Korrespondentsid

Olemuslikult Barbaruse põlustamine „juunikommunistiks“ Tšingis-khaani jumalustamisest ei erine: mõlemal juhul me püüame sihilikult teha end rumalamaks, kui oleme.

Ilmar Vene

Johannes Semper ja Johannes Vares-Barbarus olid ühese meelsusega vaimuinimesed: minevik ei meeldinud, tulevikult loodeti mõndagi. Mõlemad luuletajad olid „juunikommunistid“ juba Pärnu gümnaasiumi kasvandikena.

Johannes Semper ja Johannes Vares-Barbarus olid ühese meelsusega vaimuinimesed: minevik ei meeldinud, tulevikult loodeti mõndagi. Mõlemad luuletajad olid „juunikommunistid“ juba Pärnu gümnaasiumi kasvandikena.

Eesti Kirjandusmuuseum

Seitsmekümnendate aastate algupoole kõneldi ülikooli ühiselamus, et Paul Rummo soovivat avaldada Semperi kirjavahetust Barbarusega, kusjuures publikatsioon pidi igal juhul täielikuks kujunema. Kuid vähemalt niisama kompromissitult olevat Endel Sõgel kärpimist nõudnud. Vastuseis tasakaalustas soovimise ja tulemuseni ei jõutud.

Kaheksakümnendail mälestati toda üritamist juba humoristlikul toonil: tekstid, mis kümmekond aastat varem polnud ajavaimu tarvidustele korrespondeerinud kohatise „parempoolsuse“ tõttu, kõlasid uutes oludes nii pahempoolselt, et nendest ei saadud hoolida. Hoolimatus püsib tänini. Hiljaaegu sain kuulda, et praegu tavatsetakse selle põhjus kokku võtta lühemalt: Barbarus olevat „juunikommunist“.

Oli muidugi. Kuid kas tõesti midagi muutub, kui tõsiasi maha vaikida? Mahavaikimine tähendab passiivset valetamist, see aga teeb kahju esmajoones iseendale. Vähemasti praegu tohime kõnealust nähtust niimoodi võtta, varasemail sajandeil tunnistati ka teisi tõlgitsemisviise. Näiteks aadlimeeste kirjutamata aukoodeksis peeti valetamist kõige vääritumaks. Ja tõepoolest: inimene, kel puudub söakus tunnistada asjade tõelist seisu, pole täisväärtuslik. Sellist hoiakut hõngab veel süüdistus, mille Nietzsche suunas Wagneri vastu: „Temas polnud piisavalt uhkust, et mingitki tõde enda kohta taluda; keegi pole olnud vähem uhke. Ta jäi, täpselt nagu Victor Hugo, endale truuks ka eluloolisis asjus – ta jäi näitlejaks.“

Küll kõlbab mahavaikimist kaitsma levitõde: väärituile inimolendeile tuleb määrata karistusist rängim – unustus. Kõlab hästi, kuid kahjuks oleme antud juhul vastamisi piinlikkustunnet tekitava enesemeelitamisega. Kaheldamatult kuuluvad Hitler ja Stalin inimeste hulka, kelle elu ja tegevusega seostuvaid pisiasju me tunneme kõige põhjalikumalt. Olen näinud (teleri vahendusel) Stalini piipu ja kuulnud küsimust: „Huvitav oleks teada, kas Stalin seda piipu suitsetas ka 1. märtsi varahommikul, s.t enne jäädavat uinumist?“ Rahvaste Juht olevat tavatsenud uinumist suitsetamisega soodustada ja seepärast võib surmale kaasaaitajana arvesse tulla ka hommikune suitsetamine. Aga piip on väga kaval ega anna oma saladust välja.

Veelgi paremini näitlikustab unustamisega karistamist Tšingis-khaan. Teatavasti rajas mongolite valitseja seni tuntud riikidest suurima, järelikult tuleb teda pidada ka kõige väljapaistvamaks isiksuseks. Kuna suurmeest ennast enam näha ei saa, siis otsitakse vähemalt maiste jäänukite matmispaika. Paraku on Mongoolia tuulised väljad Stalini piibust veel palju kavalamad: ühtmoodi suutmatuiks on osutunud niihästi külluslik rahastatus kui ka õpetatud meeste teravmeelsus. Ja seepärast tehakse leidmatuse eest vastutavaks matjate riuklikkus: nood olevat teinud kõik, et matmispaika eales ei leitaks, ja praegu pole enam kerge tollaseid kaitsemeetmeid lahti mõistatada. Mainin ainult oletusist kõige teravmeelsemat: mongolite valitseja põrm maeti jõe naabrusse, et seejärel jõesängi õgvendada ja vesi üle matmispaiga voolama panna.

Määratu kandvusega näidete taustal on Semperi kirjavahetus Barbarusega kõigest kohaliku tähendusega pisiasi, kuid olemuslikult Barbaruse põlustamine „juunikommunistiks“ Tšingis-khaani jumalustamisest ei erine: mõlemal juhul me püüame sihilikult teha end rumalamaks, kui oleme.

Ideeliste aatlejate kõrval on me kirjasõnas käibinud ka mingid „salongikommunistid“: järjekordne tõend sellest, et näivuse vahekord tõelusega meid mingil määral siiski huvitab. Kui aga nõnda, siis võtkem ometi kord teadmiseks, et tõeluse, s.t vaimuinimeste mõtlemisviisi määrab meelsus; on see modernistlik, siis tuleneb sellest möödapääsmatult, et uuendusi ning nende teostajaid koheldakse poolehoiuga.

Keerulisemaks muutub küsimus, kui vaimuinimene kannab endas topeltmeelsust. Uku Masing näiteks on kõige ehedama nostalgiaga kirjutanud kaugminevikust, kuid niisama suurt vaimustust sai ta täis ka kaugtulevikku kujutledes. Inimkond olevat alles oma arengutee alguses jne. Säärane kahesus, ideaal contra tõelus, kuulub „salongikommunismide“ võrsutajate hulka. Kommunismi avaldumine tõeluses (nt Pariisi kommuun ja pärisorjus Venemaal) ei kõlba kuhugi, kuid seda eredamalt särab ideaalseks puhastatud kujutlus. Brechti luulet, märkis Marcel Reich-Ranicki, kannab igatsus, Sehnsucht. Kogu elu innustas luuletajat kujutlus ideaalseks kirgastunud inimkonnast.

Ka Johannes Semperis ja Johannes Vares-Barbaruses kehastusid ühese meelsusega vaimuinimesed: minevik ei meeldinud, tulevikult loodeti mõndagi. Ühesus tagab tervikluse: mõlemad luuletajad olid „juunikommunistid“ juba Pärnu gümnaasiumi kasvandikena. Milles avaldub modernne meelestatus kõige üldisemalt? Vaimunähtuste tuletamises keskkonnast. Teadagi omandab selline väide eluõiguse alles tingimisi, on ju keskkond ning selle loonud Jumal alati lahutamatu terviku moodustanud. Mööngem siis, et praegusi kujutlusi eristab varasemaist ennekõike rõhuasetus: varem toonitati vaimunähtuste iseseisvust, sellal kui praegu tehakse kõik, et tuua esile nende olenevus keskkondlikest mõjutustest.

Pole võimalik põhjendada, mispärast niimoodi kujunes; igatahes ei piisa majanduslikest põhjusist, kui soovitakse mõista, miks alles XVI sajandist peale hakatakse kuulutama, et antiiksed mõttetargad on näidanud, kui väga oleneb inimolend keskkonnast, milles ta elab. Valgustusajastul, iseäranis Montesquieu tegevuse tulemusel, üleneb tarkus juba levitõeks ja Helvetius koguni seletab vaimunähtusi, ka kõige erandlikumaid, kahe suurteguri, juhuse ja mehaanilist laadi mõjutuste varal. Nähtuse üldisimaks tähiseks kujuneb „keskkondlik determinism“, marksistlikult meelestatud mõtlejad eelistavad „ajaloolist materialismi“. Õpetuse tuum on esitatud Marxi kirjas Engelsile: enne, kui hakkame filosofeerima, peab meil kõht täis ja riie seljas olema.

Kõnealusel juhul käib jutt ainult üksikinimestest, kuid pole raske avardada suurmõtte kehtivus „klassidele“ ja kogu ühiskonnale. Mõtlemisviis ja isegi konkreetsed mõttekäigud tuletatakse sotsiaalsest üldolukorrast. Esinduslikult näitlikustab seda osutus Arthur Koestleri astronoomia ajaloos („The Sleepwalkers“), mis ilmus esmakordselt 1959. aastal ja millest saame teada, et Platoni õpetuse võrsutas tollane „pankrotistunud tsivilisatsioon“. Autor ütleb otsesõnu: „On tõelus muutunud talumatuks, siis vaim peab sellest kaugenema ja looma kunstlikku täiuslikkust kätkeva maailma.“ „Täiuslikkus“ peab sedapuhku silmas „ideesid“, Platoni õpetuse algühikuid.

Seda aga, kui hästi alluvad sotsiaalsele tõlgitsusviisile ahtuseni konkreetsed vaimuüksused, näitlikustab niisama esinduslikult Hasso Krulli „Baudelaire’i saladuse mõistatus“, mis on ilmunud „Mu alasti kistud südame“ järelsõnana. August Sanga koostatud „Kurja lilled“, annab autor teada, kujunes „kultusraamatuks“, kuigi mitte ehk samasuguseks „nagu Kafka „Protsess“ (e. k. 1966) või Camus „Sisyphose müüt“ (e. k. 1972)“. Kohemaid järgneb populaarsuse põhjus: Suure dekadendi kuju haakus „Läänest peale tungiva popkultuuri ja peagi alanud üldise masendusega, mis seitsmekümnendatel võttis kõikvõimalikke eskapistlikke vorme, estetismist alkoholismini“.

Olgu nõnda. Aga millega seletada „kultusraamatute“ mainet läänes, kus ju Nõukogude Eestis valitsevast masendusest polnud õrna aimugi? Mida see annaks, kui seostada 1942. aastal ilmunud „Sisyphose müüt“ Prantsusmaa okupatsiooni või tollase vastupanuliikumisega? Camus’l oli ainult üks probleem, tema ise. Seesama käib ka Baudelaire’i kohta. Hasso Krull, endastki mõista, sellist suhtumist ei jaga; ta tuletab ju isegi „suure dekadendi“ patoloogia Napoleon III diktatuurist.

Kõige vähem taotlevad need osutused autori asjatundlikkuse vaidlustamist. Eriti õnnestunult kõlab määratlus: „Pigem võiks Baudelaire’i kibestunud künismis näha teatava „piiripealse nartsissismi“ ilmingut, kus üleolekutunne saavutatakse kellegi teise tõrjumise ja madaldamise kaudu, projitseerides temasse olulise osa iseendast.“ Tahetakse loetavuse piires püsida ja ühtaegu odavamaigulist konkreetsust vältida, siis toodud üldistus tuleb arvata täiuslikuks. Seejuures aga peaksime möönma, et inimesena ei muutu luuletaja selle kokkuvõtte kaudu arusaadavamaks. Annab meile keegi niisama heast-paremast vastu vahtimist, siis me enesetunnet ei paranda ükski „piiripealne nartsissism“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht