Ksenofoobia ja identiteet

Holger Kaints

Mara Maret Aronovichi „Valge kassi majas” on kesksel kohal identiteediküsimus ning muu, põnevusele rajatud sündmustikuosa, on lihtsalt karkass, millele selle lahkamisel tugineda. „Valge kassi maja” on Maret Aronovichi kolmas raamat. Esimene on 1999. aastal ilmunud lapsepõlvemälestustega „Õnnega koos”, teine ligi 500-leheküljeline romaan „Tagasikäiguga edasi” (2006). Ka see kätkeb valdaval määral autobiograafilist ainet, raadiojaama Ameerika Hääl siseelu – oli ju autor pikka aega selle Eesti toimetuse liige ja paljudele (siinkirjutajale sealhulgas) tuttav raadiohääl. „Valge kassi maja” on autori esimene täielikult  väljamõeldud süžeega raamat. Romaanina kirjutatud „Tagasikäiguga edasi” liikus üsna aimatavalt mööda tegelikult toimunud sündmusi.

„Valge kassi maja” minategelane Laura on kahekümnendates aastates noor daam, kes juba vanuse, elukogemuste ja mitmete muude näitajate järgi ei saa olla autori otsene alter ego. Saatusekäigus on sarnasusi. Ka Laura on Eestis sündinud, aga tema vanemad on läinud USAsse elama juba siis, kui ta oli väike laps.  Laura on Ameerikas koolis käinud, tema teadlik mina on kujunenud ameerika ühiskonnas, kuid Ameerika kõrval peab ta oma kodumaaks ka Eestit. Romaani alguses on ta otsustanud asuda mõneks ajaks Eestisse. Õigupoolest algab romaan üsna sarnaselt „Tagasikäiguga edasi”: samasugune sündmuselt sündmusele kulgemine, mis on omane elulookirjutistele. Kirjeldatakse üksikasjaliselt nii Laura saabumist Tallinna lennujaama kui  kõiki järgnevaid seiku, kus neiu uut keskkonda avastab ja sugulastega kohtub. Sugulasi on palju ja nende sugulussidemed ning suhted keerulised, nii et lugejal kipub kõige selle meelespidamine raskeks minema. Laura on ettevõtlik: ta hangib endale kiiresti eluaseme, ja et mitte kellegi kulul elada, otsib töökoha ühe juhtiva päevalehe juures. Tema tööülesandeks saab rahvusvahelise seltskonnaklatši, peamiselt kuulsuste eraelu  käsitlevate uudiste vahendamine Eesti lugejatele.

Selline töö Laurat küll ei vaimusta, aga on talle täiesti jõukohane, lisaks on tal kindel sissetulek. Laura tutvub paljude toimetuse töötajatega, kõige parema vaimse klapi saavutab ta Pärdiga, temast kümmekond aastat vanema uuriva ajakirjanikuga, kes on paar aastat USAs õppinud ja ennast täiendanud. Ühel päeval kutsub Pärt Laura pärast tööd restorani. Laura esiti kahtleb, kardab, et mees kavatseb  temaga kurameerima hakata, aga läheb siiski. Kui mõlemad laua taga istuvad, tuleb välja, et Pärt on ta kaasa kutsunud „suitsukatteks”, sest restoranis on kohtumise kokku leppinud kaks tegelast, kellel uuriv ajakirjanik tahab silma peal hoida. Hiljem jutustab Pärt, milles asi: ta uurib üht salapärast maadetehingu- ja korruptsiooniafääri. Uudishimulik ja sekkumisaldis Laura jätab Pärdi räägitu meelde, õige pea jutustab Pärt talle uuritava loo uutest asjaoludest,  ning varsti saab Laurast Pärdi ustav kaaslane, kellega arutada järjest segasema ja harulisema juhtumi üksikasju. Umbes samal ajal astub Laura hetkeimpulsi ajel, nagu talle omane, veel ühe sammu. Bussiga sõites on ta juhuslikult näinud üht iseäralikku maja. Ühel päeval tuleb ta bussist maha ja läheb maja lähemalt vaatama; peremeest nähes kõnetab ta teda ja tunneb huvi. Nii tutvub Laura armeenlasest ärimehe Armeni ja tema valge  kassi Plutarhiga. Temast saab valge kassi maja sage külaline. See on ekspositsioon. Umbes siiani kulgeb kõik tavapäraselt. Tuleb kohe tähendada, et raamat on väga ladusalt kirjutatud. Sõnastus on täpne, aga samas ka kujundlik.

Midagi liigset ei ole. Tempo on paras, sündmus juhib sündmusele, pinget hoitakse kogu aeg üleval. See on selge edasiminek võrreldes „Tagasikäiguga edasi”, kus vahetevahel kippus sõnastus  lohisema. Väga hästi on sisse elatud noore naistegelase siseellu, tema maailma. Kui teaks, ei usuks, et autor on Laurast vähemasti poole vanem. Vaikselt, esialgu tähelepandamatult, aga kindlalt, tuleb juba esimestest lehekülgedest peale sisse identiteediküsimus. Koolis on Laurast arvatud, et ta on „vene” päritolu, hea sõbranna toel sai ta siiski sellisest suhtumisest üle olla. Eesti ja suhe selle maaga tuli talle meelde kriisihetkel, kui hea poiss-sõber temaga arusaamatutel põhjustel suhte katkestas. Identiteet saab aga loo arenedes üha tähtsamaks ja ühel hetkel hakkab aimuma, et muu, põnevusele rajatud sündmustikuosa, on lihtsalt karkass, millele identiteediküsimuste lahkamisel tugineda. Sündmustik ise läheb järjest pöörasemaks. Pärdi uuritavas afääris tuleb ilmsiks üha uusi põrutavaid üksikasju. Varsti selgub, et loosse on segatud valge kassi  maja armeenlase suguvõsa. Laura näeb majas juhuslikult püstolit, ja seejärel tuleb välja, et Armeni ema on poole aasta eest jäljetult kadunud. Realistlikult mõtleva lugeja jaoks on kõike juba natuke liiga palju, et tõsi olla. Aga kuna raskuspunkt kaldub üha enam mujale, näib, et see polegi enam väga tähtis.

Mida enam edasi, seda rohkem kinnitust saab viimatine oletus. Juba esimesel kohtumisel oma sugulastega saab Laura teada, et teda kui välismaalt tulnut  võõristatakse. Ta on võõras, ehkki ta pole isegi „põline” väliseestlane, vaid sündinud Eestis ja siirdunud koos vanematega ookeani taha alles uue iseseisvuse koidikul. Tal on Ameerika haridus ja kerge aktsent, talle tehakse kohe selgeks, et ta „ei tea Eesti asjadest” midagi. Ilmneb, et säärane suhtumine ei ole omane mitte ainult mõnele üksikule inimesele, vaid enamikule, kellega Laura kohtub. Üks väheseid, kellel sellist viga küljes ei ole, on Pärt. Laura ise püüab  igati Eesti olusid mõista ja igasugune „paikapanemine” häirib teda tugevasti ning paneb Eestis ettetulevaid suhtumisi võrdlema Ameerikaga omadega. Küsimused, kellena ta ennast identifitseerib, kas eestlase või ameeriklasena, või kas tal on USA kodakondsus, ärritavad Laurat. Ameerikas on tal tulnud pingutada, et olla eakaaslastele ameeriklane, siin ei taheta teda eestlaseks pidada. Paralleelselt hakkab päevavalgele tulema  ka teiste raamatus kujutatud või mainitud isikute identiteediga seotud asjaolusid. Kuna Laura tutvub lähemalt armeenlastega, saame kuulda üht-teist nende pilgu läbi. Armeni suguvõsas on kõik tihedasti eestlastega ärisuhetes, keelega probleeme ei ole, ehkki kõnelemisel on aktsent olemas. Armen leiab, et „Eestis ei tunta üksteisele kaasa, Eestis ei püüta teiste muredest aru saada. Isegi meie, armeenlased, oleme siin selle võime kaotanud” (lk 69-70).

Armen on eestlaste suhtes väga kriitiline, mis paneb vägisi arvama, et tema suhu on pandud tunduvalt laiem üldistus, kui ühelt tegudeinimesest ärimehelt oodata võiks. „Eestlased ei võta mitte kedagi omaks” (lk 131); „Eestlane oma südames demokraatiat ei salli. /…/ Anna võim isevalitseja kätte ja vähemalt üheksakümmend viis protsenti eesti rahvast muundub igal võimalikul tasemel isevalitsejaks, väiksemaks või suuremaks” (lk 132). Tema tuttavad  ingerlased rännanud Armeni väitel Eesti iseseisvumise järel Soome just selle pärast, et Eestis kogesid nad ebakindlust. Nüüd elavad nad Rootsis ja tunnevad end inimestena. Kord hiljem väidab Armeni õde Tatevik, et Eesti politsei on erapoolik ja eelarvamuste küüsis, temal kui muulasel pole mõtet politsei poole pöörduda. Mitmel korral tunneb Laura, hoolimata talle kaela langenud võõristusest, vajadust  eestlasi kaitsta ja avaldab, kus oskab, esitatud väidete üle kahtlust. Ent siiski tekib ka kriitikul küsimus: kas autor on kõik eespool mainitud mittemõistmise ja etteheidete episoodid Laura ette lükanud selleks, et testida tema identiteeditunnet, või ongi Ameerikast vaadates jäänud Eestist selline pilt? Kui teha järeldusi näiteks räigete netikommentaaride põhjal, siis poleks see sugugi võimatu. Pisikesi eluolu puudutavaid ebatäpsusi,  mida raamatus päris palju ette tuleb, pole ma siin välja toonud, sest sel poleks mingit mõtet, jutt ise nende pärast ei kannata. Ent siiski on üks koht, kaks järjestikust stseeni, kus tahaks hõigata, justkui saalis istuv ja proovi tegev teatrilavastaja, kui näitleja misanstseeni harjutades endaga rappa läheb: „Ei usu!”. See juhtub siis, kui Laura ja kahekümneaastane toimetuse sekretär Aili restoranis istuvad ja Aili kogu oma võõravaenulikkuse arsenali lagedale  toob. „Kas tõesti meie, eestlased, võitlesime end venelaste alt vabaks ainult selleks, et Eestimaa kogu maailmast saabunud igat värvi muulastele jälle käest ära anda!” (lk 171) – kahekümneaastase neiu suust seda ei usu!

Kui selle lahtiste piiridega riigi ajal üles kasvanud põlvkonna mingi osa hulgas on ksenofoobiat, formuleeritaks seda kindlasti hoopis teisiti. Autor oleks võinud teha Aili kümmekond aastat vanemaks, Pärdi eakaaslaseks. Ka siis oleks võinud ta Pärdile silma visata ja Laura vastu kiivust tunda, tema jutt oleks olnud aga natukenegi usutavam. Ent järgneb veel vaieldavam stseen. Laura kutsub Aili koos oma sõpradega restorani, eelnevalt selgitamata, et ta sõbrad on armeenlased Armen ja Tatevik. Eespool tsiteeritud jutuajamise ajal on Aili ka armeenlaste Eestis elamise üle pahameelt avaldanud. Ja pärast restoraniõhtut on Aili hoopis teine inimene. Ta mitte ainult ei ole nendest inimestest  vaimustatud, temast saab varsti ka Armeni armuke. Selline pööre on veel ebausutavam. Kui keegi tunneb võõraste vastu teravat vaenu, on põhjused sügaval tema isiksuses ja tema mõtteviisis, pelgalt sümpaatsete inimeste tutvustamisega seda kompleksi ei likvideeri. Lisaks sellele, et kinnisvara- ja muu afäär võtab üles üha enam tuure ja mässib endasse järjest rohkem inimesi, kellega Laura on kas kohtunud või kellest Pärdi või Armeni suust  kuulnud, tuleb ka Laura lähikonnas välja uusi saladusi. Tema tädi, ema õde, tunnistab talle, et ajalehe peatoimetaja, kelle alluvuses Laura töötab, on tema poja, Laurale tuttava Kauri isa. Ameerikast saabub veel põrutavam uudis: Laura poiss-sõber, kes temaga suhted arusaamatult katkestas, teatab põhjuse: ta on nimelt jälile saanud, et temal isa ei olegi, ta on katseklaasilaps, tehisprodukt. Identiteeditunnetusega seotud seigad mõlemad.  Kriminaalne lugu, millega Laura kõigi osaliste abiga pidevalt kursis püsib, viskab täiega üle võlli pärast Armeni ema surnukeha leidmist ja avastust, et ema väärisehteid kannab ühe äripartneri ja afääris osaleja sekretär. Sekretär osutubki mõrvariks, kuna läbiotsimisel leitakse ta päevikud, kus ta mõrva ettevalmistamist ja toimepanekut üksikasjalikult kirjeldab(!). Aga sellega uperpallid veel ei lõpe. Autor keerab mõlemale liinile veel pöördeid peale.  Ühekaupa võttes võiks ju kõike ette tulevat uskuda, aga sellises kontsentratsioonis muutuvad kuhjuvad sündmused juba iseenda vastandiks. Mis see siis kõik on? Kogu korrapäratult ehitatud klotsimajake on äkitselt ümber tõugatud. Mida üldse uskuda ja mida mitte?

Ainus, mis järele jääb, ongi identiteediprobleemistik. Seda on valgustatud paljude kantide pealt, hoopis avaramalt, kui siin on võimalik refereerida. Kahtlemata on asi muutunud viimastel aastakümnetel maailmas järjest olulisemaks ja suunamuutust pole ette näha. Siit-sealt raamatulehekülgedelt leiame soovi, et üksteist mõistetaks. Ent samapalju on põhjust ka skeptitsismiks. Mida enam maailm seguneb, seda enam satub teiste hulka rahvuslike kompleksidega inimesi ning seda enam on teineteise mittemõistmist, valesti tõlgendamist ja ärritumist. Ka sellel pinnal, et eri kultuurides tähendavad näoilmed, žestid, kehahoid jms sageli väga erinevaid  asju. Need, kel on teiste suhtes eelarvamusi, käsitlevad kõike tingimata endavastase solvangu, vaenu või lausa ründena. Ka selliseid näiteid on raamatus päris palju. Traumad võivad elada põlvkondi. Seoses olümpiamängudega Vancouveris näidati mõni päev tagasi Soome televisioonis pikka reportaaži Kanada põlisrahvaste tegelikust elust. Kui teistsugune oli see võrreldes sellega, mida avamistseremoonial maailmale vaatamiseks pakuti!  Üks, mis tõsi – „Valge kassi maja” oli saatanlikult põnev lugeda. Hoogne tekst ei lasknud endast lahti. Kui arvestada veel, et osutatakse olulistele probleemidele, siis võib seekord tõesti kõike muud tähtsusetuks pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht