Teinfeldt-Grins oma teose synnilugu ei täpsusta, tekkis mul kujutelm, kuidas minategelane Koplimetsa sattus ja mida ta sealt otsis.

See võis välja näha nii: minategelane on Koplimetsas yles kasvanud või veetnud seal märgilise tähtsusega aja oma lapsepõlvest ning hakanud seda pidama oma koduks. Siis aga saadi vanemaks, tulid koolid, ylikoolid ja töökohad ning kõik muud kohustused, mis naelutasid minategelase aastateks kuhugi Eesti linna (eelkõige kujutan ette Tartut). Nyyd aga on saabunud minategelase ellu rahulikum aeg, mis on ta tagasi toonud oletatavate juurte juurde, koju. Mida aga Koplimetsast enam ei leia, on kodutunne – metsad, õunapuud ja karjamaad on jäänud kaugeks ja võõraks, meenutades ähmaselt midagi, mis lapsepõlves oli ja praegu enam ei ole. Koht, mis pidanuks olema toeks ja lohutuseks, ei olegi enam seda. Korraga „ei mäletä kus oli ia“ (lk 83). Võib olla, et kodu ongi märkamatult kolinud mujale – sinna kohta, mis pidi olema ajutine.

„männileevike / kes näitab end kitsilt / vii mind aa“ (lk 86).

Koplimetsa uuem osa Uudeküla. Hääbunud külast on alles põllul laiuvad tammepuud.

Magianaturalis / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Kas tekst pysib pysti?

Muidugi ei saa „kivi alla kükakille“ puhul maha vaikida selle keelt – kadrina murrakut. Maryliis Teinfeldt-Grins märgib järelsõnas, et alustas 2018. aastal murdepäeviku pidamist ja sellest on saanud tema loomeprotsessi loomulik osa.

Läänemeresoome keelte, murrete hoidmine ja esiletoomine on muidugi mõista tänuväärt tegu. Suhtun murde kasutamisse luules siiski ettevaatlikult, kuna mõnikord võidakse teksti väliste komponentidega (rytmimängud, riimid, keelekasutus) korvata sisulisi puudujääke. Tõtt-öelda oligi „kivi alla kykakille“ puhul enne kätte võtmist murdekeel kõik, mida ma selle raamatu kohta teadsin, ja see syvendas kartust.

Lugema asudes sain kohe aru, et mu kartus oli olnud asjatu ja isegi kohatu – Teinfeldt-Grinsi tekstid pysiksid hästi pysti ka kirjakeelde ümberpanduna, kuid murdekeel toob luuletuse sisu kohe mitu sammu lugejale lähemale (või viib mitu sammu sygavamale sohu). Värske Rõhk fännab ühismeedias yht Teinfeldt-Grinsi luuletust ja ma jagan nende indu: „mää otsast paistab iijumaa“ (lk 13). Sama kaliibriga on see katkend: „plekilisel vakstul / lesib tükk ieringat“ (lk 36).

Päikë

„kivi alla kükakille“ on mulle olnud yks seiklus. Niipea kui algse arvustuse valmis olin saanud, läks arvuti katki. Õnneks nädalaid hiljem sai arvuti korda ja failid taastatud, kuid kummalisel kombel oli ainsana just „kivi alla kükakille“ arvustus kaduma läinud. Võib-olla tehnik luges seda salaja ning mõtles, et annab mulle teise võimaluse?

Mäletan, et esimese lugemisega jäi mulle sellest kogust kõige eredamalt meelde yks tyyp, võiks isegi öelda, et teine peategelane – Päike. Päike on „kulunud, tuhm“ (lk 27), „kõikeõlmav“ (lk 29) ja „priske“ (lk 60), ta laotab vahepeal oma habrast kleiti „kari kakrille“ (lk 61) ning temaga ärgatakse yles ja koos loojutakse (lk 77). Päike käib kylas ka minategelase unenägudes ning yldse on tal mitu sarnase kõlaga nime: päike, päikä, päikë. Ka vihmal on oma osa, kuid tema mõjub suvalise jõuna, force majeure’ina, mis tuleb ja läheb ja mille peale ei mõelda. Päikë aga on elus tegelane, kes elab jutustaja kõrval, suunab ja juhib teda, rõõmustab ja lohutab, valgustab ja pimendab, elab jutustaja rytmiga symbioosis.

Koos Päiksë, vihma, järvede ja õunapuudega on Maryliis Teinfeldt-Grinsi kadrinamurdeline luulekogu terviklik pilt yhest Lääne-Virumaa kylast ja selle (loodus)elust. Kodu, mida siin luulekogus otsitakse, leitakse küll, kuid teatud mööndusega – vana kodu on olemas ainult minevikus. Kui tahta võtta see vana koht ja teha sellest oma uus kodu, siis see nõuab aastatepikkust tööd. Mõnikord on lihtsam pöörduda tagasi eelmisse paika, mida ju samuti on märkamatult kodustatud. „kivi alla kükakille“ ongi järjekordne tõestus selle kohta, kui halastamatult aeg edasi liigub ja kuidas ei ole võimalik minna kuhugi pooleldi, vaid alati, kui minnakse, siis minnakse täienisti.

Loe ka: „Kas kadunud maastikud elavad edasi, kui neid kauem mäletame?“, Aet Ollisaar vestleb Maryliis Teinfeldt-Grinsiga