Kristalsuse võlu ja valu

Lehte Hainsalu tundliku luulekeelekasutuse võlu on selle lihtsuses, läbipaistvuses, selguses – proosalisuses, kui nii võib öelda.

EDA AHI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lehte Hainsalu uusima luulekogu „Valuvaba“ (alapealkirjaga „Hilisluulet“) tutvustus lubab, et raamatu kaante vahel ootab ees „puhas poeesia, mis on tulvil ilust ja headusest“ ja „kõneleb XXI sajandiga“. Kogu on jaotatud viieks osaks, igaühel oma rõhuasetus – muu hulgas käsitleb Hainsalu suhteid elavate ja juba lahkunud lähedaste ning kaasteeliste, ühiskonna ja looduse, kodumaaga –, ent sama juhtmotiiv.

Tervikuks seob tekstid alapealkirjas mainitud „hilisus“. Autorimina elutee on olnud küllalt pikk, et lasta tal vaadata peaaegu iga argimätta otsast üpris kaugele – otse silmapiirile, igavikku, nii et lugejagi saab maitsta elegantset eluringitunnetust ja avarusetaju. Meeleolu on mägine: „Ronida mäkke, et laskuma hakata, see ongi elu“ (lk 23). Siit kõrgelt paistab hästi kätte elu ringjas kuju, kus vanadusest lapsepõlveni pole kuigi palju samme: „Lapsepõlv ligineb. [—] Oskuses pole osavust. / Vananevate laste suust / kaiguvad sulle vastu sinu enda õpetussõnad / nagu kaja õhtusse vajuvatelt mägedelt“ (lk 13). Suuremat osa kogu ruumist näibki täitvat teatav kaja, mis manab esile sumeda õhtumeeleolu, loojangulumma: peale kõiksuse, igaviku, kaiguvad korraga vastu ka loodus, lapsepõlv ja kaasteeliste hääled. See on päeva ja öö vahepealne maagilise mekiga aeg, kus autorimina aimab erakordse selgusega elumustreid nii endas, inimsuhetes kui ka looduses ning vaatleb neid üldjoontes lahke ja ausa pilguga. Nii mõnigi teadmine tundub olevat kristalliseerunud, autoriminale tõeks saanud ja rahu toonud.

Seejuures ei hoita vaka all ka elu juurde kuuluvat valu. Aeg-ajalt tõmbub toosama eluring iseäranis tuntavalt koomale, kipub piirama ja pitsitama: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi! [—] Olla jälle valust vaba, ihuvalust, hingevalust, maitsta puhta mõtte mõnu“ (lk 11). „Keha on kerge, aga ei kerki. / Maa külgetõmbejõud suureneb iga päevaga,“ nendib autor (lk 12). Ometi pole valus meeleheidet, vaid toosama kristalne kirkus ja aimus, nagu oleks sellelgi elus oma koht ja mõte. Inimeksistents pole küll valuvaba, ent ekstaasiks piisab vähesest: „see uinunud valgusetäpp / päikesepõimikus [—] võib äkitselt puhkeda [—] lapse trallilallitusest / kesalille valgest naerust / lõokese laulukruvist taevakuplisse / vetevirvest Emajõel / millest tahes“ (lk 17). Hainsalu luuletustes elabki igavik lihtsuses, täius ja pühadus kiiresti mööduvates ja niisama kiiresti korduvates argihetkedes: vasaku ja parema käe kohtudes saab lähedust kogeda ka üksi (lk 14), leivasuutäie pühadust rõhutab aga valge taldriku kuldne serv (lk 15).

Mitmekülgse kirjaniku Lehte Hainsalu sulest pärineb nii proosat, luulet, publitsistikat kui ka lasteraamatuid.

Igor Kotjuh

 

Niisama sundimatult nagu Hainsalu mängib eluringi kitsuse ja avarusega, vaheldab ta ka vormi, milles seda väljendada. Kõrvu lastakse käiku vabavärss ja riimluule, leidub nii ballaadilikke tekste kui ka haikusid. Ehkki tegu on kahtlemata tasemel luuletekstidega, kõlab tutvustuses mainitud pompoossevõitu sõna „poeesia“ autori stiili puhul kuidagi kohatult. Nimelt on Hainsalu tundliku luulekeelekasutuse võlusid, mis nii mõneski kogu tekstis kirkalt esile tulevad, hoopis lihtsus, läbipaistvus, selgus – proosalisus, kui nii võib öelda. Autor ei mana lugeja pead oopiumiuimaseks, vaid allikaveeselgeks – puhas on tema vorm parimatel juhtudel kohe kindlasti. Iseäranis hästi tuleb see omadus esile kogu rohketes haikudes.

Luulekogu muudest osadest eristub teine, kus autorimina kirjeldab paljudes tekstides tolle vana ja igavikulise, kuldse taldrikuserva nimbuse kumalise maailma kõrval sootuks teistsugust – „kõneleb XXI sajandiga“. Viimane võtab kogus pigem võõra kui uue, pigem väära kui uudishimuväärse, pigem riknenud kui värske kuju. Uue maailma nihked ühes muutunud tähenduste ja suurema valikuvabadusega ei vasta ootustele, näivad tekitavat võõristust: „kofeiinivaba kohv / laktoosivaba piim / alkoholivaba õlu [—] nigerivaba Nigeeria / hormoonivaba inimene (ei naine ei mees) / seksivaba leluseks / armastusevaba armastus“ (lk 35). Nii mõndagi autoriminale silma jäänud nähtust kirjeldatakse negatiivsena, antakse julgelt hinnanguid: „Oh inimene, / kes sa oled hoolikalt närvutanud vaimu / ja saanud lihaks, [—] ei mees ega naine, [—] su aju on nutis, see paigutus pilve, / sa ise oled pilves“ (lk 38). Tekstide toon läheb järsult murelikumaks, ent eelkõige trotslikumaks, pilklikumaks. Ühes tooniga muutub ka vorm. Autori keel kisub neis tänapäevast kõnelevatest luuletustes ajuti jantlikumaks, puikleb ja veiderdab, perutab ja lõhub: „Kui on lapsi, siis on lapsus, / kui on napsi, siis on napsus. Kui pole, siis pole ja ei paistagi kole, / ilma vennata las lennata, / ilma õeta ei põeta. / Aga – / ilma oma tõeta / päris inimeseks / sind ei võeta. / Või?“ (lk 44). Ent küllap sobibki seda laadi vorm kirjeldama segaduse- ja võõrusekogemust, millest käib jutt. Otsekui oleks pilgul silmapiirilt siiasamma supermarketiriiulile pöördudes korraga raskem ümbritsevat fookustada.

Autorimina taotleb küll lähedust ja vastastikkust, ent omadel tingimustel. Tema kallistuse teenib ära igaüks, „kes tuleb tänaval vastu / ja nina ei olegi nutis ega kõrv kõlaris“ (lk 41). Hambusse jääb lausujale ka asjaolu, et uus ajastu kipub kergesti „solvuma“, kui sellele läheneda talle harjumuspärasel moel: „Mida sa iganes ütled, / see riivab kedagi. [—] Ei kiita või pisikest rinda, / sest mõni on suurendand just. / Ei või mainida sinist või valget, / on eriti keelatud must“ (lk 36). Ehkki autorimina heidab XXI sajandi ühiskonnalistele justkui ette oskamatust suhelda, näib tema enda suhtluski kujunevat kohati võrdlemisi ühepoolseks. Jääb mulje, et XXI sajandiga ei taheta astuda dialoogi, vaid pidada sellele manitsuskõnet.

Vastuokslikule suhtele ühiskonnaga pakub teravat kontrasti autorimina side looduse ja vaikeluga: „Oma suures peres muutun / erakuks ja mühakuks, / kasvan metsa manuliseks / või ehk samblapühakuks“ (lk 22). Autor puhub elu sisse asjadelegi (nt „Tõestus“, lk 71-72) ning laseb ilma, öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumisel mõnuga kanda: „Lombid sunnivad märkama teed ja autosid, / püsima siin ja praegu. [—] Aeg su ümber on nagu pehme soe kašmiirsall, / hall ja saladuslik. / Novembri ja detsembri nurgale / on sulle määratud kohtamine / sinu endaga“ (lk 66). Hainsalu meenutab lugejale, kui osavõtlikult, nagu muuseas aina inimeluringiga paralleele leides, saab vaadelda loodust. See on soe ja terane pilk, mille muhedaid märkamisi on lust lugeda: „Tuulevaikne ilm / närtsitab riigilippe / ja inimvaimu“ (lk 78).

Tuleb nentida, et rõhk, mis on pandud tutvustuses kogust tulvavale ilule, headusele ja puhtale poeesiale, mõjub pärast raamatu lugemist mitmel põhjusel veidi kummastavalt. Ilu ja headust on kogus küll, ka puhtust sisus ja kõlas, aga samavõrra varje, segadust ja mitut moodi valu. Pika aja ja rikkalike kogemuste najal valminud tõekspidamised võivad olla kristalselt kirkad ja kaunid, ent mõnel juhul torkab silma eelkõige nende kristalne jäikus, mis teeb paratamatult kohati haiget. Üldiselt jääb aga raamatust lohutav mulje: elus on oma osa nii selgusel kui ka segadusel, nii rahulikul kulgemisel kui ka trotsil, nii riimluuletusel kui ka haikul. Ja niisugusel, ajuti veidi karvasel-karusel ja kimbatusseajaval kujul, väljendab kogu autori-mina ühe eluetapi valu- ja vabaduse­kogemust ehk täpseminigi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht