Kriitika nuhvlite ja haibi ajastul
Alatskivil toimunud kriitikateemalise kirjanduse suvekooli esimese päeva õhtul peeti vestlusringi, kus osales toimetajaid mitmest Eesti kultuuriväljaandest: Merle Karro-Kalberg (Sirp, arhitektuur), Pille-Riin Larm (Sirp, kirjandus), Brita Melts (Keel ja Kirjandus, kirjandusteooria ja -kriitika), Tõnis Parksepp (Värske Rõhk, kriitika) ja Maia Tammjärv (Müürileht, kirjandus). Siinkirjutaja juhtimisel kõneldi sellest, missugune on praegune kriitikapilt toimetaja silme läbi.
Üldisel kirjanduslikul taustal sai kõrgendatud tähelepanu osaliseks arhitektuurikriitika eripära. Näiteks on arhitektuurist kirjutajaid raskem leida, kuna arhitekti töö spetsiifikasse kirjutamine ei kuulu ja arhitektuuriteadust Eestis eraldi erialana ei õpetata. Teiseks valmib arhitektuuriteos kui avaliku ruumi osa paljude instantside koostöös, mistõttu sageli jäävad käsitlemata arhitekti kui kunstniku valikud – arvustuses kritiseeritakse või tunnustatakse hoopis näiteks tellijat (kelleks on sageli riik). Valdkonnana paremini kehtestunud kirjanduskriitika kohta leidsid vestlejad, et Eestis on see üsna heas seisus. Kuigi kirjandusest kirjutajatest puudust ei ole, õhutati siiski huvilisi ka omal algatusel väljaannetele arvustusi pakkuma: nimelt selgus, et ise kriitiku rollis olles on nii mõnigi praegune toimetaja selle ees kõhklema löönud, olukorda teiselt poolt vaadates tervitaks initsiatiivi aga igati.
Valdkonniti leidus ka ühiseid rõhuasetusi, näiteks nn keskpõrandakriitika küsimus: pidev igatsus seesuguse kriitika järele, mis oleks asjatundlik, ent ühtlasi laiemale publikule loetav ja huvitav. Tõepoolest, kriitikat võidakse küll tellida, kirjutada ja avaldada. Kuid kas ja kui palju seda üldse loetakse? Selgus, et arhitektuuri puhul kujundavad avalikkuse maitset ja teadmisi arhitektuuriteaduslikest väljaannetest hoopis rohkem kõikvõimalikud sisustusajakirjad. Ka süvitsiminevat kirjanduskriitikat ei ole alati kerge publikuni viia. (Lähemalt käsitles seda probleemi suvekoolis Made Luiga oma ettekandes, mida saab lugeda 10. juuli Sirbist.) Praegusel ajal on juba väga oluline, kas ja kui mugavalt on arvustused internetis kättesaadavad ning kas neid on võimalik lugeda tahvlis, nuhvlis või telefonis. Pisikesed ekraanid võivad omakorda nõuda koguni teistsuguseid (lühemaid, kergekaalulisemaid) tekste ning nii tasapisi avaldada kriitikale ka sisulist mõju. Lugejad publiku hulgast lohutasid siiski, et piisaks paremast ja selgemast liigendusest. Igatahes paistab, et tänapäeval peab toimetaja paratamatult pisut mõtlema ka tehniliste lahenduste peale.
Arutluse all oli, kas ja kuidas aitab kriitika suhestada eesti kultuuriruumi laiema kontekstiga. Näiteks leiti, et kodumaistest teostest kirjutades võiksid kriitikud need paigutada suuremale taustale ning siduda suundumustega mujal maailmas, seda nii ilukirjanduse kui ka teadustekstide puhul. Samuti arvati, et tõlketeoste kohta võiks ilmuda enam arvustusi – praegu teevad selles osas suurema töö ära amatöörblogijad.
Selles küsimuses oli esindatud ka vastasrind, kes arvas, et tõlketeose kohta peaks kogu vajaliku info kätte saama saatesõnast ning pole ehk tarviski raisata nagunii nappi leheruumi, mida saab kasutada omamaise kirjanduse analüüsiks.
Kõneldi ka toimetajatöö köögipoolest: tööst tekstiga ja suhtlusest autoritega. Üldiselt olid kõik osalejad optimistlikud ning leidsid, et keskmine autor on igati aldis võimalikke muutusi arutama. Esineb siiski nii neid, kes ühegi märkusega nõus ei ole, kui ka neid, kes toimetaja visandliku parandusettepaneku sõna-sõnalt oma teksti kopeerivad – ja pole selge, kumb variant on hullem. Kõige ebamugavamad on vahest hoopis juhtumid, kus autori passiivsuse tõttu tuleb muidu ilusa ivaga tekst lausestuse poolest peaaegu täienisti ümber kirjutada. Muidugi on sellisel puhul raske otsustada, kas niisugune töö ette võtta ja kas see üldse on toimetaja ülesanne. Üldine konsensus paistis olevat, et parema tuleviku nimel vahel ju võib, ent üle paari korra autori kohta ei ole niisugust asja mõtet teha. Just läbirääkimisi autoritega peetigi toimetajatöös keerukaimaks, see nõuab enim harjutamist ja kogemust.
Iga osaleja meenutas ka mõnd arvustust, mis talle viimasest ajast positiivse näitena silma oli jäänud. Melts tõi esile Epp Annuse arvustuse artiklikogumikule „Armastus ja sotsioloogia“ (Keel ja Kirjandus 2015, nr 1), kus autor on kombineerinud nauditavalt akadeemilis-objektiivse ja esseistlik-isikliku lähenemise. Tammjärvele avaldas muljet Veiko Märka retsensioon Maarja Kangro novellikogule „Hüppa tulle“ (Sirp 19. VI), mis üllatab oma pöördelise lõpuga. Larmi kiituse pälvisid kaks peaaegu samal ajal ilmunud Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingli“ käsitlust: Joel Sanga arvustus (Keel ja Kirjandus 2015, nr 6), kus ta mõtestab teost dialoogis mitmesuguste teiste tekstidega, ja Paavo Matsini oma (Sirp 19. VI), mis on kirjutatud loetavalt ja vaimukalt, ent kus ei puudu ka uudne vaatepunkt. Parksepp märkis ära Laura Orase kolme debüütluulekogu ühisarvustuse (Värske Rõhk, suvi 2015), kus on asjalikult osutatud noorte autorite puudustele, võtmata sealjuures patroneerivat tooni. Karro-Kalberg meenutas Mart Kalmu arvamusavaldust „Puupealinn?!“ (Postimees 25. VI), kus autor lahkab talle omaselt arhitektuuri ja avaliku ruumi problemaatikat üldhuvitaval moel. Ise pidasin mainimisväärseks Made Luiga ehk Mudlumi krehvtiseid lühiarvustusi, näiteks Margus Karu viimase romaani „Täna on täna ja forever on forever“ kohta (ERRi kultuuriportaal, 1. VII). Mudlum ise nimetab oma arvustamismeetodit ümberjutustuseks, ent kuigi see sõna on traditsiooniliselt halvustav, ütlevad tema ümberjutustused oma objekti kohta midagi olemuslikku.
Tasub tähele panna, et toimetajate esile tõstetud seitsmest arvustusest neli olid vähemalt kohati oma objekti suhtes kaunis kriitilised. Mudlumi arvustus tõstis koguni nördinult esile oma objekti eksitavalt positiivset kujutust mujal meedias: „Postimees avaldab suisa kolm (!!!) katkendit trükisest, igal pool köetakse üles uudishimu ja jagatakse mõõdutundeta tunnustust“. Sellise eksitava kujutuse üks alaliik on paljukirutud sõbramehekriitika. Ent paistab, et praegu ei ole sõbramehest kriitikut tingimata vajagi – suur osa iga uue raamatu kohta saada infost on nagunii reklaam ja haip. Seda enam peaks kriitik hoidma pea külma ning püüdma seda kallutatud infovoogu tasakaalus hoida. Vahest on aeg au sisse tõsta negatiivne arvustus, mida vähesed tahavad kirjutada, ent paljud lugeda?