Kuldrenetid ja lesepuu

Ave Taaveti jutud näpistavad, kuid see on heasoovlik, äratav näpistus. Kas tegu on kirjandusliku elamusega? Kindlasti.

KRISTINA RUDER

Ave Taaveti jutukogu „Valerahategija“ juurde juhatas kõditav raamatututvustus Rahva Raamatu veebisaidil: „Värske Rõhu raamatusarja 26. teose lood leiavad aset maailmas, kus kahvel on alati kõver, klaas kandiline ja lambipirn kärbsemustane. „Valerahategija“ kangelasi võib kohata Vikerraadio õnnitlussaadetes, Sotsialistliku Põllumajanduse lehekülgedel ning magalarajooni betoonplokkide vahel.“ Avanud sisukorra ja tutvunud pakutavaga, mõistsin: siia ma jään, hakkan lugema.

„Valerahategija“ juttudes hiilib varjuna kaasas erutav uudishimu, millegi otsimine, selle leidmine ja sobitamine olemasolevasse. Lõpuks julge garneering ja nauding. Romanss „Silitada siili“ on põnev okkalise siili ja inimese kohtumine: „Õun kukub. [—] Ja – Siilikese suureks meelehärmiks – veereb ülehelikiirusel minema. Otse kõnniteele, otse Naise jalge ette. Kontsakeste lõbus klõbin peatub. [—] Siil seisab hirmunult. Naine silmitseb loomakest uudishimulikult. Siis lööb tema silmis leekima võidurõõm. Üks lõbus ja kaval tuluke. Siil ei pea sellele tulukese kuumusele vastu ja pageb tagasi põõsastesse“ (lk 21-22). Aimub tegelaste siseilma salajasi helisid ja tõrjutud tõmmet kire ja pöörasuse poole.

„Kadunud tsirkuse lood“ tuulutab morbiidsuse aknast välja. Sõgedus kannustab maailma uuesti nägema ilusama ja helgemana, võimalusterohke ja võrratuna: „Arabesque oli suurepärane poos potitaimede kastmiseks. Bourrée raskemate asjade tassimiseks üle köögipõranda. Assemblé lambipirni vahetamiseks“ (lk 32). Tuleb uskuda endasse, oma ideedesse ja kõhutundesse ning tegutseda: „Ja siis tuli Pierre’il – võibolla esimest korda elus – geniaalne mõttevälgatus. Kui maagia ilmutab end talle vaid kõverpeeglis, siis miks mitte see peegel talle otse nina alla pista?“ (lk 35).

Raamatu keskpaigas võib lugejal tekkida küllastus. Enam ei ühtki pearooga! Soovitan siiski mekkida veel ka palasid loost „Lesepuu ehk Seitse surmavinjetti“. Saadud elamus rabab jalust ja läheb hinge. „Ühel päeval ärkasin rosina kõrval. Rosin lebas värskelt tärgeldatud padjal päikeselaigus ja nägi Põhja-Jäämerest und. Suurimate austusavaldustega küpsetati see, mis oli Peebust alles jäänud, saia sisse. Mina aga pakkisin kaasa hädavajaliku ja suundusin lesepuu poole“ (lk 65). Selle lesepuu otsa roniksin kord isegi uut elu alustama …

Ja nüüd magustoit: „Täispilet“. Tundub, et pole midagi erilist. Õhtune rongi ootamine. Jalutuskäik mööda Moskvat. Turistide Meka Punane väljak, Tretjakovi galerii, Gorki park, moodsa kunsti muuseum – ja pettumus oma kultuurilise harimise võimaluse luhtumise pärast, sest mausoleumis on remont, Tretjakovis mitmepäevane piletijärjekord ning moodsa kunsti muuseumis lõunapaus. „Kavatsesin juba lähimale pargipingile maanduda, et barankadega oma kurnatud keha kinnitada, kui järsku silmasin ühe silikaattellistest nõukogude kortermaja keldrikorruse kohal kergelt kolletunud, kuid agressiivselt vilkuvate neoontulede järgi otsustades endiselt kehtivat silti, mis üsna ühemõtteliselt teatas: MUZEJ“ (lk 125). Maagiline ja realistlik põimuvad. Jutustuses kirjeldatud sündmuste toimumisajast ei saa aru, polegi vaja, kuid Moskvat külastades tuleb minna seda kohta uudistama. Igaks juhuks tasub olla ettevaatlik, kui on veel soov kodumaale naasta.

Naudingut, mis sellest teosest sain, jagub tükiks ajaks. Loodan, et mõne aja pärast, kui tekib taas nälg niisuguste uperpallitavate elamuste järele, on autor jõudnud jällegi kirja panna midagi maagilisrealistlikku, et lugeja vaatevälja heatujulis-õpetlikult avardada.

Ave Taavet on varem andnud oma võrsuvast andest märku joonisfilmis „Õnnesoovid eakatele“ (2015) ja sümpaatses dokumentaalfilmis „Monument vanaemale“ (2019), samuti avaldanud karikatuure, artikleid ja jutte Vikerkaares, Värskes Rõhus, Müürilehes, Sirbis jm. Nagu varasemas loomingus, raputab ta ka oma esimeses raamatus „Valerahategija“ ühiskonna ärkvele sõnamängude ja huumoriga. Tähendusrikkad arhetüübid, mustrisse kootud sõnumid, kunagi vajalikuks peetud esemed mängivad tunnetel kummastavat muusikat. Kellelegi paistab see muinasjutuline, teisele nostalgiline matk viisnurksetel radadel. Nii või teisiti märkame Taaveti maagia ja huumori taga maailma valu ja võimalusi. Igaüks leiab jutukogust midagi.

Raamatu eripärased tegelased panevad mind mõtlema iseendale, oma kohale ühiskonnas. Keegi neist loomadest, inimestest või inimloomadest (kuidas teisiti nimetada näiteks inimest-hüljest Viktor Vassiljevit?) ei ole üdini halb, kõigil on oma valu ja unistusi täis lugu, milles on helgust, sümpaatiat äratavat, usku ja armastust, ning ebatäiust. Silme ees hakkab kerima justkui joonisfilm. Meeleolud muutuvad, kohad vahetuvad linnast maakohta, siis tagasi linnatänavale, minnakse Moskvasse, võib-olla et jäädavalt: „Kaas langes tumeda mürtsuga kinni“ (lk 81)… See võib olla millegi uue algus.

Kummitama jääb lesepuu, kus viimseid päevi kõlguvad kuldrenettide vahel töökad ja armastavad maanaised.

Muinasjutuline, maagiline, absurdne, kuid samal ajal realistlik. Tunnen valuvõpatust, kuid see on heasoovlik, äratav näpistus, et olen olemas. Loen, naudin ja naeran – iseenda üle. See naer õpetab elu nägema kergemalt, helgemalt. Kas tegu on kirjandusliku elamusega? Kindlasti. Raamatut ei pea lugema peatükkide järjekorras, täiesti julgelt võib alustada magustoidust. Kui tekib soov kogetut teistega jagada, soovitan vürtsi lisamiseks arutada loetut teistsuguse maailmavaatega mõttekaaslastega. Peamine on hiljem nautida meeldivat järelmaitset.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht