Kultuuriajakirjandus on ühislooming

Kultuuris võib küll toimuda tohutult palju, aga kui teoseid üldsuse tarbeks ei mõtestata, ei täida kultuur oma rolli ühiskonna ühendaja ja julgeoleku tagajana.

PEEP EHASALU

Kultuur õitseb, ehkki tegijate sissetulek on nutune ja ajakirjanduses võiks kõike rohkem kajastada. Kaelani kultuurielus sees olles olen minagi kritiseerinud kultuuriajakirjandust, kurtnud selle vähesuse ja nõrkuse üle – kuni kirjutasin kultuurimeedia teemal magistritöö.

Mu magistritöö „Soome kultuuri asend Eesti meediapildis: kultuuriülekandest kultuurivahetuseni“¹ puudutab kitsamalt soome kultuuri kajastamist Eesti meedias, ent kaassaadusena sundis see vaatama Eesti kultuurielu ja -ajakirjandust, et aru saada uurimisobjekti raamistavast kontekstist.

Kõigepealt arvandmed. Statistikaameti andmeil ilmub aastas veidi üle 3000 eestikeelse raamatu (k.a aimekirjandus, lasteraamatud ja tõlked). Aastal 2022 jõudis kinolevisse 349 filmi, sealhulgas 49 eesti oma. Samal aastal anti 3288 kontserti ja teatrites tuli välja 239 uuslavastust. Lisame juurde muuseumide pakutava, tuhatkond näitust ning väikevormid, alates kohtumistest kirjanikega raamatukogudes kuni kodukontsertide ja salongiõhtuteni. Summa: iga päev ilmub umbes kümme raamatut, toimub umbes kümme kontserti, avatakse kaks-kolm näitust ning vaatajate ette jõuavad üks film ja üks uuslavastus. Iga päev!

Mõelgem nende arvude peale!

Ajakirjanikke on Eestis umbes tuhat (2019. seisuga)², mitte kultuuriajakirjanikke, vaid ajakirjanikke üldse. Kõik rahvusringhäälingu või erameedia palgal inimesed ei ole seejuures ajakirjanikud, vaid nende hulgas on ka tugipersonal ja meelelahutajad.

Kultuuriajakirjanikke on Eestis vähem kui aastas päevi. Neid täpselt kokku lugeda on keeruline, sest lisaks kultuuritoimetuste töötajatele kajastavad kultuuriteemasid ka paljud muude valdkondade ajakirjanikud. Väikese turu eripärana peetakse loomulikuks, et kõigi poliitikute hirm kirjutab säravaid raamatuarvustusi, peatoimetaja võtab regulaarselt kirjutada kultuurist või mõni jurist ja ametnik on pannud teatripubliku oma hinnangut ootama. Või et hommikused tele- ja raadiohääledki on kultuuriteemades kodus ning tele-raadio-trüki-veebi-kultuuriajakirjanduses figureerivad sageli samad nimed. Samuti kirjutavad arvustusi ja muid kultuurikäsitlusi kas kajastatavas või ka mõnes muus valdkonnas tegutsevad inimesed, kes ei ole ametilt ajakirjanikud. Näiteks soome kultuuri on kolme aasta jooksul (2020–2022) käsitlenud üle 280 autori.

Mis on arvude taga?

Kui vaadata toimetuste koosseisu ja kultuurist kirjutajaid, siis võib nimetada kultuuriajakirjandust kollektiivseks loominguks. Ennast ainult kultuuriajakirjanikuna määratlevad ajakirjanikud on ühelt poolt toimetajatena väravavahid-pudelikaelad, aga ennekõike motiveerijad-inspireerijad, kes püüavad leida vähegi pädevaid inimesi eri teemasid kajastama.

Magistritöö tarvis läbi viidud kultuuriajakirjanike küsitluste ja intervjuude põhjal joonistus välja inimtüüp, kes teab väga hästi, et poliitika ja majandus koguvad palju rohkem vaatajaid ja klikke kui kultuur. Kuna kultuuri kajastamine on selle inimtüübi missioon ja erihuvi, püütakse hõlmata nii suur auditoorium kui võimalik. Väljaanded, ka erakanalid, lepivad sellega, et klikke tuleb vähem, sest teavad, et kultuur on oluline osa nende DNAst ning kultuurita hääbuksid nii ajakirjandus kui ka riik.

Teisisõnu, on olemas ajakirjanike tahe ja missioonitunne ning omanike heakskiit. Pole aga piisavalt inimesi ega piisavat sissetulekut neil, kes ses vallas tegutsevad.

Seetõttu on kultuuriajakirjandust kerge kritiseerida: liiga vähe on arvustusi ja analüüse, piirdutakse kirjelduse ja tutvustamisega, mis kõlab pigem sisuturundusena, ollakse pealiskaudsed, puudub ajakirjanduslik distants ja kriitika kajastatava suhtes jne. Tänavugi on ilmunud mitu kultuuriajakirjanduskriitilist kirjutist. Paljud eelnimetatud probleemid johtuvad kultuurivaldkonna kildkondlikkusest, mida on ette heidetud juba 2016. aastal koostatud kultuuriajakirjanduse analüüsis³.

Raske on kriitikaga mitte nõustuda. Lohutust ei paku tõsiasi, et samad mured kimbutavad ka naabreid. Läti olukorrast kirjutas juba kümme aastat tagasi Sirbis Ilva Skulte, viidates muu hulgas Maarit Jaakkola ja Heikki Hellmani 2011. aasta uurimusele, mis kinnitab seesuguse problemaatika olemasolu Soomes.⁴ Eesti kultuuriajakirjanduse probleemides pole muu maailmaga võrreldes mitte midagi unikaalset.

Unikaalne on aga Eesti kultuuriajakirjanduse rohkus. Kõrvutagem eeltoodud arvud tõsiasjaga, et eesti keele rääkijaid on siin maalapil umbes miljon. Selle miljoni jaoks annab SA Kultuurileht välja kultuuriajakirju ja -ajalehti Akadeemia, Diplomaatia, Hea Laps, Keel ja Kirjandus, Kunst.ee, Looming, Loomingu Raamatukogu, Muusika, Müürileht, Sirp, Teater. Muusika. Kino, Täheke, Uma Leht, Vikerkaar, Õpetajate Leht ja Värske Rõhk.

Selle miljoni jaoks pakub ERR kahel telekanalil ETV ja ETV2 tervet valikut kultuurisaateid: kultuuriuudised, „Plekktrumm“, „OP“, „Kultuuristuudio“ jt. Seda on rohkem kui Soome ringhäälingus Yle. Raadiokanalitest on kultuurivalik Vikerraadios, Klassikaraadios, Raadio2s ja Raadio4s, lisaks koondub olulisem telekanalites ja ka raadiokanalites ilmunud sisu ERRi kultuuriportaalis. ERRi tasuta veebikanalis Jupiter saab vaadata saateid, sarju, filme, dokfilme ning otse kuulata ERRi raadio- ja telesaateid. Kultuurisaated on ka erakanalites, samuti leidub erakapitalil põhinevaid kultuuriväljaandeid ning kultuuriteemalisi taskuhäälingusaateid ja blogisid.

Tuletagem meelde ühe päeva keskmine kultuurisaak ning tõdegem, et kõige kajastamiseks ei piisa isegi sellest, et keskeltläbi iga 10 000 elaniku jaoks (vastsündinust raugani keelest sõltumata) on oma kultuuriväljaanne või -saade. Muidugi tahaks veel rohkem ja paremat sisu, ent rõõmustagem vähemalt aeg-ajaltki niisuguse mure üle.

Milleks kultuuriajakirjandus?

Lai kultuurivalik, tegijate kahanev sissetulek ja tihe konkurents auditooriumi pärast on kõik kultuurikorraldajad sundinud abi otsima kultuuriajakirjanduselt kui sisuturunduse võimalikult avaldajalt. Jah, ajakirjanduse ülesanne on peale analüüsimise teavitada, ent ka kultuuriajakirjandus peab olema oma otsustes vaba, erapooletu jne. See ei tähenda emotsioonitust, vaid oskust hinnata ühe sündmuse väärtust, võrreldes teiste sündmustega. Kui sündmusi on palju, on valik kellelegi alati valus.

Kõige rohkem kasu on nii tegijatele kui ka auditooriumile kriitikast – arvustustest, kus analüüsitakse, kuidas üks või teine teos õnnestus, millised on selle tugevused ja nõrkused, kuidas asetub teos ajaloolisse või valdkondlikku konteksti jne. Festivali „HeadRead“ arutelus kirjanduse mõju üle⁵ kerkis esile mõte, et päevalehekriitika võiks olla pigem tutvustav ja populariseeriv, spetsiifilises kultuuriajakirjanduses mindaks aga süvitsi. Miks peaksid aga reklaamirahast elavad päevalehed tutvustama midagi tasuta? See, et erakapitalil põhinev kultuuriajakirjandus seda tihtipeale teeb, on tänuväärne ja sõnumina ääretult tugev. Kultuuri populariseerija ja tutvustaja tänuväärset tööd teevad peamiselt siiski meelelahutuslikud telemagasinid.

Minu magistritöös vaadeldud ajavahemikul oli soome kultuur kajastustes selge ülekaaluga riigi finantseeritava kasuks, ent tervelt 34% kuulus erameedia alla. Kui eemaldada SA Kultuurilehe valdkondlikud eriväljaanded, jagunes riigi rahastatud ja erameedia osakaal kajastustes suhteliselt võrdselt ning suures pildis on valdkondlik jaotus sarnane kogu kultuurimeedias. Kajastatud on kõige rohkem soome kirjandust ja muusikat, ent kirjanduse puhul piirdutakse sageli mainimise või viidetega. Kolme aasta jooksul ilmus eesti keeles 192 soome autori teost, kuid vaid 23 on pälvinud sisulise analüüsi. Kui Eesti teatrites mängitavad soome näitekirjanduse lavastused, Eesti kinodesse jõudvad soome filmid ning siinsed soome kunstnike näitused leiavad enamasti kajastamist vähemalt uudise tasemel, siis suur osa soome keelest tõlgitud raamatuid jääb täiesti tähelepanuta. Kajastuste lemmiklaps on kahtlemata film: sellest huvituvate ajakirjanike ja arvustuste suhtarv on kõige suurem.

Päevalehtedes on ja võiks rohkemgi olla süvitsi minevaid arvustusi kõigi kaunite kunstide kohta. Ajakirjanduslikult mõtestatuks ei saa kunstiteos ju eeltutvustusega, vaid pärast arvustuse ilmumist. Toimub küll tohutult palju, aga kui see ei jõua analüüsituna üldsuseni, siis ei täida kultuur rolli, mis tal on ühendaja, ühise kõneaine pakkuja ja julgeoleku­tagatisena. Nii hakkabki tunduma, et kultuur „pole minu jaoks“, vaid on mingi tsunftivärk, mida ühed pühendunud teiste samasuguste tarbeks teevad. Või et see on mingi rikaste lõbu – kultuurielus osalemine on ju tihtipeale kallis. Tsunfti liikmed teavad niigi, avalikkus ei saagi teada. Niisugune polariseerumine on ohtlik nii kultuurile kui ka ühiskonnale ning seetõttu on kultuuriajakirjanduse roll ei vähem ega rohkem kui olla alustugi, mis ühiskonda koos hoiab.

Kultuuriuudiste lisandumine „Aktuaalse kaamera“ põhisaatesse on oluline sõnum kultuuri väärtuse ja väärtustamise kohta. Seesugune hoiak väärib uusi samme. Ideaalmaailmas võiks nüüd riik rohkem panustada ka kultuuriajakirjandusse: tõsta palku ja honorare, investeerida reklaami, toetada erakanalite kultuuriajakirjandust, näiteks päevalehtede kultuuritoimetusi. Just neid, et kultuuri mõistmise kandepind laieneks ja tekiks suurem üheshingamise võimalus ka laulupidude vahepeal. See ei ole toetus, vaid investeering, mis kultuuritööstuse maksurahana seejärel riigi kaukasse koguneb.

Poliitikutel võib olla hulgaliselt häid plaane, kuidas kultuuri arvelt kokku hoida, aga tegijad on niigi krooniliselt alarahastatud. Soome helilooja Pasi Lyytikäinen on kultuurivallas kärpimist võrrelnud nina äralõikamisega, et kaalu langetada: kaal sellest ei lange, aga pilt on ikka väga inetu. Teisi- ja otsesõnu: Eesti rikkalik kultuurielu ja -ajakirjandus sünnib tänu tegijate entusiasmile ja talgutööle, nende tervise ja sissetuleku arvelt. Et see siiski sünnib, on meie identiteeti loov ja hoidev ime.

1 Magistritöö valmis 2024. aastal Tallinna ülikoolis Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis.

2 Meediapoliitika olukorra ja arengusuundade uuring. Koost Ragne Kõuts-Klemm jt. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Meediainnovatsiooni ja Digikultuuri Tippkeskus ehk MEDIT, Tallinna Ülikool, 2019. https://www.kul.ee/sites/default/files/documents/2020-10/2019_meediapoliitika_olukord_arengusuunad_aruanne.pdf

3 Kultuuriajakirjanduse sisuanalüüs (kvalitatiivne ja kombineeritud tekstianalüüs). Lepingulise meediasotsioloogilise uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ lõpparuande II osa. Koost Ragne Kõuts-Klemm. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Eesti Vabariigi kultuuriministeerium, 2016. https://www.kul.ee/sites/default/files/documents/2020-10/lopparuande_ii_osa_sisuanaluus.pdf

4 Ilva Skulte, Mis on kultuuriajakirjandus? – Sirp 31. I 2014.

5 Vt kirjandusfestivali „HeadRead“ arutelu „Kirjanduse mõjust“. – ERRi kultuuriportaal 1. VI 2024. https://kultuur.err.ee/1609359146/vaata-uuesti-headread-arutelu-kirjanduse-mojust