Külma aja laudasoojus

Tarmo Teder

Tiina Ilvese jutustuses domineerib intellektuaalsuse asemel praktiline elukogemus, ollakse kahe jalaga maa peal, metafüüsikast ei hõngukestki.      A Alustan Medvedeviga, Kirilliga, tema seitsmenda käsuga kriitikule. Lööge lahti luuletaja  Medvedevi „Tekstid, mis ilmusid autori loata” lehekülg 104, kus Igor Kotjuh on tõlkinud: „Kriitik on kohustatud võtma maksimaalse individuaalse positsiooni, heitma kõrvale kõik korporatiivsed huvid ja kohustused. On täiesti ilmne, et iga korporatiivsus jookseb liiva, välja arvatud selline, mis on üles ehitatud totaalsele sisemisele kriitikale või kollektiivsesse loomingulisse tegevusse sulandumisele. On häbi vaadata, kuidas ühed keskpärasused (või isegi mitte keskpärasused) uskumatute vassimiste ja kavaluste abil teisi ehk omi kaitsevad, sel ajal kui kõikide jaoks oleks palju kasulikum üksteist karmilt kritiseerida.” Mina ei taha Tiina Ilvese jutustuse „Viis viimatist” suhtes olla väga karm kriitik ega maksimaalsel individuaalsel positsioonil. Vastupidi, pigem üritan oma elu- ja kirjanduskogemusele tuginedes olla n-ö objektiivne, mida ju iseendale vasturääkiv Medvedevgi oma esimeses  käsupunktis kriitikule on toonitanud, et „mitte keegi ei vaja kriitiku „subjektiivset arvamust”, temalt oodatakse ainult objektiivsust”. Aga ärge oodake minult seda abstraktset määratlemata objektiivsust isegi siis, kui üritan jutustuse autorit mõista, tema loodut vastu võtta.   

B

„Viis viimatist” kirjeldab pensionieelikust lasteaiakasvataja viit viimast detsembripäeva kusagil Eesti väikelinnas või asulas. Uusaastal saab peategelasest tegus daam 60-aastaseks, autor vaatleb ja kirjeldab Eerikat ümbritsevat elu ja inimesi. Vahest võiks seda liigitada belletristiliselt laiendatud piiluvaks päevaraamatuks, mida ei panda kirja tagantjärgi fikseerides ega  iluledes, vaid ollakse nagu jooksvalt ja jälgivalt protsessis, eluliikumises ja päevakäikudes. Autor on Eerikas näiteks vannitoas, voodis ja mujalgi privaatsfääris nii kinni, empaatiliselt sees, justkui oleks ta puhuti ise Eerika. Aga autorit ja peategelast päris samastada muidugi ei maksa, see on libe tee. Esimene päev pärast pühi ehk 27. detsember viib Eerika bussiga Tartusse sõbranna Reelika juurde. Väikelinna bussijaamas üritavad  kaks jotat jäässe külmunud ühekroonist oma kusega lahti sulatada. Hoobilt meenub Ülo Tuuliku novell „Merepealne asi ehk lugu Velskri Mihkli musta mütsiga”, milles kaks kanget kalameest Kuressaare ja Abruka vahel, merekaane peal võtsid vastu samasuguse taktikalise otsuse, ainult krooni asemel oli jääs karvik. Nagu hiljem Tiina Ilvese jutust selgub, saadi „Viies viimatises” jääst kätte ka ühekroonine, kuses on ikka jõudu! Jääb aga selgusetuks,  miks ei lasta järgneva nelja päeva jooksul konkurendi ja kiusaja vastu käiku juhuslikult piilumisi kogutud trumpi, et see rohebarett käis Tartus salamisi seksipoes?

Üldiselt läbivad „Viite viimatist” naistejutud, koogid, kehakaal, kaltsupoed, lihtsa elu probleemikesed, labased naba-ümbruse naljad ja kohati jõuetu nilbitsemine. Aga vanaema tunneb oma kohust, hoiab lapselapsi, küpsetab pirukat, otsib nendega kirikus pinkide alt  päkapikke. Asjade purunemise kronoloogiaga antakse märku nende kinkija lähisugulaste või tervise halvenemisest. Kolmas päev viib juubelieeliku lasteaeda tööle, autor paistab aineses vabalt sees ega upu eriti koormavatesse detailidesse, naiste sfäär, tööalased suhted ja intriigikesed, palju see meeslugeja lasteaia köögipoolelt ikka teab. Jutustuse keskmise nivoo üldisest kesisusest ja olmelisest triviaalsusest rohkem võib huvi pakkuda väikelaste kõne häälikuvahetuse keelemäng. Neljandal päeval leiab aset tragöödiline episood vanamees Nätsa juures, aga sinna (lk 66!) me veel jõuame. Kaltsupoehaige Reelika tuleb provintsi tuustima, Eerika ema juures süüakse kooki. Viiendal päeval varahommikul voodis meenub Eerikale kunagine halva kuulsusega Pahapalu metsas ekslemine ja aastavahetuse  saluudi ajal hüppab ta jutustuse lõpuks üksinda lumeauku, hõisates: „Elu on ilus!” Kas tõesti? Vahest elamisväärne ja ka suhteliselt rahulolu pakkuv küll, aga … Olgu peale.       

C

Medvedevi kümnes käsk: „Kogemus sünnitab keele. Kahtlemata sünnitab tekst teksti, ja on olemas ühine tekstuaalne voog, kuid luule kui ime ilmub seal, kus on elavad sõnad, mis rebivad katki tekstikanga, ilmuvad eikusagilt – oma isiklikust intellektuaalsest, emotsionaalsest, sotsiaalsest, seksuaalsest, metafüüsilisest ja autori muudest kogemustest – ja siis autor  hetkeks elavneb.”

Tahta jutustuselt, Tiina Ilvese puhul üpriski ühtlasest ja lobedast tekstuaalsest voost ka luulet on vist väga palju nõutud ja ega poeetikat selles lihtlabases eluproosas olegi. Intellektuaalsuse asemel domineerib praktiline elukogemus, ollakse kahe jalaga maa peal, jätkub argiseid emotsioone ja sotsiaalset meelt nagu ka voorimeeste ja turunaiste suhu passivaid seksualisme, metafüüsikast ei hõngukestki.  Kummitama jääb asise-tegusa Eerika põgenemine vananemise ja miks mitte ka surma teema eest. Neist ju otsesõnu pea kordagi juttu ei tehta. Üldiselt on libistatud elutarga emanda naljakaid vaateid ja juhtumeid naistemaailmast, laksutatud väikese inimese optimismi kultiveerivat vastupanu olemisele, külma aja lobedat laudasoojust. Noppisin autori ladusa sule alt välja kümmekond harva,  kuid täpselt kasutatud omadus- ja tegusõna: atsakas, piripardana, hõnguda, kabedat, kügeles, urvi, pupsus, konkas, ledisid. Fabuleerimist nagu ei paista ega ka erilist süžeed, küll aga hoogu, mõne mälestusliku killuga edasirühkiv tegevustik kipub suvaliselt kurssi pöörama. Leian, et liiglabedasse stiili libiseval Tiina Ilvesel on potentsiaali kirjutada tõsisema teemaga raamat, kui ta viitsib vaeva näha. Millegipärast jäi „Viiest viimatisest” mulje, et see on priuhti  prauhti paberile kirja pandud, et saaks viis päeva kaelast ära ja jutustuse valmis. Istuge, armas emand, natuke pikemalt maha, mõelge ja suvatsege rohkem kirjanikuks saada! Aga selles võivad peituda ka ahistavad karid, punnitamise oht. Kui autor on üdini aineses sees, pole tarvis enam suurt midagi mõelda. 

D

Mitte ainult kaasaegset, vaid ka kogu eesti kirjandust kui kogumit kiputakse iseloomustama: mitmekesine, paljulaadne, igasugune. Igal kultuuril ja kirjandusel tavatsetakse eristada tippusid, mis sellel maal üle paljude teiste loojate kõrguvad. Kunstikultuuri hierarhiseerimisel käibib visa jäänukina nn püramiidi mudel.  Mina aga ei paigutaks mitte sugugi Tiina Ilvese „Viite viimatist” selle igikulunud püramiidi aluskihti, et justkui seal põhjaladestuses oleks laiem kandev kiht, kuhu siis üksikud tähed ladvas toetuda võiksid. See on ammu tolmunud ja kipsistunud mudel ning aegunud on ka modernsem nn põõsa või lego laadne pindsem skeem, et kultuuri osised nagu ka kirjandus oma autoritega, on laialdane võrgustik, justkui Interneti-laadne kudum, kus kõik on  niite ja silmi pidi üksteisega seotud.

Ei, siit tuleb minu arvates minna samm edasi, ruumilisuse poole (ka põõsas oma oksastikuga on ju ruumiline, aga neist paljud lehed, raod ja oksad on omavahel vaid tüve kaudu ühenduses) ja vaadelda nii kultuuri laiemalt ja ka ainult eesti kirjandust ajuna, ruumilise võrgustikuna, omavahel tihedamini või lõdvemini seotud kehandina. Autorid moodustavad oma teostega aegruumilise massi, kus vaatlejad  (lugejad, kriitikud, uurijad) süütavad formaalselt surnud autoreid ja nende teoseid, leiavad ja veavad seoseid, äratavad ühe või teise silmamise ja kajastusega ellu ka veel nagu täitsa füüsiliselt elus kirjutajaid, kes ei mahu eriti pidevalt sinna eesti kirjandusmaastikule. See maastikule paigutamise komme on ka rohkem mugavusest justkui ammuse koolipildi silmitsemise hiiling. Niisiis mitte püramiid ega pindne võrgustik  ega ka tsentrokraatlikult ühendav põõsas, vaid aju: mõtlemist võimaldav, elav, impulsiline, elektriseeriv, kus paljude lohutuseks jäädavalt päris surnuid rakke nagu polegi. Ikka võib keegi uuriv hull sinu teose olluse otsatust pimedusest üles leida ja seda teistegi tarvis läita. Hea küll, nüüd aga küsimus: kuhu siis ikkagi jäävad need tipud, suurmehed, rahvakirjanikud, Nobeli nominendid? Nemad on pidevalt  pinnal, ajukoorel nähtaval ka sügavikust kiirates, sest aju kui päikese pinnal leiavad aset valgust ja soojust paiskavad protuberantsid ja plahvatused, mis pakuvad osasaamist tihedast kogumist. Kirjandus peakski olema nagu päike, mis ei lase lugejaskondi väga pikka aega asise gravitatsiooni pimedusse umbuda, välja arvatud muidugi varjutused, vihmapäevad, uni ja… Kes ütles, et päike pole aju?!   

E

Aitab nüüd sellest metafooritsemisest ja küsigem, s.t mina küsin: kuhu paigutub selles sümboolses ajus-päikeses kui eesti kirjanduses Tiina Ilves oma „Viie viimatisega”? Ega mina  seda selgelt tea, igatahes lugesin raamatu läbi ja sain ainult ühe sähvatuse, nagu katarsise kilda kiskuva elamuse osaliseks. Võib-olla ainult selle sähvatuse pärast tasuski jutustus trükki anda? Aga mitte ainult. Raamat võiks massilisemalt paigutuda sesse uinunud, kuid potentsiaalsesse lugejakihti, kes raamatuid harva, kobades ühe või paar kaantevahet aastas läbi võtab. Aga miks ka mitte „kõrgemasse liigasse”, kes ilukirjanduseks ülekantud (autoreid  lambist: Erik Tohvri, Veera Saar, Aita Kivi jt) Eesti oma elu ja olu paberil neelab, nähes selle taga olelemist nii nagu see tegelikult aset tundub leidvatki. Nagu eel vihjatud, sain oma eksistentsiaalse laksu kätte lk 66, kui Eerika on külas oma vana sõbra Nätsa juures, kes tunnistab, et tal on varsti minek ja tahab, et Eerika teaks, et see on talle eluaeg väga armas olnud, aga et Nätsal jäi alati julgusest puudu. Eerika tunneb nagu oleks jäised sõrmed ta südame pihku võtnud ja kostab „Ma tõesti ei teadnud!” Tunnistanud vanamees vabaneb koormast, aga peale südamlikku lahkumist on Eerika silmad veekalkvel ja ta tahaks aiateel kõva häälega ulguda. See on kolmveerand lehekülge suurt kirjandust, kus kohtuvad kuigivõrd elamata jäänud elu ja südamele koputav surm, ainult hüüumärk on seal liiast. Teised lugejad näevad  „Viies viimatises” muidugi hoopis teisi asju, võlusid ja liigutavat, said neist oma kaifi ja olgu pealegi, igaühele oma.     

F

„Viie viimatise” kaanekujundus Tiina Ilvese poeg Aapo käest, kes laenas selle fragmendi Peeter Lauritsa pannoost „Lõunõhummogumaa”, on päris meeleolukas: jutustuse autor istub sihvakaid jalgu kõlgutades kõrgel pilve peal ja vaatab alla. Kohe meenus Aapo Ilvese kunagise jutukogu pealkiri „Ema on kajaka juures”. Ja raamatu küljendajale Jan Rahmanile, kes üpriski mõõdutundetult Postimehes „Viit viimatist” kiitma kippus, seda, et vaata ikka Medvedevi seitsmendat käsku! Omade ülistamise  asemel võiks neid mõnikord hoopiski karmilt kritiseerida, hoopis rohkem nõuda. Igatahes autorile tuleb see pikemas plaanis pigem kasuks, aga sõprasilitav eesti kirjanduslik aju-päike on õhuke, eestlane skandaalivältiv tüüp ja meie kriitikud üldiselt ka oma naha hoidjad.