Kui mõõk on sõnast tugevam

Ristisõdijate oskusi, julgust ja võitlusvaimu imetleti XI sajandi Süürias kartusega. Muid rüütliomadusi neil kohalike silmis paraku nappis.

PEETER RAUDSIK

Palverännu ideaalid on purunenud ja asendunud lihalike instinktidega. Sisetülide taustal oli Jeruusalemm ristisõdijail täiesti meelest läinud, kirjeldab Tiit Aleksejev Toomas Haugile antud inter­vjuus romaani „Müürideta aed“ ajaloolist konteksti.¹ Tegu on „Palverännu“ (2008) ja „Kindla linna“ (2011) järel kolmanda teosega sarjast „Lugu Esimesest ristisõjast“.

Kõrgemate eesmärkide unumise võib paljuski kirjutada Esimeses ristisõjas koleduste arvele, mille lõppu võõral maal sõdivatele meestele enam ei paistnud. „Me sööme Süüria paljaks nagu tirtsukari, ta veritseb, aga peab vastu, säärane on Süüria ja kõigi teiste maade saatus, kui väävlijõgi kord nendeni jõuab,“ viitab raamatu minategelane ristisõdijate edasiliikumisele (lk 26). Paratamatult katkestab lugeja nende sõnade järel teksti ja vaatab kaugusse, mõeldes hetkeks sellele sõjale, mida on Süüria pinnal peetud juba viimased kaheksa aastat. Kuid, nagu märgib Aleksejev, ta peab vastu – kõige kiuste!

Pikaleveniva verevalamise taustal taandatakse inimesed etturiteks lahingurivis, mille peade üle väejuhid „Müürideta aias“ pingsat arvet peavad. Võit lahingus ei sõltu mitte niivõrd jumalikust ettehoolest, kuivõrd mõõga- ja ammumeeste arvust ning osavusest.

Sõda saatvad nälg ja viletsus puhuvad lõkkele vana vaenu ja kättemaksuiha, millest pole puudust Aleksejevi looski. Lihalike himude kasv ja ahnus allutavad ristisõdijate maailma pea täielikult, ainsaks erandiks jäävad hullukestest kerjusprohvetid, kelle ettekuulutused võtavad päevade ja kuudega aina pöörasema vormi.

Selles kõik kõigi vastu sõjas jäävad domineerima siiski teised, märksa maisemad jõud, mida kõige teravamalt on tunda lahinguis. Just silmitsi surmaga ärkavad Aleksejevi tegelased päriselt ellu ning kaovad nende seni katkendlikud mõtted ja kahtlused. Valik on lihtne: kas võit või kaotus – elu või surm?

Suurt selgust kogeb lugeja „Müürideta aias“ ikka ja jälle. Olgu tegu detailideni viimistletud kahevõitlusega lihtrahva armee juhi koha pärast, rünnaku­salga moonakaravani varitsemisega või 1098. aastal Ma’arra piiramise verise lõppmänguga. Neis episoodides läheb ühes tegelastega teravaks ka autori keel. Siinkohal loomulikult ei jää lugejal mingisugust kahtlustki, et ajaloolasest Aleksejev on keskaegse ristirüütli enne kirjutamist üksipulgi lahti harutanud, õppinud tundma nii tema olmet, relvastust kui ka hingeelu. Ilma seesuguse põhjaliku ettevalmistuseta poleks sienalaste „lõigatud löögi“ kirjeldamine mao sähvatusena lihtsalt võimalik.

Sõjale allutatud hobbeslik maailm toob loomulikult kaasa inimeste kalestumise. Nende otsused muutuvad seletamatult jõhkraks, tipnedes romaanis viidetega sündmustele Ma’arra all, kus kroonikute sõnul laskutud isegi kannibalismini. Võikad teod ei jäänud märkamata kohalikel araablastelgi, kelle vastu seda võitlust peeti (vähemalt siis, kui ristisõdijad olid omavahelise arveteklaarimise mõneks ajaks kõrvale lükanud).

Toonases Süürias elanud araablased imetlesid kartusega hirmuäratavate franžide – nagu ristisõdijaid nimetati – sõjaoskusi. Ent kuigi kohalike silmis oli neil rohkesti julgust ja võitlusvaimu, siis muid rüütliomadusi nappis. Toonased araabia ja hilisemad Osmanite kroonikud nimetavad ristisõdijaid aututeks. „Rohkem sarnanevad nad loomadele, kes samuti on oma jõu poolest inimesest üle,“ kirjeldab eurooplasi Ma’arra naaberlinnast Shayzarist pärit moslemist kroonik Osama ibn Munqidh.

Tiit Aleksejev on keskaegse ristirüütli üksipulgi lahti harutanud, õppinud tundma nii tema olmet, relvastust kui ka hingeelu.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Hirm võõraste märatsejate ees ei suutnud siiski liita araablasi sissetungijate vastu ühtseks rindeks. Täpselt nagu ristisõdijate vahel, valitsesid nendegi seas teravad vastuolud. Kuulsaimaks võib kindlasti pidada kahe venna, kellest üks valitses Damaskust ja teine Aleppot, omavahelist võitlust. Selles vastasseisus ei puudunud salamõrvad ega ootamatu reetmine. Repliigina olgu mainitud, et toona alles värskelt loodud kurikuulsa Assassiinide ordu liikmetelgi oli neis lugudes mängida keskne roll. Peretülide kõrval süvendas araablaste seas vastandumist ka religioon, kuna kohalikud moslemid vaatasid tihti altkulmu oma kristlastest etniliste vendade poole, keda kahtlustati võimalikus koostöös risti­sõdijatega.

Sissetungijate vaatevinklist olid need araablaste siseheitlused küll pigem n-ö müüride taha jäävad lood, millest linna piiravatel rüütlitel ei pruukinud vähemalt algul üldse suuremat aimugi olla. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid need aga mõjutama sõja kulgu.

Sisemise killustatuse valguses hakkasid kohalikud hoopis aktiivselt otsima kontakte ristisõdijatega, et nood enesega liitu meelitada. „Suudle iga kätt, mida sa ise ei suuda murda“, nagu ütleb keskaegne araabia vanasõna. Hirmununa lahvatanud vägivallast pöörduti ristisõja juhtide poole kohe nende Süüriasse saabumisel. Ma’arra all rünnaku eesotsas prints Bohemondilt saadi isegi kinnitus, et linna varjunud inimesi säästetakse veresaunast. Sellest lubadusest küll kinni ei peetud: tirtsuparv alustas pealetungi, mis päädis linna rüüstamise ja elanike tapmisega.

Tihedaid kokkupuuteid ristisõdijate ja kohalike araablaste vahel oli väga palju teisigi. Muu hulgas näitavad isegi hiljutised geneetilised uuringud, et tõenäoliselt värvati araablasi ristisõdijate ridadesse võitlema. Ristisõdijad ja kohalikud sõdisid ning surid külg külje kõrval, väidavad teadlased.² Küllap oli seda laadi kokkupuuteid Süürias eeskätt sealsetel kristlastel, kuid ka moslemid ei peljanud tugevamate võõraste poole pöörduda. Nii näiteks saadeti Tripolist, kus loodeti sõda vältida, sissetungijate juurde terved delegatsioonid, kes püüdsid eksootiliste kingitustega eurooplasi enda poole võita.

Vaatamata mitmetele kokkupuutepunktidele, on kohalikud jäänud Aleksejevi romaanis pelgalt karikatuuriks, kes parimal juhul linnamüüridelt ristirüütlitele paljast tagumikku näitavad. See pole otseselt etteheide: araablaste demoniseerimine oli ristisõdijate vaate­vinklist ju paratamatu, kuna tegu oli vaenlastega.

Arvatavasti pole „Lugu Esimesest ristisõjast“ triloogiaga veel lõppenud – Jeruusalemmani on loo lõpus veel tükk maad minna. Jääb loota, et võib-olla leiab tulevikus Aleksejevi tegelaste sekka tee ka mõni nüansirikkam kohalik emiir või sõjamees. Niivõrd unikaalsel lool, mida see on juba niigi, oleks sellest ainult võita.

1 Tiit Aleksejev, Toomas Haug, Kirjanduse saladus ja mineviku selgus. – Looming 2019, nr 4, lk 580.

2 ERR Novaator 18. IV 2019. – https://novaator.err.ee/931697/ristisodijad-voitlesid-lahis-idas-kohalikega-kulg-kulje-korval