„Kui kirju on maailm! Aga – elada võib!“

Kirjanik Edgar Valteri tagataskus oli teiste autoritega võrreldes trumpäss: nimelt illustreeris tema teoseid kunstnik Valter ja nende kahe koostöö oli ideaalne.

KRISTA KUMBERG

Tänapäeval ei pruugi lastekirjanik päris oma teed otsidagi, sest sissetallatud radu, mida mööda minna, on terve hulk, muudkui vali paslik välja. Kõige laiem ja tasasem tee näib olevat laheda ning hoogsa sündmustikuga lasteraamat, kus üks seiklus ajab teist taga otsekui multifilmis: tekst on lihtne, sündmused üheselt mõistetavad, olukorrad tuttavlikud ning nalja saab ka.

Teistsuguseid hästi nagu ei tihata kirjutada. Kellele säherdusi tarvis on? Kes neid lugeda viitsib? Hoidku selle eest, kui mõni vanavärki sõna mõnd ammu unustatud tööd või tarberiista meenutamaks sisse lipsab! Laps ei saa ju aru! Kui juttu on ammusest ajast, tundmatust olustikust või kommetest, hakkavat lapsel igav. Mida siis teha? Lasta kujuneda lamedal, õhukesel maailmanägemisel? Leppida suhtumisega, et kõik, mis sellega ei klapi, on otse loomulikult jama.

Õnneks on lapsed uudishimulikud ja õnneks on lastekirjanduses erinevaid radu. Teiste seas üks võrdlemisi kitsaks jäänud metsatee, mida hoiab rohtumast mõni üksik kirjutaja. Sealt tulevad raamatud, kus ei juhtu eriti midagi: kujutatakse harilikku, rohkem märgatakse kui tegutsetakse, mõeldakse, imestatakse argiste asjade ebatavalisuse üle. Jutt kulgeb seal vanema inimese moel pikaldaselt, seletatakse, sekka visatakse ka nalja. Naljad on aga natike isevärki. Jutulõng satub hüplema, ikka vastavalt sellele, mida seletamisväärset meelde torkab. Seda sorti jutte on kirjutanud Edgar Valter.

Sihuke kena vanainimese targutamine“

Edgar Valter sobitub hästi Harri Jõgisalu kõrvale. Mõlemal oli oma hingelähedane teema ja mõlemad tahtsid oma sõnumi raamatute abiga lasteni viia. Mõlemal oli väga olulisel kohal loodus ja selle hoidmine. Mõlemale oli tähtis etnograafia: Jõgisalule kombed, pärimused, tähtpäevad ja tööd, Valterile vana aeg üldisemalt ja aja teistmoodi kulgemine. Mõlemad kirjutasid n-ö vanaisajutte: nende raamatud on pikaldased pajatused, sekka vigurijuttu ja piibupause, ehkki Jõgisalu polnud piibu­mees. Mõlema raamatuid on hea sihtgrupile ette lugeda ja üheskoos pilte vaadata.

Edgar Valteri illustreeritud on üle 200 raamatu. Pilt Valteri enda kirjutatud raamatust „Pokulood“ (2004).

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Jõgisalu puhul pole ma märganud, et ta oleks meelega sõnadega vigureid teinud. Kui mõni sõna on teise mekiga, siis leiab selle murdesõnastikust, etnograafialeksikonist või ka lihtsalt eesti keele seletavast sõnaraamatust. Tema huumor on vaikne ja vaoshoitud ning harvem sõnaline kui situatsioonipõhine.

Teine lugu on Valteriga. Tema on teinud mõnest sõnast sõbraliku sarži või otsinud selliseid, mida kasutatakse haruharva. Mõnigi neist on koha sisse võtnud mu aktiivses sõnavaras. Näiteks lihtis – ega selle lookese kirjasaamine polnud mul lihtis töö! Pisuke kõlab ka hoopis armsamalt kui pisike. On küll väike, aga hoopis kindlameelsema ja eneseteadlikuma värvinguga! Ja sõna isevärklik pokulugudes on hoopis värvikam kui iseäralik. Valter on väänanud kokku vahvaid väljendeid, mis toovad pildi silme ette: „Pokuraamatus“ on rahulikult lebaval kassil „käpad muhvis“, Puukol on „krobisev köha“, kui ta „piibu tolmama“ paneb, ta „krõhvitseb“ habet, korstna kohta ütleb poku „ülespidi­käik“, peegel on tema meelest „lomp, mis raami pandud ja püsti aetud“. Koristamise asemel „vuntsitakse“ kambrit, sauna ei tohi jääda vingujuppigi. Tuli „limpsib kerisekivid punaseks“, metsas käiakse omanuhti, lõke jääb uniseks, üldine muhelus võtab maad ja õhtu on sume, nagu istuks piimapütis. Mõni selline võõras sõna nagu reservaat saab selgituse – mets, mida ei tohi segada.

Kirumissõnadeks on sa kurr-põrr-murr…, sina parah-paharet, sa ehmatis, sa jummel, sindrinahk, lontkõrv, põrgutemp. Tutvustamisel küsib Teodor Tuutu kratilt: „Kas sul ka nimi küljes on?“, kaotatud asjadel on mahajäetud nägu ja olemine. „Kullast vilepillis“ oli Teemul „sületäis lambaid“, lossikene „toksitakse üles“, üks pisike küsimus on „sääsesuurune“. Valteri keelekasutus inspireerib ka ise sõnade, väljendite ja võrdlustega mängima. Tema kirjanduslooming on esitatud muhedas, rikkas ja värvikas keeles. Jah, tänapäevase keele- ja kirjapildiga harjunud inimesel võib olla raske sellega toime tulla, aga – tasub pingutamist!

Ise on Edgar Valter endast kui kirjanikust arvanud järgmist: „Kui ma olen peas veeretanud mõnd lastejutu mõtet ja ühel heal tunnil asun seda kirjutama, siis on see nagu ukse avamine teise maailma. Lahkun täiskasvanute asisest ja tihtipeale mõistetamatust maailmast laste maailma. Ja kutsun lapsi kaasa väikesele jalutuskäigule.

Eks ma püüa selle poole, et see jalutuskäik tuleks „rõõmsalt mänglev“. Ja ikka paras näpuotsatäis optimismi hulka. Nii et kui jõutakse tagakaaneni, siis võib sellesse maailma tagasi tulla natuke rõõmsamana. Sihuke kena vanainimese targutamine.“ Kirjanik Valteri taga­taskus oli teiste autoritega võrreldes trump­äss: nimelt illustreeris tema teoseid kunstnik Valter ja nende kahe koostöö oli ideaalne.

Joonistasin igal vabal hetkel…“

Valteri koha analüüsimiseks eesti illustratsioonikunstis pole ma õigupoolest pädev. Kasvasin üles Edgar Valteri illustratsioonide ja karikatuuride keskel ja vaevalt mul siinkohal erapooletus säilitada õnnestub. Saan ainult lasteraamatute sõbrana öelda, kuidas see mulle paistab ja mida sellest arvata-järeldada. Illustraatorina on Valter mu meelest alati olnud teksti teenistuses, austanud ja toetanud kirjanikku. Meil on imelisi illustraatoreid, kes ei lase ennast üldse kirjaniku kirjutatud lool segada ja kujutavad seda, mida soovivad. Nii saab ka, ja raamat tuleb kui kompvek. Sellist asja Valter enesele ei lubanud. Küll on sageli tema pildid need, mis kelgu mäele veavad, kesisele tekstile vunki lisavad.

Karikaturistikarjääri alustas Valter noorelt. Tema suur eeskuju ja üks esimesi tunnustajaid oli karikaturist Romulus Tiitus, kes illustreeris muuseas ka lasteraamatuid, näiteks Särgava „Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest“. Hakkas Valtergi pakkuma oma pilte lasteajakirjadele ning peagi tuli esimene raamat. See ilmus 1948. aastal, kui kunstnikul aastaid kasinasti 19, ning kandis pealkirja „Vanaema jutukera“, autoriks Ellu Eller. Teise Valteri piltidega raamatuni (Heino Väli „Kui vanaema tukastab“, 1957) kulus üheksa aastat, aga siis läks lahti. Lasteraamatute illustraatoriks kujunes Valter oma sõnutsi „kuidagi automaatselt“. Ta ütles: „Kuna mu esimesteks modellideks olid mu õed-vennad ja omaealised sõbrad, siis hakkasid paratamatult lapsed mul paremini välja tulema.“

Edgar Valteri illustratsioon Aino Perviku raamatust „Arabella, mereröövli tütar“ (1982).

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Valteri illustreeritud on üle 200 raamatu. Ta tegi ka lugematul arvul pilte nii laste kui ka täiskasvanute perioodika tarbeks, rääkimata postkaartidest ja muust tarbegraafikast. Pahatihti tuli tal ajakirjade illustreerimisel täita ka n-ö tellimust, kuid ka kohustusliku temaatika kujutamisel on ta piltides muhe krutski sees ja need on saanud sümpaatselt inimlikud.

Nii suure jõudluse puhul varitseb üheplaanilisuse oht, nii et paljude erinevate kirjanike teosed on ühtviisi Valteri nägu. Ühetaolisuse karidest loovis kunstnik osavalt mööda. Valter otsis ja katsetas pidevalt, eriti julgelt eksperimenteeris ta ajakirjadele tehtud piltidega, kus peegelduvad ajastu kunstivoolud. Ta katsetas rakursimuutuse ja vaatenurgaga. Kõige meelsamini kasutas Valter tušši ja sulge, akvarelle, aga ka pliiatsit, kollaaži, kriipimistehnikat ja õlivärvegi.

Valteri illustratsioonide puhul on kümnendid eristatavad. Eriti magus on võrrelda ühe ja sama teose pildimaailma muutumist pikema aja vältel, näiteks Tähekeses ja Pioneeris ilmunud Sipsikut ja Kunksmoori nendega, mis ta hiljem raamatu jaoks joonistas. Vanu ajakirju lapates hakkab kahju, et tema pildid onu Ööbikust ja toonekurg Toonist ei ole raamatusse jõudnud. Said, aga palju aastaid hiljem, pildid Strugatskite jutule. Astrid Lindgreni „Vennad Lõvisüdamed“ tuli eesti lapse ette esmalt Valteri piltidega.

Valteril oli iga teose tarvis oma võti. Karikaturistina oli tal ehk kõige lihtsam joonistada lõbusaid pilte, eriti muidugi siis, kui lugu ka naljakas oli. Vahel võis ta teha kannapöörde ja kujutada mõtlikke-lüürilisi lapsi ja vanu inimesi. Samuti oli ta osav joonistuse sisse portreede peitmise alal. Olgu aga meeleolu tõsine või lustlik, igast illustratsioonist paistab välja, et kunstnik seisab laste poolel – mõistab neid, armastab ja hoiab.

Kunstnikuna oli Valter iseõppija, mitte et ta poleks soovinud kunsti õppida. Ta astus töö kõrvalt kunsti­instituuti, õppides samal ajal ka õhtukeskkoolis. Paraku lõppesid kõrgkooliõpingud puuduva keskkoolitunnistuse tõttu juba paari kuu pärast. Valter jätkas iseõppija teed: „Joonistasin igal vabal hetkel. Tänaval, parkides, siseruumides. See oli mu kool. Ja ma tahtsin olla hea õpilane.“ Edgar Valteri töölaual said omale välimuse nüüd kõigile ainuõigetena tunduvad Aatomik, Sipsik, Krõll, Kunksmoor, naksitrallid, Nukitsamees, Kadri, Arabella, Agu Sihvka, Nublu ja paljud teised.

Illustratsioone luues tegi kunstnik alati tublilt kodutööd. Raske on ettegi kujutada ettevalmistava töö mahtu Heino Kiige „Maailma viljadele“. Kui Valter hakkas püssi joonistama, siis jälgis ta, et see saaks niisugune, mis ka pauku teeb. Aino Pervik on meenutanud, et „Arabellat“ illustreerides andis kunstnik purjelaevanduse ja merenduse alal asjalikku nõu. Ta elas vajadusel sisse laste joonistamisstiili, et „Lood Kukeleegua linnast“ oleks nagu vaade laste joonistusplokki, heitis silma pärsia raamatukunstile, kui selle rahva muinasjutud ette võttis, mõistagi pidid itelmeeni muinasjutud hoopis teistsugused tulema ning „Mardileiva“ pildid võimaldama ajarändu keskaegsesse Tallinna.

On kaks momenti illustratsioonis, mille puhul Valter on ületamatu: need on näoilmete kujutamine ja liikumise edasiandmine. Praeguste illustraatorite hulgast ei leia kedagi, kes oleks ses osas nii osav.

Aga Edgar Valteri koht illustratsiooni­kunstis? Eks asu see mitme põlvkonna laste südames.

Edgar Valteri illustratsioon Robert Vaidlo raamatust „Lood Kukeleegua linnast“ (1965).

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht