Kui luuletaja tahab loom olla

MADE LUIGA

Näib, et mulle satub arvustamiseks sellist tundlikku muusaluulet. Rooste kahe uue värsiraamatu olemuslik sarnasus Sauteri viimaste poeemidega¹ ei saa kuidagi jääda märkamata: mõlemad poeedid ammutavad ainest oma lähemast ümbrusest ja igapäevast, mida ülendab ja kaunistab armastatud naise paleus. Pannkookegi küpsetavad nad oma kallimale ühtemoodi nagu vennad armastuses!

Sauteri puhul mind tema elulähedus ja luulendatud eluproosa ei häirinud kübetki, mul polnud põrmugi raske seda lugeda kui täiesti ebaisiklikku või nn üldist teksti. Roostega olid aga millegipärast lood teisiti: kui palju ma ka ei püüdnud lugedes alla suruda kujutlust autori isikust, kargas see igal pool jonnakalt uuesti esile, justkui kriitpaberist raamatuleht, mis ei allu silumisele. Eks tõukuvadki ju kõik luuletused täiesti otseselt ja varjamatult kirjutaja isikust ja tema sõbrust-tuttavaist – ja mis seal salata, põhjustavad ambivalentseid tundeid. Tahaks justkui vaagida  raamatuid, aga tabad end hoopis mõtlemas, et on ikka lakkekrants ja peiar see Rooste. Kuidas ta muusa teda ülepea välja kannatab? Kes see ikka vana hiirega mängida tahab, arvab ka autor ise kõhklemisi, kuid silmade särades (VHL, lk 28). Põhimõtteliselt mulle eksalteeritud isikud istuvad ja kõva üle vindi tundelaenguga kirjandus samuti. Sinna juurde ju sokuhabemega saatüri pilt täitsa sobib.

Milles see eksalteeritus siis seisneb? Siin on midagi patuse ja pühaku igikestvast dihhotoomiast. Kujutle klassikalist oma elu raiskavat suurt poeeti kuskil joomaurkas, klaas ees, kirjutamas pliiatsiga paberile pühalik-kauneid ridu oma ingellikule armsamale. Ta usub lunastust! Ta usub armastuse väge, ta usub, et tuleb valgus ja päike tõuseb, alandatud ülendatakse ning nad neelavad ära auväärsed, ta usub maailma ilu, headust ja õnne võimalikkust. väike kurja orava silmega tüdruk / kes mulle hõõgveini toob / on ehmund ta pole / näind kedagi luuletamas / kunagi ­ ja ma ei luuletagi / äkki on teil õigus / teil kõigil (VHL, lk 41). Vanamoodsad sõnad nagu „ood“ ja „hümn“ tulevad meelde. Evangeelsed virvendused on ka sõnaselgelt esindatud, on Johannese ilmutusraamat, on Jürgeni evangeelium, püha Jürgen ise sõnapiigiga vehkimas, halva hiire laulus öeldakse aga nõnda: pead kirja panema ausalt: / see hiir on nii jumala moodi (lk 53). Olgugi ta vana, hall ja sorgus vurrudega, tema südames särab suur päikesekera …

Armu trompetihüüdude vahele kostub ka ajakajalisi kurtmisi (need luuletused vajavad kunagi tulevikus kommentaare). Ühe võin siinsamas kohe anda nende ridade juurde: kui zaumlased sinna marssisid / tuli see mul meelde / nad meenutavad mulle natuke noid koolipätte (VHL, lk 10). Kinnitan, et mina kui koondnimetuse „zaumlane“ alla kuuluv isik ei ole kunagi kooliajal väikesi koledaid poisse kiusanud. Teised zaumnikud ka vist ei ole. Raamatutes on mitmeid palu, mis on otsesed vastukajad mingile põletavale ühiskondlikule päevasündmusele – luulevormis ajakirjanduslikud kolumnid. Las nad siis olla, kuigi, ehk oleks nende koht mingis teises kogus. Ega nad ei sega ka, annavad natuke vahepeal hingetõmbepausi ja kirjutatud on nad samasuguse hoogsa viipega kui kõik ülejäänudki: siis ei olnud musti mehi / siis ei olnud räppi / poisid kõik veel polnud peded (VHL, lk 16) jne.

Kui sageli jääb mõne luulekogu põhimuljeks endassevaatav paigalseisev meelisklus, siis Rooste aina tormab edasi, kuhugi ta läheb hõlmade lehvides, palju mõtlemata, eriti kaalumata, ta ei liigu ka mingi voolu sees ega vastuvoolu, ta justkui lihtsalt elaks kiiremini. Kõike teeb ta rabinal ja mõtlemata, ei pea plaani, ei sepitse, tulistab trah-trah-trah kõik parinal välja. Muhumaal kutsutakse selliseid õiukesteks. Aga ega ei tea ka, vaata mis kavalpea ütleb:

nii sul on nüüd

15 minutit aega meid veenda

et sa ei mängi iseend

et sa oledki ise

ja päriselt

hakka aga pihta

hakka pihta luuletaja

 

ja vaata et see oleks riimis (IA, lk 10)

Ma ei saa puänti siin kahjuks ära rääkida, peate ise läbi lugema ja siis „Ideaalse abikaasa“ viimase luuletuse ajal kukub teil suu lahti, mina tegin pliiatsiga sinna 🙂

Mingi erisuse, teistsuguse elu kaja on nendes tekstides, mis nagu poleks isegi eriti eestilikud, neis on vahest äkki ladinaameerikalik pinge ja rutt, mingi palavikulisus. Vihmased, niisked ja märjad laulud, mis nagu särtsudes auraks vastu poeedi tulikuuma rinda ja moodustaksid tema pea ümber subtroopilise udupilve. Ilma igasuguse vaevata kujutan ma austet autorit näiteks Quito tänavatele tükkis oma kire ja kurbusega.

Vaikselt ja märkamatult kasvab poeedinahast läbi kõiksugu ilmaloomi, kasse, hiiri, siivaga rotte: mine persse freud sina kaotad: / loom loomaga võib / lõpuks hää olla sisimal sunnil just // kõige süngemal madalamal / teadvusetasandil ja -tunnil (VHL, lk 24); kafka metamorfoos / on köömes selle kõrval [—] kuidas mina / tasakesti oma kassi kõrval / kassiks muutun (VHL, lk 73). Ma ei saa siin jätta ära toomata rida Mudlumi jutust: Arhibald magas, suu lahti, ja nägi unes, et on iseenese kass … Arhibald tundis, et ta on üleni karvane, et tal on kikkis kõrvad ja ühe kõrva sees on sälk vanast kaklusest naabri kassiga, kelle vist rebased nahka panid, sest igatahes pole teda ammu näha.²

Meie peres on käibel selline sõnapaar: „loom olla“. Loom olla tähendab paljusid asju. See tähendab olla väsinud, tahta pai, niisama passimist, loom võib olla rõõmus või kurb, loomal võib olla igav, loom olla tähendab igasugu. Olla päris sina ise, seal, omade hulgas, kus keegi ei näe.

Olen vaevu loom tulen ligi

ettevaatlikult-ettevaatlikult

samamoodi ehmatan ja põgenen
(IA, lk 18)

Loom-Jürgen julgeb tunda iha ja viha ja lakub põskedelt pisaraid, tal pole häbi olla loom, sest ta teab, et olla loom, see on leida oma sisemine pühadus. Inimene võib küll kaanida hulga viina naha vahele, aga loomal on pärast paha olla, loom kahetseb ja lubab, et enam ei tee. Inimene tema sees teab, et ta valetab, aga loom: tema tahab välja tulla, tema ei salli sind viin, tema ei salli sind töö (IA, lk 21). Mulle loomad meeldivad.

Nüüd peaks lõpetuseks midagi asjalikku ka ütlema. Vist on „Vana hiire laulud“ tsipake tugevam kogu kui „Ideaalne abikaasa“, justkui kompaktsem, keereldes põhiliselt tiibadega ja tiibadeta hiirte ümber, vuliseb niimoodi metsikult ja vabalt. „Ideaalne abikaasa“ sisaldab pikemaid oopusi, mõnikord tähelepanu hajub. Neid kõiksuguste eliitkoolide ja haridusministrite logoga kruuse sai natuke liiga palju (VHL, lk 19, 49; IA, lk 40), sotsiaalpoeedi päevapoliitilised pröökamised polnud ka päris minu rida, aga rohkem ei oskagi norida. Vähemalt nendes vihkudes on Rooste küll armu-, elujaatuse- ja õnnelaulik. Sellist asja naljalt ei kohta. Kui ikka rinnus käriseb rõõm, siis kukub elu räpakoorik kolinal maha. Muist sellest õhinast hakkab isegi lugejale külge. Jaa-jaa, täiesti tavalised luuletused muidugi.

1  „Koer ostab kassitoitu“ ja „Pannkoogid üksinduses“. Vt Made Luiga, Õnneliku mehe kurvad read. – Sirp 7. VIII 2015.

2   Mudlum, Arhibaldi uni. – Vikerkaar 2016, nr 1-2, lk 49-50.