Kommentaar – Juta Kivimäe käsikiri „Suur tuba“

Juta Kivimäe „Suur tuba“ vallutab lugeja juba esimeste lausetega. Žüriiliikmena romaani lugedes olin varsti kindel, et tegemist peab olema elukogenud ja varem palju avaldanud autoriga (pool arvamust ei osutunud tõeks, „Suur tuba“ on autori esikromaan).

Peamiselt arvasin nii põhjusel, et karaktereid ja olustikku on sedavõrd meisterlikult kirjeldatud, et lugeja saab teosele „seestpoolt“ kaasa elada. Unustades lugemise, unustades kella­aja ja aastaarvu ning sukeldudes 1957. aasta Tartusse, ühiskorteri suurde tuppa Bobe ja Zeide juurde. Ootamatult avame silmad keset ühiskorteri sekeldusi. Vaatame kõrvalt ja elame kaasa. Näeme tundmatut juutide maailma ja saame osa nende kommetest. Kuid mitte ainult – saame teada kõikide teiste kaaselanike veidrustest ja hobidest, saame ajastutruu pildi elust sõjajärgses Eestis.

Mul on hea meel, et autor avaldab infot tasapisi, koormamata lugejat ülemäära pikkade seletustega. Võib-olla tuleneb see sellest, et loo jutustajaks on Mintsi, kaheksa-üheksa aastane tüdruk, kes on saadetud vanaema Bobe juurde, sest pere elus on olnud järsud pöörded ning Mintsi vajab hoolt. Kuid meid ei piirata ainult lapse vaatenurgaga – osaliselt tulevad seletused, kirjeldused ja detailid jutustaja-kõiketeadja sulest, andes maailma osavalt edasi detailitäpsusega, mis ainult lapse vaatenurgale oleks jäänud kättesaamatuks.

Teades nüüd, et autor on kunstiteadlane, arvan, et „Suur tuba“ ongi justkui sõnadega maalitud teos. Oskus veenvalt kirjeldada on seotud autori elukutsest tingitud detailide nägemise täpsusega.

Autor oskab karakteritesse elu puhuda mõne lausega nii, et lugejal tekib kirjeldatav silme ette ja ta mõtleb: jaa, ma tean seda inimtüüpi. Ühiskorteri elanikke, keda Mintsi näeb, näeme meiegi. Mõistame nende motiive ja me tunneme nad ära. Need on tavalised inimesed meie keskel, meie ümber. Aeg on teistsugune ja kombed samuti, kuid teatud viisil on kõik muutumatu.

Tegevus hargneb peamiselt Tartu ühiskorteris, kuid lõpuks saab see imeline aasta Mintsi elus läbi ja ta peab kolima Tallinna Nõmmele, minema kooli. Võib mõelda, et lõpuks saab argipäev Mintsi kätte. Tallinna osa raamatust on võimendi ja võib-olla just see, miks teos lugejale nii naha alla poeb. Tallinnast vaatab Mintsi Tartu poole ja tunneb koos lugejaga igatsust jõuda tagasi sellesse aega ja kohta suures toas, kuid Bobe tervis halveneb, ühisest toast kolitakse välja, Mintsi maailm on jäädavalt muutunud.

Miks „Suur tuba“ on nii hea? Kõigil on oma suur tuba. Teatud koht ajas ja ruumis, kus tundsime ennast kunagi eriti hästi, turvaliselt, kindlalt ja õnnelikult. Igaühe hingesopis on peidus maailm, millele me heldinult tagasi vaatame, millest me rasketel hetkedel jõudu ammutame. Juta Kivimäe „Suur tuba“ oskab lugejas vallandada just selle õige tunde. Suur romaan ei piirdu ainult sellega, me saame ajastutruu pildi elust sõjajärgses Eestis. Saame teada meie kõrval elavate juutide eluolust ja traditsioonidest.

„Jah, elu on nagu kõnniks korraks üle toa.“

TAAVI KANGUR, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

 Loe ka: Juta Kivimäega suures skulptuuritoas

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/juta-kivimaega-suures-skulptuuritoas/