Kolm venda ja armastus

Kui diplomaadil on tunded, siis ikka kõrgeimast lõhna-, maitse- ja stiiliklassist. Keskmine kodanik-maksumaksja ei mõista välissuhtluse parketikunsti ülevat peenust ning mõõdab seda kui poodnik vorsti.

KAAREL TARAND

Alguses mitte, aga pärast on kõik nagu muinasjutus (seletus lk 188). Elasid kord kolm venda, kaks olid normaalsed, aga kolmas isevärki ehk poolvend. Läbi raskuste ja pikki keerdkäike mööda jõudsid nad oma eesmärgini, mis ühele on tunded, teisele au ja kolmandale teadmine. Jaak Jõerüüt on oma romaani tutvustavas intervjuus ERRile (3. X) öelnud, et kirjutas sedapuhku armastusromaani, ja õigesti ütleb, sest armastust on jagunud ka kõrvaltegelastele, kusjuures on oldud maitsekalt tagasihoidlik ja pole kehalistele aspektidele ülearu valgust suunatud.

Romaanis ei tegutseta siiski mitte elasid-kord-ajastus, vaid lähiminevikus ja -tulevikus ning realistlikes oludes ja keskkonnas. Tegelastele antud aeg jääb vahemikku juunist 2018 kuni novembrini 2020. Maastik ei ole välja mõeldud: need on päris Tallinn, päris Stockholm ja päris Rooma, mille kamarat tallatakse. Kuidas kõrvuti jooksvad tegevusliinid sõlmuvad ja milline roll on ses kõiges pealkirja daamikindal, selgub alles lõpulehekülgedel, ent jäägu siinkohal selle väljalobisemisse kui arvustaja pärispattu langemata.

Kuidagi ei saa siiski mööda romaani tegelastele valitud ametite kattumisest autori enda omadega. Romaanis tegutsevad poliitikud (parteilased), diplomaadid (ametnikud), kirjanikud ja ajakirjanikud, kes on valdavalt mehed ja keda innustavad särama positsioonikamad ja hallimad naisfiguurid. Jõerüüt on elu jooksul pidanud kõiki neid ameteid. Mitmeparteilist staaži on tal kokku 33 aastat, diplomaadi oma 22 ja kirjaniku oma koguni 44 aastat, kui mitte arvestada loomepause. Järelikult ei ole ta meie aja tegelastele elulugu luues sama vaba kui kaugesse kosmosesse tulnukaid projekteeriv või koos Lembituga Madisepäeva lahingu eel leiba võttev autor. Kui ka tahaks, ei saa oma elukogemust romaani tegelaste kujundamisel täielikult välja lülitada.

Ega Jõerüüt ole seda tahtnudki. Vastupidi, romaani kirjutama näib olevat tagant tõuganud vajadus ära ütelda kõik see, mis poliitiliste ja diplomaatiliste ametite pidamise ajal ütlemata jäänud. Moralitee, niisiis, kus tegelased on küll ka ristinimed saanud, aga gruppidena esindavad poliitikud Pahet, armastajad Voorust ja diplomaadid on kuskil vahepeal, sest nad võivad olla ekstsellentsidena Edevuse, ametnike-töömesilastena aga Aususe ja Truuduse esindajad. Seda sorti raamatute puhul Eestis sageli populaarset prototüüpide otsimise ja leidmise mängu ei ole „Poliitilise daamikinda“ peal mõtet rakendada, see vaid segab süžeeliinide ning ühis- ja ametkonnakriitiliste seisukohavõttude jälgimist. Viimaste tõsist aktuaalsust ei kahanda sugugi nende esitamine ilukirjanduslikus vormis.

Unistus väike-Eestist

Parteipoliitilise intriigi, mis kvalifitseerub lõpuks riigireetmiseks, ehitab Jõerüüt standardskeletile. Suur raha otsib suurt võimu ja et raha on tundmata päritoluga ehk must, ei tunne see sünnijärgselt mingit lugupidamist demokraatliku õigusriigi ning selle poliitilise pluralismi ega mitmeparteisüsteemi vastu. Absoluutse kontrolli otsuste üle saab raha vaid poliitilise ainuvõimu olukorras. Turul suurimat ja tugevaimat toites saabub varem või hiljem päev, mil suurim on ülejäänud alla neelanud. Ainuvõimu poole püüdlevad erakonnad ju niikuinii: ei Eestis ega mujal pea ükski erakond oma hinge salasopis mitmeparteisüsteemi normaalsuseks. Kes tunneb end tervikuna (esindab kogu rahvast ja teeb kõigile head), sellele on solvav, kui teda nimetatakse osaks (partei mõiste juursõna, ladina pars, partis tähistab osa). Kõrvalseisjale paistavad parteid kui kops ja maks, mis kujutavad ette, et juhivad ka närvisüsteemi ja vereringet. Parteid ise teavad, et täiuslik olek (osa=tervik) on võimalik, nagu on tõestanud teoorias ja praktikas Lenin, Hitler ja teised.

Jõerüüt paneb romaani Partei juht­figuurid (tagatuba, peasekretär, esimees) töötama plaaniga, mille realiseerumisel lööks Eesti majanduse jõujaam Tallinn koos lähiümbrusega muust Eestist juriidiliselt lahku, iseseisvuks. Kas tuleb elust tuttav ette? Kindlasti, sest haleda korruptandina poliitilise karjääri lõpetanud endise Tallinna linnapea üks kinnisideid hetkest, mil talle sai selgeks, et ta Eesti riiki peaministri või presidendina eales juhtima ei pääse, oli tekitada endale linnriik Tallinnas. Kui on kaks võrdset suurt senjööri (Savisaar ja Ansip ning nende erakonnad), siis on õiglane, kui mõlemal on oma riik. Põhiseadusesse on aga kirjutatud, et Toompea isand on all-linna omast alati võimsam. Järelikult, kui tegutsed õigluse nimel, peadki põhiseadust õõnestama. Tegeliku elu suurparteid ei tööta riigi keskvõimu ja pealinna kohaliku võimu vastanduse kasvatamise nimel vaid olukorras, kui mõlemal pool on võim sama isanda ja partei käes. Hetkel on see nii, kuid ajutise edu nimel on reedetud suur osa elektoraadist, mis ennustab pealinnale järsku võimupööret valimistel kahe aasta pärast. Ja vana tants läheb uuesti lahti, mis sest, et Jõerüüdi hoiatusromaanist saab iga linnriiklusest unistav parteilane teada, kas on riigireetmisega ummikteel või mitte.

Jaak Jõerüüti näib olevat romaani kirjutama tõuganud vajadus ära ütelda kõik see, mis poliitiliste ja diplomaatiliste ametite pidamise ajal ütlemata jäänud.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Vastus on: teil, parteilastel, pole lootustki, sest kui mitte mujal, siis Islandi väljakul, nagu küllap süvariigi muudeski harudes leidub alati kriitiline hulk tõelisi patrioote, kes teie nurjatuse õigeaegselt lämmatavad. „Idiootide vandenõu – väike-Eesti“ (lk 287) ei saa eales teostuda, kuni vahipostil seisab veel kas või üks diplomaat.

Olukord välisministeeriumis pole siiski kaugeltki laitmatu ja Jõerüüt teab seda. Läbi aegade on tarkade patriootide kõrval teenistusse pääsenud igasuguseid lontkõrvu. ERRi intervjuus ütleb Jõerüüt: „Eesti tähtsaim probleem on lollus ja matslus.“ Sellest pole jäänud nakatumata ka kirjaniku kauaaegne tööandja välisministeerium. Erinevalt parteisüsteemist on kirjanik välisteenistuse suhtes mõistev ja heasoovlik, kuid detailselt selgitades, milles avaldub patriotism diplomaadi argipäevas, võib ta välisteenistusele ka karuteene osutada. Karta on, et keskmine kodanik-maksumaksja ei ole suuteline mõistma välissuhtluse parketikunsti ülevat peenust ning mõõdab seda kui poodnik vorsti.

Nartsissistlik argipäev

Kõigepealt peab diplomaadiks üldse saama. „Diplomaadi tõusutempo karjääriredelil on määratud seadusega, erandeid on tehtud ja tehakse, aga ainult ülikooli- ja korporatsioonikaaslastele, sel puhul on võimalik ka kohe stardipakkudelt suursaadikuks lennata“ (lk 15-16). Redelipulgad on muidugi korralikult searasvaga määritud ning väikesegi libastumise korral võib su asukohaks osutuda Washingtoni asemel Astana. Veatult ronijal on aga lõpuks võimalik lausa valida, talle öeldakse, nagu ütleb kantsler Sven saadik Sebastianile: „Kui sa aasta veel Rootsis välja kannataks, oleks Eesti riigile kasulik. Aga aasta pärast oleks sul variandiks juba Washington“ (lk 282).

Kui „Diplomaatilist daamikinnast“ loeks Tallinna tehnikaülikooli karastusega tööaja arvestustabelite kontrolör ning koostaks selle alusel koondaruande välisteenistujate ajakasutuse proportsioonidest, oleks hinnang paljule, mida Jõerüüt südames kalliks peab, hävitav. Vähemasti kolmandik diplomaadi ärkvelolekuajast kulub sündsa rõivastuse valimisele, soetamisele ja korrashoiule, sest sa oled seltskonnas eikeegi, kui näiteks kannad „beeži- ja roosakirjusid õhukesi kleidikesi, mis teevad [sinust] ujeda kodukana“ (lk 29), aga mitte „rangelt tumedaid, hästi langevast villasest, aga [—] jumala pärast mitte siidist tehtud pükskostüüme“ (lk 30). Mehest teevad seisusliku päritoluga diplomaatias mehe lipsud, särgid, mansetinööbid, sokid, (roosad) triiksärgid jne, valge-kollaste kaldtriipudega kitsas Lindebergi lips, näiteks (lk 31), või mingi muu värvimoega. Peaasi on, et neid peab ostma vähemasti ühe nädalas (lk 139). Igas pealinnas koguneb teenistusaja jooksul nii kuni 200 lipsu. Püksiviigid, mis nii teravad, et võiks leiba lõigata (lk 39). Need kuuluvad mõistagi tumesinise Corneliani ülikonna juurde (lk 194). Kõige hullem on see, et tänapäeva diplomaadil pole enam teenreid, toatüdrukuid, pesunaisi ega saapapuhastajaid – kõike peab ise tegema ja palgaarvestusse see ei lähe.

Täpselt sama rängalt rõhub diplomaadi päevakava töö ilubutiikides ja spetsialiseerunud veinipoodides. Pead tundma kogu südalinna ning kõigi saatkondi sisaldavate asumite restoranide ja kohvikute menüüd ja pakutava kvaliteeti. Korraldada tähtis kohtumine mõnes puhvetis, kus pakutakse lahjat kohvi, tähendab rikkuda suhted riikide vahel aastateks.

Koondjäreldus on, et tulenevalt töö iseloomust peaks välisministeerium tööle kandideerijalt lisaks kraadile rahvus­vahelistes suhetes, politoloogias või antropoloogias (+ kolm või enam võõrkeelt) nõudma sommeljee, barista ja parfümööri rahvusvahelise kategooria kutsetunnistust ning magistritaset rõiva­disainis. Kokku hõivavad kohtumised, vastuvõtud, seminarid ja muu infovahetus vaid tühise osa diplomaadi päevast ja nendegi puhul on peamine kunst osata õigel hetkel ja õigel viisil teeselda tähtsa kõne või sõnumi saabumist nutitelefonile, et üldjuhul nõmedalt või igavalt ürituselt enne ametlikku lõppu osavalt lahkuda. Makrovõttes on tava­diplomaadi argielu dominant purukollane nartsissism ning tee päris­armastuse juurde leiavad vaid parimad.

Nõnda polegi detailid ehk üldse tähtsad, sest, nagu ütleb autor, armastus lunastab inimese, mis sest, et võib ka haavata ja põletada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht