„Küülikuaugust” alla

Holger Kaints

Siim Veskimehe „Sümfoonia katkenud keelele” on intelligentsemat sorti lõbustus mõtlemapaneva ainesega.        Pean tunnistama, et minu huvi Siim Veskimehe romaani vastu tekkis sellest, kui lugesin tutvustavates tekstides mainitud fakti, et kirjanikku on ajendanud kirjatööd paberile panema Nõukogude sõjaväes kogetu. Ma ise pole – slava bogu – Nõukogude armees olnud, aga mäletan  toda aega hästi ning oskan ka ette kujutada, missuguseid mõtteid võis toonane ajateenistus intelligentsemas inimeses ärgitada.    

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sama lugu on mõtteseostega, mida tol ajal tekitas tuumasõda. Mõte maailma kataklüsmilise  lõppemise võimalusest seisis kusagil aju tagaurkas pidevalt aktiivne. Tean, et oli neid, kes loobusid ahvatlevast mõttest, et Eesti võiks kunagi saada iseseisvaks, kuna näis päevselge, et Nõukogude Liit muidu kokku ei kuku, kui ainult sõja tulemusel, ja sõda sai teadagi olla ainult tuumakatastroof. Ka see on meeles, et rohkem kui sõda väärilisema vastase USA-ga, peljati 70ndatel tegelikult tuumasõda Hiinaga. Hiina oli ettearvamatum, reaalsed piirikonfliktid  olid kõigil meeles. Kui 1979. aastal ründas Hiina Nõukogude Liidu suure sõbra ja protežee, Vietnami piiripunkte, hoidsid paljud hinge kinni, et läheb lahti … Siim Veskimees on teadagi ulmekirjanik. Kuidas eespool mainitud teemasugemed kodumaises ulmekirjanduses heiastuvad, hakkaski mind huvitama.       

Miks üldse kirjutatakse ja loetakse ulmet, miks ei piirduta maapealsete ja igapäevaste asjadega? Üks põhjus on kindlasti mängu ilu ise. Lihtsalt tore on fantaseerida ja teiste loodud keerukaid fantaasiakonstruktsioone lugeda. Teine aspekt on see, et ulmelisus annab kirjanikule määratult suurema tegevusvabaduse, võrreldes sellega, kui ta peaks kinni pidama igapäevaelu realiteetidest. On palju situatsioone, konflikte ja tegelaste ees seisvaid valikuid, mida on reaalsesse ellu väga keeruline paigutada, aga mis siiski on meile, lugejatele, olulised. Teisalt, kui siinse maailma probleemid projitseerida liiga kaugesse või iseäralikku maailma/tsivilisatsiooni, tuleb arvestada  võimalusega, et lugeja ei võta seal toimuvat nii tõsiselt, võrreldes sellega, kui midagi sarnast leiaks aset hetkel planeedil Maa. Ajas või ruumis kaugete olenditega on end raske identifitseerida. Teisisõnu, sarnaselt eurotsentrismile ehk valge mehe kesksele mõtteviisile, ilmneb n-ö terratsentrism, planeet Maa keskne mõtteviis. Sellest päriselt lahti ei saagi, sest oma särk on ikka kõige lähem. Tuumasõda, aga samuti kõikvõimalik muu inimtegevus, mis võib elu  Maal talumatuks muuta, on kahtlemata säärane teema, mida just või ainult ulmekirjanduse abil käsitleda saab.     

Siim Veskimehe „Sümfoonia” algab väga  maiselt ja tänases päevas, seega ei saa vähemalt peategelastega samastamisel tõrkeid olla. Tutvume noormehe ja neiuga, üks veidi üle, teine veidi alla kahekümne, seega mitte autori, vaid pigem kõige tõenäolisema lugeja võimalikud alter ego’d. Üsna tavapärane algus: leitud on salapärane käsikiri, kirjutaja ise on juba aastaid teadmata kadunud. Kui noormees tüdrukule kirjatööd tutvustama hakkab, tundub see – mida  edasi, seda rohkem – täieliku jaburusena. Tekib kiusatus raamat kohe kõrvale visata, kui see niimoodi lõpuni jätkub. Tegevusse, mis peaks justkui toimuma keskaja lõpul või uusaja alul, satub mitmeid häirivaid, hoopis hilisemate sajandite olmedetaile ning muud tuntavalt mitteajakohast (kitsa kubriku asemel elab purjelaeva meeskond neljastes kajutites; kuidagimoodi on ekspeditsioonilaevale võetud neiu, kes tunneb end meeskonnaliikmetega võrdselt  jne). Ent tekkinud kõhklused maandab nupuka tütarlapse kommentaar: „…see kõik kõlab nagu B-filmi sünopsis. /—/ Mingi segapuder” (lk 30). Ehk siis: käsikiri peabki jampslik välja paistma. Mis muud, kui teadmiseks võtta.   

Edasi läheb lugu üsna tüüpilise malli järgi. Majas, mille müstilise käsikirja autor on poisile pärandanud, on salapärane kelder. Vähe on vist neid, kes poleks fantaasiatele avatud eas endale ette kujutanud, et mõne sünge keldri või muu urka varjatud sopist tuleb välja peidetud uks või luuk, mille avamise järel avaneb tee salakäiku või tunnelisse, mis viib lähtekohast kuhugi väga kaugele, miks mitte hoopis avastamata maailma. Siin saavad need kujutlused  üsna realistlikult kujutatuna tõeks. Motiivi on ohtralt kasutatud, küülikuaugust alla – nii algab ka „Alice imedemaal”. Jutt jõuab oma elementi. Maailm, õigupoolest maailmade (lõimede) süsteem, kuhu autor lugejat järk-järgult juhatab, on üsna teravmeelselt ja üksikasjadesse süvenenult konstrueeritud. (Olen viimastel aastatel vähe ulmet lugenud, aga need, kellele see on igapäevaseks lektüüriks, leiavad tõenäoliselt sarnasusi  teiste ulmemaailmadega: kui palju siis ikka midagi täiesti originaalset on võimalik välja mõelda.) 

Veskimehe raamat ei ole puudusteta. Mitte kõik logisevatena näivad seigad eespool mainitud  käsikirjas ei ole hilisema taustal põhjendatud. Igal juhul, ma ei näe tekkivat vastuolu, kui autentsem keskaeg sellest selgemini välja oleks paistnud. Tüdruk laevas, möönan, oli vajalik. Üldse tundub, et jutu esimene kolmandik oli veidi kiirustades kirjutatud. Autor oleks justkui tahtnud võimalikult ruttu saladuste tuuma seletamise juurde jõuda. Ehkki ma ei armasta pikka heietamist, oleks olnud tark nii mõnessegi  detaili põhjalikumalt süveneda. Kas või kirjeldada toda kurikuulsat Pärnu keldrit veidi üksikasjalikumalt, et lugeja võtmetähtsusega paigast selgema pildi silme ette oleks saanud. Tagapool pole täpsemaks kirjutamise vajadust enam tunda. Seal on miljöö kirjeldused piisavalt üksikasjalikud. 

Eespool mainisin – autorilt endalt impulsi saanuna – tuumasõda. Oluliseks osiseks see raamatu sündmustikus päriselt ei tõuse, ent taustal püsib pidevalt. Siiski kohe esimesel uurimiskäigul tunnelisse satuvad peategelased kokku asukatega maailmast, mis on üle elanud  tuumasõja ja millest nood on imeväärse juhuse läbi pääsenud. Sealsamas leiame ühe põgusa, aga päris kujundliku pildi tuumatalvest (lk 66–70). 

Autor jätab palju otsi lahti, palju jääb vihjeliseks.  Seetõttu me ei saa ka päris täpselt teada, kas tuumasõdade võimalusega manipuleerimine (nende ärahoidmine või esilekutsumine) erinevates maailmades on raamatu kõige võimsama ja pidevalt kusagil oleva, aga väga harva sündmuste fookusesse ilmuva tegelase Kronose eesmärk või mitte. Viitamisi sellele on, aga mitte rohkem. Samuti osutatakse võimalusele, et teatud tehniline areng kallutab kõiki maailmu ettemääratult tuumakatastroofi  poole. Ei jää märkamata seegi, et mingites sfäärides, mida lähemalt ei kujutata, käib tegutsemine maailmadele või vähemalt nende asukatele parema saatuse loomiseks-konstrueerimiseks. Ka Kronos sõnab ühel neist vähestest kordadest, kui ta lugeja „pilgu ette” ilmub, tähendusväärsed sõnad: „Ma olen minevikust, mida siin pole olnud, et luua tulevikku, mida muidu ei tuleks” (lk 23). 

Esiplaanil käib tegevus valdavalt muu ümber. Kuidas kaitsta end „pahade” ja relvastatud tulnukate eest? Kes (ja kust) on peategelase vanemad, kes (ja kust) on tema girlfriend? … Ning loomulikult see, mis on iga ulmejutu A ja O: kuidas on kõigi maailmade süsteem üles ehitatud ja kuidas toimivad sidemed nende vahel. Seega tähtsatele asjadele tundub jäävat liiga vähe ruumi. Kohati tekib mulje, et suur  ja tunnustamist vääriv mõttetöö „lõimekera maailma” väljamõtlemiseks on tehtud liiga tühise süžee jaoks.

Praegusel kujul on Veskimehe teose näol tegemist peamiselt lõbustusega. Intelligentsemat sorti lõbustusega, sest kui kaasa mõelda ei suuda, jääb lõbu ära. Aga asjaolu, et sellise lõbuga tuleb kaasa ka mõtlemapanevamat ainest, on ehk tähtsam, kui esmapilgul paistab. Ajatute teemade õhkuviskamist – mis sest,  et need kõrgustesse virvendama jäävadki – ei tohiks päris tähtsusetuks pidada. Kirjandus, ükskõik kui tõsine, maailma ei paranda. Ta saab aga olulisi küsimusi nähtaval hoida ja oma vaatenurki pakkuda. Mõnes mõttes võib aimata sarnasust külakirikus peetud jutlusega sajand tagasi. Talumehel läks suurem jagu kõrvust mööda. Pealegi teadis ta, et pastor nagunii kõiges ka ise oma sõnade järgi ei talita. Aga ometi viis jutlus ta mõtted mingilgi määral igaveste  teemade, kõlbluse ja muu säärase manu. Põllu peal ta sellistele asjadele mõtlema ei oleks hakanud, või kui oleks, siis oleks see olnud üks saba ja sarvedeta jahmimine. Jutluseid kuulis ta oma elu jooksul üksjagu. Üsna tõenäoline, et isegi kui ta jumalat ei uskunud, olid tal oma naabrimehest, kes jalgagi kirikusse ei tõstnud, selgemad vaated. Sest ta oli paljudele asjadele lihtsalt rohkem mõtelnud.

Tähtis on, et tõsiste teemadega lausa ei  flirditaks, nagu tihtipeale teevad näiteks B-kategooria filmid. Seda Veskimehe „Sümfoonias” õnneks ei ole.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht