Kuidas peab elama?

Kultuuritoetused peaksid olema proportsioonis riigieelarve, keskmise palga ja majanduskasvuga.

VAHUR AFANASJEV

Panin ühe luulekogu pealkirjaks „Kuidas peab elama“. Millegipärast küsimärgita, ehkki pidasin silmas vene kultuurist pärit eksistentsiaalset õhkamist – „Как жить?“. Mõni lugeja võttiski seda justkui juhiste jagamisena. No las võttis pealegi. Katkuajal, mil surve on ühtaegu majanduslik ja vaimne, on õhkamiseks taas põhjust. Seal on vist luuletuski Annikast, kes õpib moosi keetma.

Kirjaniku ellujäämise osas võib postuleerida, et loovisiku elu on niikuinii pidevas kriisis, kindlasti ka majanduslikus mõttes. Kirjanikupalka saavad vähesed ning seegi ei kesta igavesti. Kui majanduses on asjad korras, võib kirjanik alati palgatööle minna. Mõnele on see hullem kui surm. Praegu on palgatööga kitsas. Tõsi, trummarist sõber, kellel päevapealt esinemisotsad kadusid, käib metsa istutamas. Väike raha, kuid asi seegi.

Eesti kirjanik saab loota põhiseaduse preambuli peale, mis justkui kohustab riiki teda elus ja töökorras hoidma – kaaskodanike ja kirjaniku enda maksu­rahaga. Paremliberaalina ei meeldi mulle eriti, et üks inimene saab teiste raha näo, prestiiži, valju vingumise või heade tutvuste pärast. Ükskõik, millised on abimeetmed, peaksid need ikkagi lähtuma kirjaniku panusest eesti kultuuri. Kriisi ei või raisku lasta – meetmed võiksid olla sellised, et jäävadki püsima.

Mitmed välismaised kirjanikest tuttavad, ka vanad kalad, teenivad leivaraha kübemekaupa – esinemistest. Paarikümne aasta eest olnud tasud suuremad ja esinemisi rohkem. Esinemised on kahe teraga mõõk. Tartu tänavune linnakirjanik Carolina Pihelgas ütles videotervituses midagi selletaolist, et esinemiste ärajäämine oli omamoodi kergendus, kuna seetõttu on tal nüüd aega kirjutamiseks ja tõlkimiseks. Nii ongi. Ka tunniajane esinemine röövib tegelikult tööpäeva või mitugi, sest mõtted on sellega seotud. Toetused peaksid siiski lähtuma avaldatud töödest.

Kirjastuste abistamise ettepanekud on kindlasti head. Samuti ootan väga e-raamatute ja audioraamatute käibemaksu langetamist 9% peale. E-Eestis oleks see mõistlik. Istun kahel toolil: kirjutan ja kirjastan ise. Märtsis kasvas mu teoste e-müük 5-6 korda. Intellektuaalid kipuvad muretsema lageraiete pärast, teises otsas avaldavad paber­raamatuid. Seesugust ebakõla ei pea üleliia häbenema, sest dualism ja konflikt hoiavad ühiskonna liikumises. Ent ehk oleks ikkagi aeg paberiga tagasi tõmmata. Muuseas, mu tegusad semud pigem kuulavad kui loevad raamatuid.

Kas sellest on abi kirjanikul, kes pole kirjastaja? Kultuurkapitali kaugas pole põhjatu. Õnnestuks kirjanduse siht­kapitali kukrut suurendada? Vaevalt et palju. Aastased toetused on head, ent oleks õiglasem, kui kulka maksaks mitu korda suuremat loometöötoetust avaldatud teoste eest: romaani eest 10 000, luulekogu eest 5000 eurot.

Kulkas otsustab väike seltskond, viimatiste auhindade puhul lausa ainult üks valgustatud monarh valdkonna kohta. Teine viis, kuidas raha jaotada, on, üllatav küll, demokraatlik. Laenutushüvitiste süsteem on selleks väga kohane. Mõte autorihüvitusfondi eelarvet kasvatada on suurepärane. Ideaalis tilguks sealt igakuiselt sadu eurosid, just nagu tublimal laulusõnameistril autorite ühingust.

Kuidas elada? Rahalise poole pealt on tähtis, et kogu aeg miskit tuleks ning see sõltuks võimalikult vähe heast õnnest ja võimalikult palju tööst. Kulutame iga päev, eluaseme eest maksame igal kuul. Kirjanik vajab tööks majanduslikku hingerahu. Külmetav poeet ei loo kehvade elutingimuste tõttu, vaid nende kiuste. Pururikkaks ei jaksa ükski rahvas oma kirjanikke poputada. Stephen Kingil oli liiga palju raha kokaiini jaoks, eesti kirjanikul seda muret pole.

Vaimu mõttes ei pruugi pandeemia­piirangud nii pahad ollagi. Paljudel autoritel on rohkem aega kirjutada, elu on omamoodi põnev. Vähemalt kirjandus­linna Tartu tegemiste järgi käib veebis aktiivne kirjanduselu. Ka Tallinn on ärkamas. Minagi solvusin, kui Andrus Ansip ütles, et kui see on kriis, siis tahabki ta sellises kriisis elada. Tegelikult oli tal õigus. Vaimuelu ei kannatanud. Ka majandus taastus.

Mis saab edasi? Majandustsükkel pidi õieti juba paari aasta eest langusega lõppema, ent riigid kukkusid raha trükkima, see tähendab keskpangad üliodavaid laene andma. Pandeemia mõju alles hakkab välja paistma, aga rahatrükk jätkub. Inflatsioon peaks kiirenema, nii et eelmainitud 10 000 eurot romaanitoetust pole sugugi suur raha. See tähendab, et kultuurile toetust nõudes võiks võimalikult palju rõhuda suhteseosele riigieelarve, keskmise palga või majanduskasvuga.

Meie ühiskond ei püsi kasvuta. Kõik, kes räägivad vastupidist, on midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Keskaeg on läbi, baby! Kui ma oleksin Eesti vaarao, siis oleks ukaas järgmine: arvutame kokku, kui palju raha saavad kirjanikud praegu, võrdleme seda keskmise palgaga ning saame nõnda enam-vähem mõistliku sissetulekute taseme, mille juures ei pea õhkama, et kuidas elada. Raha­jagamist ei peaks keeruliseks ajama: kultuurkapital ja autorihüvitised, kaks eelarvet, mis tuleb siduda majanduskasvu ja tükiga riigieelarvest.

„Aga tunded, mis saab tunnetest?“ karjatab mus miski. Noh, vaimne pool, isiklik elu ja muu seesugune – selles ei saa indiviidi aidata. Kuidas peab elama? Aeg teeb selgeks pool.

Veebis käib aktiivne kirjanduselu. 7. aprillil astusid pandeemiapiirangute kiuste üles Siim Lill ja Paavo Matsin.

Kuvatõmmis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht