Kui kurbusest saab traagika

Peeter Helme, Eesti Ekspress

Dag Solstadi „Ujedus ja väärikus” on lugu kultuurist ja selle kaotamisest. Aga võib-olla on see ka lihtsalt ühe inimese äpardunud elu, tema allakäigu lugu. Või siis hoopis üks veider ja suhteliselt hermeetiline katse polemiseerida Henrik Ibseni „Metspardiga” ja selle teemadel.

Kokkuvõttes tundub muidugi, et tegu on kõige nimetatu sünergiaga, igatahes millegi enamaga kui ühe õnnetu keskkooliõpetaja elu luhtumise looga. Norras 1994. aastal ilmunud  „Ujedus ja väärikus” esitab peategelase Elias Rukla kaudu pildi, mis juhtub inimesega, kes on tunnistajaks ühelt poolt oma ühiskonna ja selle kultuuri, teiselt poolt aga iseenese allakäigule. Kirjanik seob tervikuks isikliku ja üleüldise ning vaatleb elule allajäämise põhjusi psühholoogilise täpsusega, mis on eesti lugejale tuttavad tema teostest „Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat” (LR 1996, nr 5-6) ja „Armand V. Ühe väljakaevamata romaani  joonealused märkused” (LR 2009, nr 8-10).

Tuttav peaks olema ka Solstadi kommenteeriv, kergelt irooniline ja distantseeritud jutustamislaad, mis on hea eeldus ühe nukra inimese vaimse üksijäämise kaasahaaravaks kirjeldamiseks. Nagu öeldud, ei piirdu autor ainult ligemale viiekümneaastase kirjandusõpetaja kujuga, vaid teeb tema kaudu laiemaid üldistusi üha kommertsialiseeruva ning järjest  meelelahutuskesksema maailma kohta. Esitatakse küsimusi, mis on aktuaalsed Eestiski. Näiteks: milline roll on kultuuril tänapäeva meedias? Nimelt kurdab Solstadi minajutustajast peategelane, iseenda elus kõrvaltvaataja rolli sattunud Rukla, et „avalik ruum, mida vestlus nõuab, on hõivatud. Seal korraldatakse hoopis teist laadi üritusi” (lk 88). See kriitika peaks kõlama võrdlemisi tuttavalt ka Eesti meediaruumis, mis ju samuti ei ole just huvitatud  tõsisest vestlusest, vaid „hoopis teist laadi üritustest” …

Meedia kõrval võtab aktiivse vasakpoolsena tuntud Solstad üsna armutult ette pangalaenude teema, mis pakub meilgi palju kõneainet. „Ujeduse ja väärikuse” peategelane nendib oma sisemonoloogis, et „on kombeks, et kaks inimest, kes on mõlemad kõrgel kultuuritasemel, tutvustavad end teineteisele pikema jututa kui võlavange” (lk 87). 

Kuid vaatamata kogu tähtsusele, mis nendel küsimustel teoses on, pole tegu mitte kesksete teemade, vaid omamoodi lõppjäreldustega. Kultuuri taandumisele ühiskondliku tähelepanu keskmest äärealale ning krediidikultuuri üleüldisekssaamisele 1980ndate Lääne-Euroopas eelnesid intellektuaalselt huvitavad 1960ndad ja 1970ndad. Et aga intellektuaalsed huvid muutuvad oma rikkusi üha häbitumalt demonstreerivas maailmas katteta  valuutaks, selgitab Solstad Johan Corneliusseni tegelaskuju toel. Viimane on peategelase parim sõber, lootustandev, noor ja populaarne filosoof, kes kolib 1978. aastal oma naist ja tütart ette hoiatamata maha jättes Ameerikasse, et seal siis reklaamiäriga rikastuda. Corneliusseni ja temaga toimuvat võiks pidada labaselt politiseerivaks, kui Solstad ei esitaks toimuvat kaasakiskuva veenvusega. Üleüldse põimib autor poliitilise piisava oskuslikkusega  eksistentsiaalse ja psühholoogilise põhikoe sisse, nii et see mitte ei riku raamatut, vaid teeb nii jutustuse kui selle tegelased plastilisemaks. Lugeja näeb, et kui tavaliselt öeldakse, et inimene ei ela mitte ainult leivast, siis hõlmab Solstadi puhul see „mitte ainult leivast” võimalikult laia nähtuste valiku: poliitika, kultuuri, armastuse, läheduse- ja mõistmisesoovi. Sel põhjusel mõjub kohati ühekülgse ja pingutatuna teose lõppu lisatud norra tõlkija  ja kirjanduskriitiku Klaus Mathiseni järelsõna, kus tõlgendatakse „Ujedust ja väärikust” eelkõige dialektilise ja poliitilise romaanina (vt nt lk 110).

Ometi on Dag Solstad siiski kirjutanud mitmekülgse ja mitmetasandilise loo, kus ühelt poolt tõesti kõneldud kirjanduse ja kultuuri rollist nüüdisaegses maailmas, kasutades väga kirjanduslikke vahendeid ning – tsiteerides Mathiseni – astudes „kommentaaride kaudu sisseelamise ja mõistmise vahelisse dialektikasse,  muutudes niiviisi osaks hermeneutilisest traditsioonist” (lk 108). Teiselt poolt on teoses loomulikult olemas ka poliitiline dimensioon. Ning kolmandaks on „Ujedus ja väärikus” üsna lihtsal ja siiral moel ka ühe ebaõnnestunud elu lugu. Elias Rukla, norra kirjanduse ja ajaloo õpetaja, on ülikooli lõpetamisest peale töötanud ühes Oslo keskkoolis, kuni talle jõuab ühel päeval kohale tema ülesande mõttetus. Nõnda jääbki lühiromaani tegevus üheainsa päeva mõne tunni piiresse pärast Rukla valulikult kulgenud äratundmishetke. Nende tundide jooksul läheb peategelane mõtetes tagasi oma noorusesse ning otsib elu luhtamineku põhjusi. Kuigi teoses kirjeldatakse peamiselt 1970ndaid aastaid, tollast üliõpilaselu ning noorte seas valitsenud ideid, on keskne koht ikkagi konkreetsetel inimestel ja nende saatusel.  Seegi suurendab „Ujeduse ja väärikuse” mõjusust. Kommenteerides „Metsparti”, arutleb Solstad tarkuse ja armastuse, aga ka nende puudumise üle. Selgub huvitav paradoks, et armastus ei pruugi läbi kukkuda mitte ainult siis, kui armastajad ei kohtu, vaid ka siis, kui armastajad peavad veetma koos terve elu. Romantika võib surra, järele jääda ainult vormid ja normid ning hirm selle ilmsikstuleku ees. See on kurb, kuid muidugi ka elu osa. 

Tõeliselt traagiliseks läheb asi siis, kui see, kelle eluga nõnda läheb, ei suuda olla iseenda elu peremees, vaid jääb kõrvaltvaatajaks, nagu Rukla. Sellises olukorras ei ole ta enam oma elu mõjutav subjekt, vaid omalaadne elav surnu, olude ja hetketunnete pillutada objekt. Sellest, et temaga on just nõnda läinud, saabki Solstadi „Ujeduse ja väärikuse” peategelane teose alguses aru. Ilmselgelt juhtub see liiga hilja, mistõttu võib küsida: kas poleks talle  endale kergem, kui äratundmist poleks kunagi tulnud? Aga küsib siis elu kunagi kerguse järele?