Kuidas elab Eesti kirjandustõlkija aastal 2020?

Tõlkijate seas läbi viidud küsitlus näitas, et üks mureküsimusi on kaua samal tasemel püsinud tõlketariifid.

TRIINU TAMM

Oleme Eestis ikka olnud uhked selle üle, et meil ilmub palju head tõlkekirjandust ja et sedakaudu oleme saanud osa rikastavast ülemaailmsest kultuurivereringest. Selles töös on oluline roll kirjastajatel, ent vähemalt sama tähtis tõlkijatel, kelle tegemistest ja vaatenurkadest kuuleme kummati üsna harva.1

Ega see väga ei üllatagi, et tõlkijad ja tõlkimine näiteks ajakirjanduses eriti jutuks ei tule. Tõlkija vähene nähtavus või lausa nähtamatus on selle ametiga ikka kaasas käinud. Kui palju on neid, kes tõlkekirjandust lugedes teadvustavad, et tekst on käinud läbi tõlkija valiku­filtri, et nad ei loe algupärandit, vaid selle loomingulist teisendust? Paar kuud tagasi avaldas Mele Pesti artikli tõlkijatöö perspektiividest masintõlke ajastul, kus ta tõdeb: „Tõlkijad on alati pidanud leppima maailmaga, kus nende panust väärtustatakse selle tegeliku kaaluga võrreldes uskumatult vähe.“2 Märt Väljataga on tõlkijaid võrrelnud Egiptuse püramiidide ehitajatega, kelle nime keegi ei mäleta.3

Tõsi, kuulsust ja üleriigilist tuntust see amet kaasa ei too, kuid tundub, et tõlkija nähtavusega on meil asi viimasel ajal pigem paremaks läinud. Juurde on tulnud mõned kaalukad tõlkeauhinnad (ja auhind tähendab automaatselt suuremat meediahuvi): 2016. aastast annab kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital välja mõttekirjanduse tõlke auhinda ja 2018. aasta septembris anti esimest korda üle August Sanga nimeline luuletõlkeauhind. Tõlkija nime võib viimasel ajal näha isegi raamatu kaanel (Tallinna Ülikooli Kirjastus, Loomingu Raamatukogu, „Hieronymuse“ sari). Ja tõsi ta on, et hea tõlkija nimi võib olla kõnekas ja anda lugejale signaali, et tegemist on tõepoolest lugemisväärse raamatuga. Juba seitsmenda numbrini on jõudnud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ajakiri Tõlkija Hääl, kust leiab lugemiseks tõlketeemalisi artikleid, intervjuusid jms ja mida Mudlum nimetas oma Vikerraadio lugemissoovituses hiljuti üheks praegusaja kõige tuumakamaks kultuuriväljaandeks.4

Kui veel mõni aeg tagasi kostis üsna sagedasti kurtmist, et tõlkeraamatu arvustuse juures on unustatud ära tuua tõlkija nimi, siis viimasel ajal see enamasti seal siiski on, heal juhul kõlab tõlkija nimi ka raadios ja teles, kui mõnest tõlkeraamatust juttu tehakse. See, et tõlkeraamatuid ajakirjanduses harva arvustatakse, on juba omaette teema. Ka raamatupoodide ja kirjastuste veebi­lehtedel on tõlkija nimi enamasti ära toodud, vaid üksikute kirjastuste (Canopus, Ersen, Hea Lugu) lehtedelt võib jääda mulje, et näiteks Tove Jansson ja Nora Roberts on samuti eesti keeles kirjutama hakanud. Teadlikumale lugejale mõeldes oleks teretulnud, kui raamatupoe otsingumootor leiaks teosed üles ka tõlkija nime järgi. See võiks kasulik olla poodnikulegi, sest on tõlkijaid, kelle nimi annab kaubale garantii. Kas tõlkija tahaks ka inimesena nähtavam olla, sõltub juba konkreetsest isikust. Sageli on tõlkijad loomult tagasihoidlikud ega kipu väga esile. Tõlkija isiku nähtamatuses näevad nad pigem privileegi, mis võimaldab rahus tööd teha.

Olen lindprii“

2017. aastal ilmus Eestis kokku 1494 tõlkeraamatut,5 kõik žanrid ja kaalu­kategooriad läbisegi. Nende raamatute tõlkijate seas on ilmselt üksjagu neid, kes on tõlkinud mingite juhuste kokkulangemise tõttu elus vaid ühe raamatu, aga muidugi ka neid, kes on selles vallas viljakalt tegutsenud aastakümneid. Kes siis on need inimesed, kes raamatuid tõlgivad, ja mida nad oma tööst mõtlevad? Millistes tingimustes nad töötavad ja kuidas toime tulevad? Nendest küsimustest parema ülevaate saamiseks saatsin 2019. aasta oktoobris laiali küsimustiku, millele vastas 45 aktiivselt tegutsevat ning arvestatava tööstaažiga ilukirjanduse ja mõttekirjanduse tõlkijat.6 Küsitluse vastustest välja joonistunud portrees on muidugi üksjagu nüansse, ometi võib välja tuua ka mõned üldisemad jooned.

Ilukirjanduse ja mõttekirjanduse tõlkija ametikohta kui sellist teatavasti olemas ei ole, mistõttu on tõlkijate igapäevane palgatöö enamasti midagi muud kui tõlkimine. Vastanutest enamik käib täis- või poole kohaga mõnel kutsetööl või on seda varem teinud ja jätkab nüüd tõlkimist pensionil olles (vastavalt kakskümmend viis ja viis vastanut), üheksa on iseenda tööandjad (kas OÜ või FIEna) ja raamatute tõlkimine on üks tegevusaladest muude hulgas, neist vaid üks teeb ainult tõlketööd. Veel kolme vabakutselise põhitöö on tõlkimine (saavad ka kas vanemahüvitist, hooldushüvitist või töövõimetushüvitist), kolm aga töötab igasuguse turvavõrguta, see tähendab, et nende sissetulek sõltub üksnes tõlketööst. Kuna sel puhul tehakse litsentsileping, mille pealt sotsiaalmaksu ei kogune, siis pole neil ka ravikindlustust. Teoreetiliselt võiksid nad selle endale ise osta, kuna see on aga üsna kulukas, siis nappidest tõlke­honoraridest seda tegema ei kiputa. „Olen lindprii,“ ütleb üks neist enda kohta.

Mis ameteid tõlkijad siis peavad? Kõige sagedamini töötavad nad toimetajana (ajakirjas, ajalehes, kirjastuses, raadios või teevad lepingute alusel tööd erinevatele ettevõtetele), on õppejõud või teevad teadustööd. Nimetati veel reklaamikirjutaja, raamatukoguhoidja, projektijuhi, nõustaja, koolitaja, välissuhete juhi, riigiametniku, reisigiidi, küljendaja ja ehtekunstniku ametit, tehakse ka igat laadi kirjutamis- ja korraldamistööd. Enamasti teeb tõlkija palgatööd täiskohaga (mõnel on töökohti isegi mitu) ja selle kõrvalt tõlgib. Arvata võib, et ka iseendale tööandja väga töötunde ei loe, kui pakkumisi on, siis väljub koormus tõenäoliselt kergesti kontrolli alt, sest mine tea, pärast võib pakkumisi jälle vähem tulla. Enamasti on tõlkija spetsialiseerunud ja tõlgib peamiselt üht laadi tekste (nt ilukirjanduslik proosa, luule või filosoofia), kuid harva teeb ta seda eksklusiivselt. Kombineerimist tuleb ette ilukirjanduse žanrides (luule, proosa, teater) või tõlgitakse lisaks aimekirjandust, (teadus)artikleid, tarbetekste, üsna sageli (kümnel juhul) toodi välja ka filmisubtiitrite tõlkimine. Valdavalt on tõlkija kõrgharidusega (harva ka lõpetamata jäänud kõrgharidusega), pea poolel juhtudel on ta ülikoolis õppinud filoloogiat, kuid nimetamist on leidnud ka päris lai valik teisi erialasid (semiootika, kultuuriteadus, ajakirjandus, filosoofia, religiooniantropoloogia, õigusteadus, teoreetiline matemaatika, bioloogia, ajalugu jne).

Ilukirjanduse või mõttekirjanduse tõlkimist Eestis erialana õppida ei saagi, Tallinna ja Tartu ülikoolis on küll olemas kirjaliku tõlke magistrikava, mis sisaldab muu hulgas ainena ka „kunstilise teksti“ tõlkimise. Need õppekavad on loodud suhteliselt hiljuti ja nii oli üsna ootuspärane, et vaid kaks inimest vastanutest on tõlkemagistri diplomiga, ülejäänuid on õpetanud töö ise ja eelkõige kindlasti koostöö kogenud keeletoimetajaga. Veel praegugi räägitakse legende sellest, kuidas nõukogude ajal istusid tõlkija ja toimetaja tundide või isegi päevade kaupa ja arutasid üksipulgi läbi tõlkes ette tulnud küsimuskohad. Tänapäeval on koostöö enamasti virtuaalne, vahetatakse e-kirju ning paranduste ja kommentaaridega tõlke­faile, ja alati on kõigega kogu aeg kiire. Vastustes toodi välja ka eriti kahetsus­väärseid juhtumeid, kui tõlkija toimetaja parandusi ei näegi ja need kantakse sisse tema selja taga.

August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna on pälvinud Järvi Kokla ja Hendrik Lindepuu.

Eesti Kirjandusmuuseum

Paar viimast aastat on ka tõlkijate sektsioon tegevtõlkijate silmaringi laiendamise kõrval järelkasvu eest hoolitsenud, korraldades tõlkevõistlust ja noorte tõlkijate suvekooli ning kureerides „Meister-selli“ individuaalõppe programmi. Viimane annab algajale tõlkijale võimaluse teha kogenud tõlkija juhendamisel valmis tervikteose tõlge, mis ka avaldatakse. Programmis on erinevate keeltega osalenud või osalemas juba 28 noort inimest, kellest päris mitmel on pärast edukat „sellitööd“ käsil juba iseseisvad tõlked.

Kuidas jõuavad aga tõlkija töölauale tõlgitavad teosed? Kui tõlkija ja kirjastuse koostöö on olnud meeldiv ja viljakas, võib eeldada, et kirjastus pakub tööd ka edaspidi. Kuna tõlkijad on enamasti head oma tõlkekeele kirjanduse tundjad, siis ei ole sugugi harv, et nad pakuvad ise tõlkimiseks raamatuid välja. Küsitlusest selgus, et kõige levinuma variandina pakub raamatu välja kirjastus, mõnikord tõlkija ise (18), seejärel variant, et enamasti pakub tõlkija ise ja mõnikord kirjastus (10), või siis on pakkumised enam-vähem pooleks tõlkijalt ja kirjastuselt (5). Üheksa vastanut võtab vastu, mida kirjastus pakub, võimalusel siiski valides, vastanutest kolm tõlgib ainult neid raamatuid, mida on ise kirjastustele pakkunud.

Tõlketöö tähtaeg kujuneb enamasti kompromissina, misjuures arvestatakse tõlkija võimaluste ja soovide ning kirjastuse avaldamisplaaniga, erandiks juhud, kui tegemist on menuteosega, mida kibekiiresti kirjastada soovitakse, või on autor tulemas Eestisse mõne kirjandus­sündmusega seoses. Paar vastanut tõi siiski välja ka juhtumid, kui kirjastus on andnud tähtaja, mis ei ole ilmselgelt realistlik korraliku töö tegemiseks, ajapikenduse asemel lubanud aga otsida uue tõlkija, kes „asja ära teeks“. Karta on, et sellisel juhul jääb lõpuks kannatajaks lugeja.

Kui palju maksab ühe Descartes’i meditatsiooni tõlge?“

Vaieldamatu mureküsimus on tõlketariifid. Artiklis „Turu väiksus ja lugejate vähesus lennutavad raamatuhinnad aina kõrgemale“ kinnitab Apollo poeketi tegevjuht Eha Pank, et viimase viie kuni kümne aastaga on raamatute hind märkimisväärselt tõusnud: „Kindlasti on raamatud kallinenud. Nii nagu kõik muud asjad ja teenused meie ümber.“7 Paraku ei saa seda öelda tõlketariifide kohta: keskmine autoripoogna tasu on juba viimased 15 aastat paigal püsinud. Kõige levinum tasu autoripoogna (40 000 täheruumi) eest on 120 eurot (bruto), mis teeb ühe standardlehekülje lõplikult viimistletud tõlke brutotasuks 5,4 eurot, luulerea tõlke eest võib paremal juhul saada euro, kuid nimetati ka summasid 70, 36, 15 ja isegi 10 senti luulerea eest.8 Ka proosatõlke tariif mõistagi varieerub: on kirjastusi, kes maksavad autoripoogna eest ka 80–90 eurot, ja selliseid, kes maksavad kuni 200 eurot (ja näiteks 4 eurot värsirealt). Üks vastanu tõlgib aga ilukirjandust eesti keelest võõrkeelde ja nimetas poognahinnaks 290–475 eurot netotasuna. Eesti kirjanduse tõlkimise tasud võõrkeeltesse tulevad enamasti kultuurkapitali „Traducta“ fondist, kuid nende aluseks on tariifid, mis kehtivad tõlke ilmumismaal.

Kõrgemate tariifide eelduseks on enamasti mingit laadi toetus, kas siis kultuurkapitalist või välismaisest tõlkefondist. Toetuste küsimine on muidugi omaette töö, aga õnneks on kirjastusi, kes siiski viitsivad lisavaeva näha. Vaieldamatult kõige kõrgemad tõlketasud on raamatutel, mis saavad toetust kultuurkapitali „Avatud Eesti raamatu“ või „Hieronymuse“ programmidest (alates 250 eurot poognast kätte), kuid seal ilmuvad tekstid on ka eranditult väga nõudlikud ja töömahukad. Tõlkijad nõustuvad nii mõnigi kord tegema tööd imeväikese raha eest seetõttu, et raamat tundub neile huvitav või on nad selle ise välja pakkunud. Teinekord taotleb tõlkija endale ise stipendiumi lisaks, kuid see võimalus on paraku üsna piiratud. Ja eks lühemaid tekste tõlgitakse ka päris tasuta või siis näiteks tariifiga „veinipudel per mingi hulk teksti“.

Kui kaua võtab aega ühe lõplikult viimistletud lehekülje või värsirea tõlge, sõltub muidugi hulgast asjaoludest, nagu näiteks tõlkija kogemus, anne või püsivus, aga kindlasti ka teksti iseloomust: on tekste, mis nõuavad spetsiifilist erialast ettevalmistust ja/või mahukat taustatööd. „Kui palju maksab ühe Descartes’i meditatsiooni tõlge?“ küsib mõtlikult Marju Lepajõe Vallo Toomla dokfilmis „Päevade sõnad“. Keeruline küsimus tõesti. Üks tõlkija leiab: „Ajakulu järgi arvestades oleksin Eesti keskmise palga välja teeninud brutotasuga ca 270 € poognast. Sellega võiks rahul olla.“ Üldiselt selgus vastustest küsimusele „Mis oleks võinud olla sinu meelest adekvaatne tasu sinu viimase tõlke eest?“, et tõlkija väga unistama ei kipu („ei oska kommenteerida“, „ei viitsi fantaseerida“), on üsna vähenõudlik („Eeldades, et selles õiglasemas maailmas on tegemist umbes sama elatustaseme ja lugejate arvuga riigiga, siis u. 140 eurot poognast“, „Arvestades, et olen teinud palju lisatööd – muidugi ka enda huvist –, siis oleks võinud saada rohkem, no näiteks 160 eurot poogna eest“), ei sea esikohale oma huvisid („Tasu kujundab turg. Kõrgem tasu pole lihtsalt Eestis hetkel realistlik. Pean tõlkimist oma hobiks, mille eest on õnn saada pisikest tasu“, „Oleks mõistlik püüda jõuda nt 3 euroni värsirida. Aga siin on veel selline süümoment, et tõlkeluuleraamatutel on ju väga väike tiraaž ja see on põhimõtteliselt luksuskaup, mis müüb heal juhul 100–200 eksemplari“). Vahel harva laseb tõlkija siiski ka fantaasia lendu: „Aga kui igasugune realism kõrvale jätta, siis õiglane maailm võiks olla näiteks selline, kus väga headele tõlkijatele makstaks igikestvat väärikat elatist ja jagataks sooja­maatuusikuid, et nad saaksid muretult pühendada oma elu maailmakirjanduse tähtteoste eestindamisele!“

On üpris tõenäoline, et ükski tõlkija ei hakka paremini tõlkima üksnes seepärast, et tema poognatasu on suurem kui seni. Kui aga töötasu muutub vähehaaval täiesti ebaproportsionaalseks sellega, mis igapäevase elu peale kulub, siis see ei motiveeri kindlasti kedagi ja karta on, et soodustab pigem ebaprofessionaalset lähenemist: tõlkima satub inimene, kellel pole tõlkimiskogemust (ega seega oskusi) ja kes ei oska töömahtu ette näha. Ja kui kirjastus oma kvaliteedikontrollist kehva tõlke läbi laseb, tababki lugejat ebameeldiv üllatus ja kostab jällegi nurinat tõlkekirjanduse kehva taseme üle. Oleks mõistlik ja kõigile kasulikum, kui tõlkeraamatuid ilmukski vähem ning tõlgiksid ainult parimad, kes saaksid oma töö eest väärilist tasu. Ilmselt pole see küll kunagi nii olnud ega hakkagi olema. Mitmetes Euroopa riikides on tõlkijate ühendused kehtestanud tõlketariifid ja professionaal sellest odavama tasu eest koostööd ei tee. Soovituslik tariif oleks ehk tõesti hea, kuid on selge, et lõplik honorarimäär on kirjastuse ja tõlkija vaheline eraviisiline kokkulepe, mis sõltub tervest hulgast teguritest, mille hulgas ei saa alahinnata force majeure’i, milleks on eesti raamatuturu väiksus.

Madalate tariifide kõrval toovad tõlkijad murekohana välja ka selle, et töötasu saab kätte viivitusega või tuleb seda lausa eraldi küsida. On kirjastusi, mille tüüplepingu järgi peaks töötasu makstama mingi aja jooksul (nt 30–60 päeva) pärast tõlke esitamist või kirjastuses selle vastuvõetavaks tunnistamist. Kuid on ka kirjastusi, kelle tüüplepingu järgi on töötasu (kas osaline või täielik) väljamaksmine ette nähtud kas pärast raamatu trükkiminekut või (30–60 päeva) pärast raamatu ilmumist. Äärmuslikumad on juhtumid, kui raamat ei lähegi trükki ja jääbki ilmumata (kirjastus läheb näiteks pankrotti) – siis jääb ka tõlkijal tasu saamata. Palju meeldivam pole see, kui ilmumine ja seega ka tasusaamine jäävad aastateks venima. Ja isegi juhul, kui töö käsikirjaga käib plaanipäraselt, võtab raamatu toimetamine, küljendamine, korrektuuri lugemine ja trükkimine, millele lisandub lepingus ette nähtud 30–60 päeva ooteaega, enamasti tubli pool aastat. Kui aga mõnes lõigus tuleb ette viivitusi, siis kauemgi. Kas kujutate ette ehitusmeest või hambaarsti, kellele tasuksime töö eest kuus kuud või ehk koguni mitu aastat hiljem? Siinkohal võiks abi olla tõlkijate sektsiooni välja töötatud mudellepingust,9 kus töötasu saamine on seotud tõlkija töö lõpetamisega. Küsitlus näitas, et paraku ei ole see laiemat kasutust leidnud.

Tõlkimine on elustiil

Aineliste aspektide kõrval toodi ebameeldiva poole pealt välja istuva tööga seotud füüsilised vaevused: selja- ja õlalihased valutavad, silmad kuivavad pähe ära. Või seda, et palgatöö ja pereelu kõrvalt ei jää tõlkimiseks piisavalt aega või on see aeg liialt katkendlik. Kui tõlkija hakkab aga rääkima oma töö sisulisest küljest, hakkavad korduma sõnad „meeldib“, „naudin“, „armastan“, „see on kutsumus“, või koguni: „Tõlkimine on mulle olemuslikult vajalik.“ Motiveerivad missioonitunne, hea raamatu jagamise rõõm, keelemõnu ja tööga kaasnevad vaimsed naudingud, sest tõlkimine on vaheldusrikas, hariv ja loominguline tegevus, kuid ka hasart, vajadus ennast proovile panna ja teha midagi, mis oleks n-ö suurem kui elu.

Jah, tundub tõesti, et tõlkimine on pigem elustiil kui töö, ja sellega kaasnevad rõõmud pigem vaimsed kui maised – ja eks nii ole see alati olnud. Aga kuniks kutsumus kannab ja on veel kirjastusi, kes tahavad häid tõlkeraamatuid välja anda, ilmub kvaliteetset tõlkekirjandust meil kahtlemata ka edaspidi.

1 Paar ülevaadet varasemast: Heli Allik, Kuidas elab eesti kirjandustõlkija. – Postimees 30. IX 2014; Triinu Tamm, Valgustuse postihobused. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 1.

2 Mele Pesti, Nähtamatu tõlkija muutuv roll. – Sirp 22. XI 2019.

3 Märt Väljataga, Tõlkimise teooriast ja praktikast. – Sirp 27. XI 2008.

4 https://kultuur.err.ee/1016674/mudlumi-lugemissoovitus-tolkija-haal-annab-julgust-ja-joudu-et-hea-kirjandus-on-olemas

5 Eesti Rahvusraamatukogu.

6 36 vastanut on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni liikmed ja üheksa inimest väljastpoolt.

7 Kristi Helme toob välja, et kui 2011. aastal oli raamatu jaehind 15–16 eurot, siis nüüd on see kerkinud üle 20 euro. Kristi Helme, Turu väiksus ja lugejate vähesus lennutavad raamatuhinnad aina kõrgemale. – Eesti Päevaleht 8. XI 2019.

8 Võrdluseks võib tuua alampalga kasvukõvera: 2006. aastal oli Eestis miinimumpalk 192 eurot, 2020. aastal on see 584 eurot.

9 http://www.ekl.ee/tolkijad/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht