Kui humanism seisatab. Korraks

PEETER OLESK

Filosoofiadoktor ja vanade keelte asjatundja Marju Lepajõe oli isa moodi ja ema näoga. Tema ja ta vendade isa, Eesti maaülikooli teraviljakasvatuse professor ning (õlle)odra uurija dr Jaan Lepajõe (1928–1999) jäi eriti 1970. aastatel Tartus iseäranis vaimse kultuuri koosolekutel meelde kui alati vaikiv kuulaja, kes oli keskendunud kaasamõtlemisele. Alles palju hiljem, juba pärast ta elutee lõppu, selgus, kui põhjalikult oli ta tundnud teraviljakasvatuse piirkondade ajalugu, kaasa arvatud nende piirkondade keeli näiteks Böömimaal, kust roomlaste kolonisatsioon läbi ei murdnudki (boemisch on saksa keeles metslane ehk mats, tahumatu tümikas, masuurika analoog). Marju Lepajõe ja teiste ema, maaülikooli põllumajandusloomade aretuse professor ja kanade jõudluse uurija dr Leida Lepajõe (1928–1993) oli avatud näoga ja suurte silmadega ladylike mamma, kes jõudis väga palju. Nende viimane kodu asus Tartus Riia mäe jalamil korteritiivas, mis on hiljem juurde ehitatud. Võinuks öelda, et nad elasid keset müra, ent ei, üldsegi mitte paraadlik korter oli vaikne ja, mis kõige imelisem, professorite töötuba oli väga väike ning mahutas peaasjalikult ühist töölauda, mille äärde sobisid mõlemad. See oli vaimne ja ühtlasi hubane kodu.

Meil ei olnud Marju Lepajõega ühiseid palgapäevi ega iganädalasi istumisi kohvikus või mõnes joogisaalis. Polnud pikki aruteluseisanguidki, ehkki Marju oli kiire kaasamõtleja, kes hindas väga kõrgelt teise inimese erialast pühendumust ja asjatundmist. Tema oli hilisantiiki süvenenud ja kavatses oma süvalaskumisi jätkata, mina selles vallas ikkagi vaid heasoovlik õpipoiss, kelle lugemus vajas nagu vajab veelgi põhjalikku täiendamist. Marju Lepajõed huvitas ajalooline protsess, mille käigus sai Rooma esimesest piiskopkonnast teine Rooma ehk üldisemal kujul bütsantslik maailm, mind sellesama protsessi kolmas vaatus ehk Moskva kui kolmas Rooma üle Kiievi Venemaa. Raske öelda, kuivõrd uskus Marju Lepajõe progressi kui Saksa reformatsiooni üht põhimõistet ja kui palju ta tundis humanismi morfoloogiat näiteks Itaalia ainestiku põhjal, aga teda lugedes tekkis küll arusaamine, nagu olnuks progress Marju Lepajõele kõrvalisem kui humanism teatava tagasi­pöördumisena inimkonna juurelise aluspõhja juurde. Progress võib olla väga näiline, samas kui humanism – muide, see oli võrdlemisi sõjakas ega üldsegi mitte lauaäärne mõnus äraolemine – on olemuslik. Mispoolest? Sest ta saab oma vastupidavuse inimese seestumusest ja sisimast rikkusest. Umbes nii võis Marju Lepajõe arutleda, kaldumata seejuures tümale maale ja vältides kiireloomulisi assotsiatsioone.

Tartus usuteaduskonna taastamisel oli vabadus akadeemiliste distsipliinide õpetamisel enesestmõistetav nõndasamuti nagu teisteski valdkondades, kuhu see vabadus sobis. Varemini käis asi niiviisi, et ajalugu visandati kirjanduslooliste protsesside taustaks kõigest märksõnadena (hispaania renessansis näiteks reconquista’na) enamasti neid avamatagi. Richard Kleisi ahistas loengu­tundide arv, Ülo Torpatsit vaikne veendumus, et antiiki ei saa õppida süstemaatiliselt tundma üksikute lugemisnopmetena. Omapoolsel lähenemisel perioodile ajaloolise aja algusest kuni varase keskajani ei lähtunud Marju Lepajõe mitte algoritmikast tunnetus­astmete läbimisel, vaid otsustas – ja minu meelest ilma pikema diskussioonita –, et kõigepealt on vaja tunda keeli kõrgemalt vaatekohalt kui algaste ja kohe seejärel ühtlasi ka mõtlemisviisi mõnevõrra lahus sellest riigikorraldusest, mida sageli nimetatakse ühiskonna pealisehituseks. Vastav faktistik, näiteks Rooma impeeriumi senatidemokraatia, on teatmeteostest lõppude lõpuks leitav, asjakohane mõtlemisviis seevastu eeldab aga juba tuletamist nii antiigi ees kui ka selle arendustes näiteks Shakespeare’i Rooma tragöödiates. See, mis Marju Lepajõe juures võlus, oli tema leppimatus umbmäärasusega. Ta luges väga palju juurde selliseid käsitlusi, mille hankimiseks ta palga- ja tööraha kuni järgmise palgapäevani kuluski.

Mõtlemisviisi õpetajaid ei ole uusimas Tartu ülikoolis väga palju. Kahjuks annab künism ennast tunda stuudiumi mõlemal poolel, nii ex cathedra kui ka in auditory. Künism stuudiumis avaldub raasukeste riibumises Homerose liualt, rahuldumises piskuga. Tõsiasi, et Marju Lepajõe oli argielus väga tagasihoidlik, ei teinud teda küünikuks siiski silmatorkavalt. Tema oli oma humanismis jäägitu ega osanudki vist mõelda, et fugit irreparabile tempus. Tõepoolest, mis jääb meile pärast seda, kui „Tired with all these, for restful death I cry“, nagu on tunnistanud Shakespeare oma 66. sonetis? Õnneks vastas ta 74. sonetis ise: „My spirit is thine, the better part of me“.

Nii ei jää ka humanism paigale!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht