Kõne Jaan Krossi kirjandusauhinna vastuvõtmisel

Enn Nõu

Minu esimene kohtumine Jaan Krossiga toimus siinsamas majas 20. septembri õhtul 1967 tema kodus neljandal korrusel. Pärast maja tagant videviku varjust väljaastumist ja tundmatutest treppidest ülesronimist veetsime hubase õhtu koos Jaan Krossi, Ellen Niidu, nende laste, Paul Rummo ja Lea Tormisega. Ma polnud tollal vist suurt midagi Krossi loomingust lugenud, aga jutust meil puudus ei tulnud. Sellest kohtumisest sai alguse heasüdamlike tervituskaartide vahetamine üle raudeesriidega jagatud Läänemere, küll rohkem emalikult sooja Elleni eestvedamisel. Järgmine kord kohtusime Rootsis ja Uppsalas meie pool Gröna gatani korteris 1. juulil 1969, kuhu Arvo Mägi tõi Jaani ja Elleni kohale oma väikese punase sõiduautoga. Selleks ajaks oli ilmunud mu „Pidulik marss”, mõnes mõttes mu 1967. aasta reisi kirjeldus, kus pagulasvalitsus jõuab tagasi vabastatud Eestisse pärast kolmanda maailmasõja lõppu. Rootslased on sellest osa võtnud ja kõik liitlased Punasel väljakul Moskvas ja Novosibirskis võiduparaadi pidanud. Selle raamatu üle on Kross vaevaks võtnud natuke pikemalt arutada oma mälestuste teises köites. Mina võisin 1968, Tšehhoslovakkia erutava kriisi aastal, kirjutada nagu süda soovis, aga Kross pidi arvestama valitseva okupatsiooni ja kvislingivõimu piirangutega, neid küll meisterlikult ajalookirjutuse ettekäändel alt vedades ja sõnamängudega piire ületades. Kolmas kord nägime üksteist silmast silma 20. ja 21. septembril 1979 juba meie eramus Askvägenil Uppsalas, kus valge täishabeme ja tumedaraamiliste prillidega Jaan ning soojade silmadega Ellen seekord ka ööbisid. Seekord olin Krossi lugenud, „Taevakivi” ja lõpetamisel „Kolme katku vahel” olid mu lemmikud ja on selleks jäänudki.

19. oktoobril 1987 juhatasin ma Stockholmis Metroo ühingu ülesandel kirjandusõhtut, kus esinesid Kalju Lepik, Raimond Kolk, Ellen Niit, Jaan Kross, Jaan Kaplinski ja Mati Unt, igaüks oma palaga. Seekord piirdusime rohkem tereütlemistega, kuigi õhus oli tunda muudatuste aega peatselt mõraneva raudkardina taga.

Kui ma teist korda pärast Haapsalust 28. augustil 1944 põgenemist Eestisse tagasi ja seekord Helgaga koos Tallinna jõudsin, korjas Ellen meid 14. augustil 1988 Olümpia fuajeest üles ja istusime õhtul jälle Kirjanike Maja neljandal korrusel. Ring oli täis saanud ja mina teist korda Krosside kodus. Rääkida oli nii üht kui teist, kuigi veel suhteliselt ettevaatlikult.

Mis meid seob? Kindlasti ajalugu ja eriti Eesti ajalugu. Võib-olla ka mingisugune Eesti õigluse otsimine. Alustaksin tegelikult „Paigallennu” ja Ullo Paerannaga. Ma olin varem üsna kriitiline Krossi viisi vastu pugeda ajalooliste tegelaste hinge ja esitada nende kaudu oma mõtteid. Mind segas, kui Mart Laar Puises Tiefi valitsuse mälestustahvli avamisel ütles, et Kross on paberile pannud Tiefi valitsuse ajaloolise tõe. Ma väitsin vestlustes kirjandusrahvaga, et on olemas Eesti ajalugu ja on Jaan Krossi ajalugu ning et need kaks ei ole üks seesama. Üks on teaduslik tõde, teine tõele rajatud kirjanduslik fiktsioon.

Ma oli Krossi romaane innuga lugenud ja kui ma „Paigallennus” olin jõudnud Klesmendi proua võileibade juurde, siis olin selles seigas oma ajalooliste detailide täpsusest kinnipidamisega tõesti pettunud, sest teadsin, et Klesment oli siis juba koos oma proua ja Jüri Uluotsa perega Mihkel Kõvamehe purjeka Atlanticu pardal Rootsi sõitnud. Klesment ei osalenud Eesti pinnal ühelgi Tiefi valitsuse koosolekul ei Tallinnas ega mujal. Ma olin nii Tiefi valitsusest kui ka vabariigi valitsusest eksiilis kirjutanud artikli, mis ilmus 1990. aasta Akadeemias, ja see ei olnud ilukirjanduslik essee. Kirjutasin Krossile saadetud kirja alusel arvustuse „Paigallennu” kohta, mis ilmus Eesti Päevalehes Stockholmis. Kross ei vastanud mu kirjale kunagi. Ma olin väitnud, et romaan tuleks ümber kirjutada, sest viga oli ajaloo seisukohast tõsine ja lugejad välismaal loevad seda romaani kui Eesti ajalugu. Ümberkirjutamine ei tule aga tegelikult kõne alla, niisiis oleks ainuke pääsetee lisada joonealune seletav märkus. Ma küsisin Krossilt piltlikult, et kuidas reageeriksid lugejad romaanile, kus kirjutatakse, et Kaarel XII kaotas aastal 1700 Narva lahingu – kui nad ju ometi teavad, et tegelikult ta selle võitis?

Aprillis aastal 2000, kui Välismaine Kirjanike Liit, mille esimees ma siis olin, minu ettevõtmisel in corpore Eesti Kirjanike Liitu vastu võeti, tuli Jaan musta laega saalis mu juurde ja ütles, et oli midagi oma „Paigallendu” lisanud, nii hästi või halvasti, kui see välja tuli. Seega tuleks seda romaani edaspidi eriti tõlkijatel lugeda teises trükis, kus leheküljel 297 seisab joonealuse lisana järgnev: „Selle leheküljega seoses olen saanud kaks lugejakirja. Esimeses öeldakse umbes nõnda: „Kulla kirjamees, siin on kas Teie Ullo ajanud midagi segi või Teie olete saanud temast valesti aru. Klesment oli sama päeva hommikul koos Uluotsaga Eestist lahkunud. Nii et oleks kena, kui Te seda oma raamatu uues trükis kuidagi õiendaksite.”

Mina vastasin sellel: Aitäh, ma õiendan seda tingimata.

Teises lugejakirjas öeldakse: „Klesment viibis selle koosoleku ajal juba Rootsis – ja Teie kirjeldate Narva lahingut nii, nagu viibinuks Karl XII selle ajal hoopis Uppsalas! Kuhu jääb ajalookirjutaja vastutus?!”

Selle peale vastan: paraku on Sul teatud määral õigus. Mea culpa! pead leppima sellega, et tursavõileib, mida Ullo koosoleku vaheajal sõi, polnud proua Klesmenti, vaid kellegi teise ministriproua tehtud.”

Noh, nii ligidale siis lõpuks jõudsime. Mina elasin Uppsalas, kuigi siis juba otsapidi uuesti ka Tallinnas ning Jaan ei vastanud mu kirjale kunagi. Aga ilmselt austas ta ajaloolist detailitäpsust. Eesti Vabariigi valitsuse käekäik oli meil mõlemal südame peal. Minu meelest oli tähtis, et tulevased põlved nendest raamatutest valelegende välja ei loeks. Pealegi oli mul moraalne õigus rääkida sel teemal kui „Koeratapja” autor. Mina olin kirjutanud Eesti Vabariigi valitsusest eksiilis juba oma 1968. aasta romaanis „Pidulik marss” ja novellikogus „Vastuvett” (1972) ning romaanis „Koeratapja” (1988), mis tegelikult ilmus kümme aastat enne Krossi „Paigallendu”. Mõlemad tiirlevad Tiefi valitsuse ümber ja sees, minul abiks Tiefi fiktiivne adjutant Johannes Alvik ja Krossil Ullo Paerand. Romaanide konstruktsioonis võib näha selgeid paralleele, kuigi need on iseseisvad, ja ma ei usu, et minu teos oleks kuidagi Krossile teostuslikke ideid pakkunud. Arvan, et ideed olid ajas ja õhus ning arenesid kirjutajate ajudes nagu iseenesest.

Kui Rein Veidemann mu muhulaste Vladivostoki kanti väljarändamise romaani „Mõtusekuke viimne kogupauk” esitlusel Tartus 6. septembril 2005 viitas mingil määral Krossi sarnasele ülesehitusele, siis ei tahtnud ma seda endamisi aktsepteerida. Ehkki Kadri Tüür Muhu muuseumist väitis, et mu romaan polegi romaan, vaid rohkem ajalooraamat. Ma ei tahtnud siis sellega nõustuda ja ei tee seda ka praegu. Mina jään romaanimõiste juurde, kuigi piirid muutuvad järjest ähmasemaks.

Minu triloogia „Vabariigi pojad ja tütred” tugineb märgatavalt Eesti Vabariigi tegelikkusele kahekümnendal sajandil. See on omariiklusekeskne lugu üheksa õe-venna saatuse põhjal, mis peegeldab Eesti rahva ja maa ajalugu igast küljest, võib-olla isegi mitmetahulisemalt, kui ma olin ette näinud. Olen umbes viiskümmend aastat selleks materjali kogunud. Kogu see ajalooline materjal hulga intervjuude, kogutud kirjade, päevikute, mitmesuguste arhiivimaterjalide, ülekuulamisprotokollide, tuhandete fotode, paljude filmide, Eestis kohapeal käimiste, ulatusliku taustakirjanduse uurimise, internetist andmete otsimiste ja teab millega veel neelas mu enda sisse ja asus jõuliselt mu kätt juhtima. Triloogia kirjutamine on olnud nagu kriminaalkomissari tegevus jälgede ajamisel koos uute avastuste ja ootamatute leidudega. Kogu allikmaterjal koosneb mosaiiksetest kildudest kolmel ja poolel tuhandel arvutileheküljel ning kahekümne seitsme kuue sentimeetri paksuse kiirköitja vahel. Selle triloogia koostamine ja kirjutamine oli põnev uurimisretk või õigemini arheoloogiline väljakaevamine. Ma tean, et Jaan Kross tegeles samuti ajalooliste materjalide uurimisega arhiivides ja mujal. Narratiivi saavutamiseks pidin ma ise pärast mosaiigikildude tervikuks liitmist ja ühtesobitamist vahele sekkuma, liitekohad fantaasia abil täitma, materjali põhjalikult ümber töötama. On tekkinud tunne, et olen Krossini välja jõudnud, kuigi ma seda ei kavatsenud. Vastupidi, mul on olnud päris palju eelarvamusi Krossi ajaloonägemise osas, mida aga nüüd olen sunnitud korrigeerima. Olen nagu iseenesest selle omaks võtnud, võiks isegi ütelda, et heas mõttes samasse ämbrisse astunud. Veelgi hullem on see, et mulle meeldib praegu niimoodi kirjutada ja et ma ei tahagi enam sellest lahti saada.

Muidugi olid Krossil rasked isiklikud elukogemused ja kaua aega kestnud okupatsiooni tingimustes polnud tal võimalust end vabalt väljendada. See sundis teda hiilgavalt ja kavalalt ridade vahel väljenduma. Mul on olnud piiramatu vabadus kõike välja öelda, alustades „Pidulikust marsist”. Triloogia „Vabariigi pojad ja tütred” on minu tõde ja õigus mu isa ja ta kaheksa õe-venna ja nende lähikondsete saatuste läbi nähtuna. Rein Veidemann on seda teost iseloomustanud kui võrgustikuromaani ja võrrelnud seda Islandi Njáli saagaga. Ta väidab, et Eestil on kolm suuremat saagat: Põhja-Eesti saagana Tammsaare „Tõde ja õigus”, Lõuna-Eesti saagana Mats Traadi 13 romaani koondpealkirja all „Minge üles mägedele” ja Lääne-Eesti saagana minu triloogia. Mul ei ole põhjust vastu vaielda, sest ka nii võib raamatuid kategoriseerida. Veidemann nägi mu triloogia detailirohkuses ja pikkades loeteludes taksonoomilise romaani tunnuseid ja Janika Kronberg, kes ajas kasutatud fotode jälgi, lisas umbes midagi sarnast, et see on fototaksonoomiline romaan. Kindlasti on fotodel ja piltidel mu raamatute sünnil oluline koht. Pilt on tegelikult mu elus alati olnud esikohal. Maalisin ka ise kuni 1959. aastani. Pärast ei jätkunud selleks enam aega.

Olen oma loomingus üsna palju kirjeldanud inimestevahelisi suhteid, vältimata ka erootilisi ja seksuaalseid pingeolukordi. Erootiline pinge ei puudu ka Krossil, ainult et ta kirjutab sellest teistmoodi, mitte nii otsekoheselt ja vist kõige paremini „Taevakivis” koos Kristian Jaaguga õ-tähe looja Otto Wilhelm Masingu kodus tulega mängides.

Ma olen oma elu vähemalt teisest aastakümnest peale elanud Eesti rahva, maa ja omariikluse jaoks, kui perekondlik elu välja arvata. Mu elu põhimõtted on lihtsad. Olen põhiliselt lojaalne, ei kummarda autoriteete, olen avameelne ja kriitiline, üldiselt alalhoidlik, olemuselt romantik, pean lugu traditsioonidest ning hoian ühiskonna mängu- ja moraalireegleist kinni. Ma olen algusest peale kirjutanud ainult eesti keeles. Rootsis on eesti kirjanikke, kes kirjutavad rootsi keeles. Minu jaoks oleks kirjutamine mitte-eesti keeles olnud äraandmine, Eesti reetmine, nii et polnud valikut. See oleks olnud oma identiteedi mahamüümine, kuigi ma sattusin Rootsi 69 aastat tagasi ja tulin Eestisse tagasi 14 aasta eest. Olen seega kahepaikne. Jaan Kross viibis pikka aega Siberis vene keele ja vangilaagri kesk- ja ühiskonnas. Ma abiellusin eestlannaga põhimõtteliselt ja pole seda kahetsenud.

Kinnituseks oma sotsiaalsetele valikutele on mul praegu käsil romaan „Ma armastasin rootslast ehk Sollefteå suvi”. Lapsed kasvatasime üles eesti keeles ja oleme Eestis tagasi pooleldi ka füüsiliselt. Kodu asub ühes neist kahest riigist, kus parajasti juhtun elama, kodumaa on aga alati Eesti. Ma olen algusest peale olnud koguja, ajaloo armastaja ja sellele tugineb palju mu loomingust, detailiarmastusest ja täpsuse vajadusest. Olen kogunud Eestit, eriti pikaajalise Nõukogude vene okupatsiooni varjus, tagamõttega, et kui viimane eestlane nagu viimne mohikaanlane siit ilmast kaob, siis arhiivimaterjalide näol jääb midagi ometi alles, mis tuletab meelde eestlast, tema maad ja rahvast. Kindlasti paistab igalt poolt läbi mu isiklik mina nagu Krossilgi. Mulle on sisu tähtsam kui vorm, kuigi vorm ei tohiks vilets olla. Mul on tunne, et nii see oli ka Krossile.

Mul on südamest heameel, et Eesti on mind Jaan Krossi auhinnaga omaks võtnud, ja usun, et olen suutnud saada selle au vääriliseks.

Kõne on avaldatud lühendatult.