Kuidas eestipärastada ulmemaailmu?

Ulmekirjanikul ei tarvitse tingimata otsida seda oma ja hääd eestlaslikku motiivi, vaid võib otsustada kodustada mujal edukaks osutunud alažanreid.

TÕNIS HALLASTE

Ulmekirjanduses on loojal võrreldes teiste žanride autoritega hoopis teistsugused võimalused ideedega ümberkäimiseks. Ulmekirjanduse eriomased motiivid avardavad metafooride võimalusi, mängivad kujundliku ja otsesõnastamise piiriga. Tulnukatega kujutatakse tõeliselt võõrast, libahuntidega võõristust, robotitega inimese ja tehnoloogia suhet, inimesetaoliste androididega hirmu selle suhte keerulisuse ees. Neid näiteid saaks tuua lõputult, ükski tähendus ei ole ammendav ega lõplik. Ulme on suuresti (kui tahes pööraste) abstraktsete ideede realistliku teostamise žanr.

Kuigi olen ulmeinimestelt sageli kuulnud lauset, et ideed on väärt kaks kopikat pange kohta, on tõesti värske ja uudne idee ikkagi haruldus. Mingil perioodil oli eesti ulmele omane epigoonlikkus – ikka otsiti väljendusvõimalusi piiritagusest ulmest, peamiselt läänest. Praegu on kodumaine pilt kirjum. Kui keegi jäljendabki välisautoreid, on tegemist küpse looja teadliku hommage’iga, näiteks Veiko Belialsi lood Strugatskite või Asimovi maailmades. Miski ei takista ideede liikumist vabas infoühiskonnas, seepärast ei tunta vajadust olla niikuinii kättesaadavate ideede maaletoojad. Püütakse ikkagi ajada oma asja.

Selle üle on raskem arutleda, mida tähendab „oma asi“. Mingil ajal vaimustuti etnoõudusest – Karen Orlau sai selle viljelejana sümbolnimeks. Olen ise tajunud meie rabarahvale omase motiivina seeni, mille põhjal saaks teha väga mitmekesist mükoloogilist ulmet (mükoulme? mükopunk?). Kui veel mõelda siia juurde mäng šamanistliku maailmapildiga, oleks selles midagi valdurmikitalikku. Omamoodi sündmusena mõjus Manfred Kalmsteni 2018. aasta lühijutt „Raske vihm“, ehe näide sellisest alažanrist. Kahjuks on seened nüüdseks juba üle ilma laialdaselt kasutatud motiiv: mükoloogiline element on tähtsal kohal näiteks Jeff Vandermeeri „Lõunaringkonna“ triloogias ning ka HBO ootamatult edukaks osutunud sarjas „Viimased meie hulgast“ („Last of Us“, põhineb sama pealkirja kandval mängul). Seal johtub zombiapokalüpsis inimesi nakatavate seente mõjust. Meie Nokia on juba eest ära napsatud.

Lihtsakoelised ülikangelased

Ulmest ei tarvitse tingimata otsida seda oma ja hääd eestlaslikku motiivi, vaid võib otsustada kodustada mujal edukaks osutunud alažanreid. 2022. aastal ilmus kaks raamatut, mille puhul võib esile tõsta seda, mil määral rõhutatakse oma sidemeid varasemaga, ühes teadlikumalt, teises vähem. Küsimus pole niivõrd intertekstuaalsuses, seal leiduvates viidetes (mida on samuti omajagu) ühele või teisele teosele, vaid ideede ja kon­tseptsioonide tõlkimises kodumaisesse konteksti. Üks on Marek Liinevi „Minu pere ja muud ülikangelased“, teine Joel Jansi „Ajudraiver“. Möönan, et teosed on stiililt väga erinevad ja mõeldud eri sihtgruppidele, aga neid annab siiski kõrvutada selle poolest, kuidas käiakse ümber laenatud ideedega.

Marek Liinevi „Minu pere ja muud ülikangelased“ mõjub katsena tuua Eestisse superkangelase temaatika. Raamat räägib poisist nimega Robert Rass, kes sünnib maailma võimsaimate üliinimeste perre pealtnäha ilma erivõimeteta (ta ei hõõgu ega lenda, peagi osutub siiski üliintelligentseks leiutajaks). Põhiline konfliktiallikas on president Boss, üliinimesi põlgav riigipea, kes teeb kõik, et perekond Rassi vabadusi piirata. Raamatus püütakse USA koomiksikultuuri eestipärastada mitmel pealtnäha kosmeetilisel viisil, näiteks sõna „ülikangelased“ eelistamine „superkangelastele“. Tõepoolest, „super“ pole eesti eesliide ja see on seni veidralt vähe häirinud.

Teine, tühisem näide on raamatust leitav ja harjumatuna mõjuv nimi Supermees Supermani asemel. Raske öelda, kust piir jookseb – keegi ei nimeta Ämblikmeest ingliskeelse nimega. Samal ajal ei minda kinno vaatama „Nahkhiire­meest“, vaid ikka „Batmani“. Kusagile sinna vahepeale jääb Raudmees, keda noored omavahelises vestluses nimetavad ikkagi Iron Maniks. Tõlkeküsimustesse võiks siiski sekkuda ja on hea, kui mõnes raamatus püütakse võõrad nimed ja mõisted meile vastuvõetavamaks teha.

Kahju on aga, et „Minu pere ..“ tegelaste ülivõimed ei mõju kuigi usaldusväärselt, vaid on terviklike märgisüsteemidena mujalt laenatud. Kui peategelase vanaisa on pika habemega, lennuvõimeline ja ülitugev, siis pole mingit põhjust, miks ta peaks ühtlasi suutma välgunooli heita või tuuli suunata, aga kui lääne koomiksite üks armastatumaid superkangelasi Thor seda suudab, siis miks ei peaks Vanaisagi. Tegelaste probleemid mõjuvad samuti tuttavlikult. Näiteks on mõte hakata superkangelaste tegevust riiklikult korraldama „X-meeste“ põhilisim dilemma. Ainult et kui seal hakkab tooni andma rassismi- või seksuaalvähemuste allegooria, siis siin on see lihtsalt antagonisti motiveerimise võimalus. Sealjuures on suurema kontrolli mõte põhjendatud – lennuki pihta lutte sülitav beebi peaks ju ometi olema piisav põhjus ettevaatuseks? Selleks et antagonistide käitumine kaotaks õigustuse, on neile antud jabur teguviis: kohe ja veidi ennatlikult tuleb rünnata peategelasi relvadega, mis neile ilmselgelt ei mõju.

Tänapäeva popkultuur on superkangelastest küllastunud. Hiilgeajad on jäänud seljataha ja super-/ülikangelasemull hakkab vaikselt tühjaks sisisema. Selle näiteks võib tuua nii Marveli kui ka DC koomiksifilmide nüüdse mõõnaperioodi, kus iga uus film või sari saab kriitikutelt ja vaatajatelt sugeda, ehkki teose tase ei tarvitse varasemast kuigivõrd erineda. Niisuguses olukorras olnuks huvitav näha, mida uut annab koomiksikangelastele eestipärane või ka idaeuroopalik kontekst, aga siin nõnda ei katsetatud.

Liiga kriitiline ei maksa ometi olla, sest tegemist on väga noorele lugejale kirjutatud teosega, võib-olla lausa algklassilapsele.

Lisaks sündmustiku lihtsakoelisusele ja mustvalgele problemaatikale osutavad sellele ka mõningad sõnaseletused, näiteks selgitab autor ühes kohas lugejale, mis on „oaas“. Tahaksin siiski, et noore lugeja raamat oleks ühtaegu kogupereraamat. Üks detail näibki olevat mõeldud kavala kulmu­kergitusena täiskasvanutele – president Boss on kõigis Kersti Jaari illustratsioonides äärmiselt Donald Trumpi moodi.

Intrigeerivad küsimused

Joel Jansi „Ajudraiveris“ on veelgi selgemini esile toodud, missugust kujutlusvälja eestipärastatakse. Ma polegi varem näinud raamatut, mille autor loetleb eessõnas oma eeskujusid, nimetades sealjuures konkreetseid raamatuid. Siit pole raske välja lugeda ka teatavat väljakutset – see on tema vastus Charles Strossi „Accelerando’le“ ja Hannu Rajaniemi „Kvantvargale“. Selline konkreetne osutus inspiratsiooniallikatele meenutab teadlaste viitamiskorrektsust, ent akadeemilisus pole siiski see stiilimarker, mida Jansile või tema tekstile võiks omistada. Kui temas ongi midagi õpetlaslikku, siis vahest põhjalik lugemus.

Raamatust rääkides on kiusatus jääda napisõnaliseks, piirduda loosungliku hüüatusega „surm on alles algus!“. Kahjuks saabki enamiku autorite kujutlusvõime juba selles punktis otsa, mistõttu loosung võiks pigem mõjuda hoiatusena ja tõrjuda potentsiaalset lugejat. Seevastu Jansi puhul on kõige hämmastavam tema pöörane mõttelend: otsekui möödaminnes loobitakse ideid, mille ümber mõni teine ehitaks omaette loo. Raamat algab peategelase surmaga, ta virgub sealpoolses ja hakkab kahtlema, et selles paradiisis on miski paigast ära. Järgnevad kirjeldused tehnoteispoolsusest, selle tekkimisest ja põhjustest ning muudatust vajavate inimeste võitlusest tehnojumalatega.

Raamatu kandev küsimus pole sugugi see, kas pärast surma on üldse midagi olemas. Huvitavam on küsimus, missuguseid utoopiaid looksime, kui meile võimaldataks kõike, millise tegelikkusega üleüldse lepiksime (näiteks oli peategelasel raske leppida äärmiselt igava põrguga), ja viimaks see, kas inimese olemust on võimalik muuta. Sealjuures on tajutav, et seegi raamat on nooremale lugejale, ehkki mõnevõrra vanemale kui Liinevi teos – tegemist pole ränga küberpungi, vaid lennuka seikluse ja märuliga. Eelkõige haaras raamat mind oma ideedega – tehnoloogilise teispoolsuse kontseptsiooni ning sellega kaasneva filosoofiaga. Ilmselgelt on fjodorovismi idee autorit kaua vaevanud ja vajas vallapäästmist ilukirjanduses.

Mõlemat raamatut ühendab veel inimeste ja jumalate võitluse teema. Liinevi raamatus ei möönda ülikangelaste pea kättesaamatut üleolekut, vaid lastakse neil tegutseda, aga pinget jääb veidi väheks. Mida saavad sipelgad luubiga poisi vastu? Hüva, nad värbasid peategelaste vastu ka teisi üliinimesi, aga siiski. Huvitavamalt mõjusid Jansi tegelaste lootusetud otsingud võimatutes olukordades – kunagi ei olnud selge, mida saaksid peategelased üldse teha.

Sarnane on veel mõlema raamatu kiire sündmuste vaheldumine, mis ongi noorteromaanilik, ent „Ajudraiveri“ puhul viib see lausa niisuguse lõpuspurdini, mis röövib teoselt täie mõjujõu ja sunnib arvama, et kulminatsioonist on üle libisetud. Kas selle lõpukonaruseta oleks tegemist Sündmusega ulmemaastikul? Elamuse võib raamat pakkuda lõpu kiustegi.