Kõrvaletõrjutuse vorm ja sisu

Jan Kaus

Kärt Hellerma, Sinine missa. Tuum, 2008. 352 lk. 1. Kaasaegse Eesti ühiskonna meeleseisundit iseloomustab üha tugevamalt kõrvaletõrjutuse tunne. See tendents võimendub ka loomingulises sfääris. Üks võimalik seletus sellise tunde levikule võib tuleneda n-ö postmodernistlikust olukorrast: ühese ja selgelt ühtse keskme puudumisest, praktikat nii seest- kui väljastpoolt mõjutavate ja suunavate jõukollete paljususest ning sellega kaasnevast suuremast  või väiksemast marginaalsusest. Üha raskem on eristada keset perifeeriast – kuna keskmeid on palju, siis on kõik rohkem või vähem perifeeria(s). Perifeersus ja marginaalsus ei tähenda siin ebaolulisust, vastupidi: pole kõigile kohaldatavat ja usutavat keset, mis eristaks ühese mõistetavusega ebaolulise olulisest. Sellist postmodernistlikku olukorda aga teravdab siiani tugev modernistlik ettekujutus  keskme olemasolust ja vajadusest. See toob kaasa üha tugevama tungi kuulutada kõikehaaravat tõde ja seostada seda õiglusega. See toob kaasa kas isiklike või mõne väikse jõukolde huvide või seisukohtade esitamise üldkohaldatava tõena. Ning kihilise ja killustatud tegelikkuse mittevastavuse sellisele tahtele. Siit hakkabki kasvama kõrvaletõrjutus.  Äsja palju diskussiooni tekitanud Andres Maimiku ja Rain Tolgi film Margus Lepast toob selle tendentsi reljeefselt esile. Laskumata filmitehnilistesse nüanssidesse, nõustun Olev Remsuga, et Maimiku ja Tolgi „publitsistivaist on teemavalikul taas kümnesse lasknud”. Lepast saab selles filmis igasuguse kõrvaletõrjutuse ja kõigi kõrvaletõrjutute  võrdkuju ja sümbol. Filmi sümboolsus avaneb Lepa ja Maimiku/Tolgi omavahelisel välistamisel, tõrjumisel. Filmi esimestest kaadritest on selge, et dialoog polegi võimalik.

2.

Eesti kirjandus on üks praeguse ühiskonna marginaalne praktika. Nagu öeldud, ei tähenda see ebaolulisust või elujõu puudumist. Pigem on tegu ühe mõjuallikaga muu praktika seas ja vahel, tihtipeale ka taga. Kirjandus isegi jaguneb paljudeks väikesteks jõukolleteks, sellest moodustub killustunud platoo, kus ei puudu oma vertikaalsus, kuid see vertikaalsus pole enam üheselt nähtav, vaid sõltub vaatenurgast. Seega pole üllatav, et kõrvaletõrjutus nõnda jõuliselt ka eesti kirjanduses üha enam paberipinda võidab. See esineb kahel tasandil: teose tegelaskujudes või autori(positsiooni)s endas. Lugesin äsja Tarmo Tedre värsket „12 jõulujuttu”.  See raamat ja tema novellistika üldisemalt esitab jätkuvalt tegelaskujusid, keda iseloomustab ja ühendab kõrvaletõrjutus. Tavaliselt on selline kõrvaletõrjutus selge, põhinedes vaesusel, majanduslikul ja poliitilisel heidiklusel. Teder võtab siin ühtaegu kaasatundva ja samas peaaegu julma positsiooni, paisates oma kõrvaletõrjutuid läbi vintsutuste kadalipu. Teist laadi, autori enda kõrvaletõrjutust  kujutavat-kuulutavat kirjutust esindab jõuliselt just nimelt Kärt Hellerma oma raamatuga „Sinine missa”. Teos koosneb neljast osast, mis kõik kirja pandud kirjanikele mõeldud loomemajades, kui ma ei eksi, siis Jyväskyläs, Mazzanos, Ventspilsis ja Visbys. Osad erinevad üksteisest päris palju, esimestes on palju rohkem publitsistlikkust või esseistlikkust, kolmandas ja neljandas suureneb poeetilise ja võrdpildilise kirjutuse osakaal. Kuigi „Sinise  missa” alapealkiri ütleb „Valik reisikirju”, siis reisikirja žanr moodustab siin ainult ühe kihi. Kõige jõulisemalt aga tuleb esile ja ühendab „Sinise missa” laade teose isiklik laad. Raamatust leiab seega rohkem päevikule kui reisikirjale vastavat stiili. Kuid „Sinise missa” põhiline sisuline tasand manifesteerib minajutustaja – ja tundub, et selle kaudu autori enda – kõrvaletõrjutust.

3. 

See kõrvaletõrjutus on sügav. Omal moel haakub Hellerma eksistentsialistliku, kogu inimlikku elusolemist võõraks või teiseks pidava retoorika ja loogikaga: „Sõna „võõras” on mu elus tähtsal kohal. See kipitab ninasõõrmetes ja ajab aevastama. See on mu elu refrään” (lk 169). Autori ja maailma vahel haigutab lõhe, teiste silmis tajub ta reeglina ennast Teisena: „ükskõik, kuidas ma seda ka seletanud poleks, leidunuks neid, kes must päriselt aru oleksid saanud, inimeste hulgas väga vähe” (lk 298). „Sinine missa” haakub üha rohkem praktiseeritava dokumentaalse kirjutusega. Hellerma puhul ilmneb see efekt erilise jõulisusega. Kuna lugejal pole raske aru saada, et autori mõtete taustaks on tema reisid loomemajadesse, tekib kergesti uskumus, ehk veendumuski, et autori minategelane pole mitte niivõrd tema vormitud karakter, vaid konkreetselt autor ise.  Raamat mõjub vahetuna, alles teose nimiloos hakkab ilmnema eemaldumine „minast”, kuid isegi seal ei tekita see tunnet, et autor tegeleb karakteriloomega. Niisiis – lisaks üldisemale, inimene olemisest tekkivale kõrvaletõrjutusele lisandub isiklikumat laadi eraldatus.  Oma isiklikule kõrvaletõrjutusele püüab Hellerma leida objektiivseid põhjusi, katsub õigustada enesehaletsust millegi üldisemaga. Ta valib naine olemise. Ning mitte ainult. Naissoost kirjanikuna kahekordistab ta oma kõrvaletõrjutust: „Kirjutamata seadus, mis imbub juba emapiimaga igasse meessoost peatoimetajasse, igasse kolkapäritoluga vemmalvärsiseppa ja igasse ajalehtede naljalehekülgi täitvate, totramast totramate  lorilugude autorisse, ütleb neile, et kirjandus on meeste rida, on alati olnud, ja sinna pressida pole naistele sünnis ega kombekohane” (lk 31). Hellerma, suhteliselt tuntud kirjanik, tunneb kõrvaletõrjutust ning püüab seda objektiviseerida, leida sellele temast sõltumatu põhj(end)use: „Olla Eestis naiskirjanik tähendab automaatset sattumist mõttelisse invaliigasse, seega natuke katkiste tegelaste hulka, kes võistlevad mitte päris-olümpial,  vaid paraolümpial” (lk 149).

4.

Mõni lehekülg hiljem kirjutab Hellerma: „ma pole veel kohanud sellist eesti meeskirjanikku, kes tunnistaks, et üks noor ja ilus naine kirjutab paremini kui tema” (lk 154). Tunnistan siinkohal ausalt ja ilma igasuguse irooniata, et näiteks Triin Soomets, Kristiina Ehin, Elo Viiding, Maarja Kangro kirjutavad palju paremaid luuletusi kui mina.  Ühesõnaga – Hellerma väiteid naiskirjanike kõrvaletõrjutusest on kerge ümber lükata. Raske kujutada ette Ene Mihkelsoni, Doris Karevat, Aidi Vallikut, Kristiina Ehinit, Ellen Niitu, Leelo Tungalt ja paljusid teisi eesti kirjanduses „paraolümpia” esindajatena. Hoolimata sellest tunnen ennast arvustajana nurkaaetult, kuna selliste väidetega vaidlemine justkui kinnitaks autori kahtlusi, et jälle püüab üks meeskolleeg, Hellerma jaoks kommunistliku  hõnguga ajalehe (vt sealsamas lk 154) toimetaja autorit marginaliseerida, muuta tema kui naise kirjutuse ja seisukohad naeruväärseks, vaielda temaga sugugi mitte seetõttu, et ei jaga väidet, vaid et väite autor pärineb naissoost. Seega ei jääkski justkui muud üle kui autoriga nõustuda. Kuid asi on muidugi mitmetahulisem. Ning mitte ainult seetõttu, et lisaks paljudele Hellerma väidetele, millega ei saa nõustuda  või mida on kerge või lausa liiga kerge ümber lükata, leidub ka omajagu mõtteid, millega võib suuremal või vähemal määral nõustuda. Ajastu kritiseerijana vihiseb Hellerma verbaalne piits muidugi sirgelt, aga sageli ikka õiges suunas: „Ta nakatub heaoluühiskonna asteenilisusest, kus kõik on alalõpmata näljas ja janus, kus kõigil on alailma midagi puudu ja kus keegi tõmbab alati kellegi nahka üle kõrvade”  (lk 146).

5.

On veel üks olulisem asi, miks „Sinine missa” mu silmis elamuseks tõusis. Kõikidele sisulistele väidetele vaatamata. Nimelt kujunes nimetatud teose lugemisest kogemus, kus sisu koorus justkui iseenesest vormist lahti ja lahku. Nimelt – hoolimata autorit lämmatavast kõrvaletõrjutusest – või hoopis tänu sellele?  – mõjub Hellerma manamine väga jõuliselt. Kirglikult. Tundub, et autor ütleb hinge tõmbamata, kuid ometi teatud loomuomase keelelise vilumusega kõik südamelt ära, hoidmata ennast kuidagi tagasi. Loomulikult ei saa arvustaja öelda, millisel viisil tekst tegelikkuses sündis, kui palju autor seda silus ja lihvis, kuid tekstist hoovava jõu mõjul tekib mulje tugevast emotsionaalsest hoovusest, kus viha, kibestumus, põlgus, aga ka iha, armastus ja igatsus julgelt ning suuremate takistusteta lugejate ette voolavad. Hellerma ei karda olla vihane ega jälestav: „Miks on Sixtuse kabel Vatikanis alalõpmata puupüsti rahvast täis? Seda võivad moodsa kunsti kuraatorid endalt küsida, enne kui Veneetsia biennaalile mõne järjekordse poomisvideo või oma naist ja lapsi veristada ihkava installatsioonimeistri teose saadavad” (lk 100). Jällegi sisuliselt vägagi kahtlane väide, kusjuures tüüpiline eesti kirjaniku arvamus  kaasaegsest eesti kunstist, mis tundub põhinevat pigem eelarvamustel ja suhtelisel teadmatusel. Aga mingis plaanis polegi see tähtis. Tsitaatide väljanoppimisega ei saa edasi anda lugemisel tekkinud hoogsuse ja jõulisuse tunnet. Muljet kartmatusest, kui rebitakse ennast lugeja ees täiesti alasti, tõmmatakse eest kõik maskid, paisatakse maha tõkked, peaaegu provotseerivalt antakse ennast pureda nendele, keda just põlgusega üle valati. Kibestumust  ei püüta kuidagi pehmendada. Ometi hoidub Hellerma nimedest ning kellegi mahlakast sõimamisest. Samuti suudab autor olla enesekriitiline, püüdes sõnastada ka iseendale võõrasolemist: „Oh, see lõpmatu, piitsutav soov olla keegi teine, olla mujal, unustada kõik vana ja tüütu” (lk 256). Kui dokumentaalse kirjutuse juures hinnata eelkõige „ausust”*, siis „Sinist missat” ei saa selles osas kindlasti kahe silma vahele jätta. Mõnikord hakkab autor teksti kirjutades  selle võimaliku mõju üle juurdlema, kuid heidab siis juurdlemise üle parda: „jah, see kõlab paatoslikult, aga ma ei oska muudmoodi öelda. (Ja miks peaksin paatost kartma? Seda on meie ajas nagunii vähe)” (lk 122). „Sinine missa” on üks viimase aja vastuolulisemaid lugemiselamusi. Sisuliselt tihtipeale vastukarvagi, kuid teos, mille ühe hooga läbi lugesin. Mida aeg edasi, seda vähem tuleb ette raamatuid, mis saavad läbitud n-ö ühe hooga.  Hellerma „Sinise missa” puhul ei oska ma seletada seda teisiti kui teksti kirglikkusega, mis lugejat kannab ja tagant kihutab – muidugi juhul kui lugeja ei takerdu autori eneseteadlikku ja mõnikord ka -haletsuslikku retoorikasse. Hellerma kirjutust iseloomustab teatud sorti eufoorilisus või ekstaatilisus („Minul oli mu sinine ekstaas ja suletud sinine uks”, lk 334), ilmugu see siis viha või kiindumusena. Hästi väljendub see raamatu ühes kaunimas  motiivis, kus Hellerma unustab hetkeks sugudevahelise lõhe ning kõneleb isast mõjuva sisseelamisega: „Seal ta läks, kaitsetu ja tugev, kallis ja omane” (lk 187).

6.

Jõuliselt igatseb kõrvaletõrjutu mingit endast ja kõigist suuremat jõudu (eks sellele viita ka raamatu pealkiri). Iha metafüüsilise kogemuse järele on „Sinise missa” üks läbivaid teemasid. Siin sobituvad vormi jõulisus ja selle sünnitanud  sisu kirglikkus omavahel paremini: „Huvitav, kui palju aega veel läheb, et taasavastataks metafüüsiline kunst, luule, kirjandus? Kui palju aega läheb, et narkoosist virgutaks, et narri mängimisest ja veiderdavatest grimassidest väsitaks?” (lk 101). Siin on jällegi autori sihik mõnevõrra paigast ära, metafüüsilise tajuga kirjandust ja kunsti luuakse ka praegusel ajal. Kuid ei tasu klammerduda sisulistesse väidetesse, vaid vaadelda autori pidevat  püüdu formuleerida oma metafüüsilist igatsust, „ülemheli” (lk 179) otsingut: „Kõige taga on taeva aknad – neid on kõige raskem kirjeldada” (lk 269). Tsitaat pärineb nimiloost, kogu kõige poeetilisemast tekstist, kus on palju rohkem hämarusega ääristatud mõtisklusi ja meelelismetafüüsilisi nägemusi kui teose teravalt publitsistlikus esimeses pooles. Igasuguse keskmeta maailmas, kus kõik on mitmekordselt kõrvale tõrjutud, püüab autor leida mingit  empiirilist laiendavat ja ka ületavat elamust, kus ühineksid maisusest irdunud ühtsuse, „helenduse” vajadus, teravdatud, palavikuline meelelisus ning autori eneseteadlikkus: „Sina, mu sinine hingepreester, pärined Siiriuselt – ja minu kodu on Plejaadide seitsmes, kadunud täht” (lk 348). Siin leiab Hellerma kirglikkus talle loomulikuma voolusängi. Hellerma metafüüsilisuse puhul pole tegemist religioossesse alatooni kastetud õpetussõnadega,  vaid isikliku kobamisega hämaruses, mis püüab leida õiget sõnastust: „Ehk ei peakski rääkima Jumalast ega saatusest, vaid jõust” (lk 87). Võiks isegi öelda, et metafüüsilised meelisklused aitavad tal põgeneda kõige põlastusväärse, ka loomemajadesse järgneva ebaõiglase maailma ja sellega kaasneva eest – sattunud ühte koopasse, kogenud metafüüsilist elamust, tunneb autor kõikehõivavas pimeduses, kuidas kadusid „valu, pahameel ja  trots, kadusid kurbus, hüljatustunne ja kibedus, kadusid kõik kannatusega seotud aistingud, kadus kogu mu senise elu kirjeldus” (lk 306). Paraku ei jää see seisund püsima ning Hellerma verbaalse kire sähvatust ootavad arvustajate rasked pilgud.

* Ausalt öelda on see „aususe” rõhutamine mälestuslikes/pihtimuslikes teostes mulle pisut arusaamatu, kuna iga mälestus ühtlasi moonutab ja unustab ning mälestuse kirjutamine  surub mälestuse läbi veel ühe moonutuse ja valikulisuse filtri. Küsimus on, kuidas seda tehakse. Hellerma teeb seda kahtlemata kirglikult, nõustugu lugeja temaga või mitte.