Kummitused meie kurgus

Doireann Ní Ghríofa romaanis „Kummitus kurgus“ on tajutav sügav side, mille loob eelnenud ja tulevaste põlvede vahel emadus.

KAARIN KIVIRÄHK

Kui Gregor Kulla ütleb oma raamatus „Peenar“, et viitsib praegu lugeda ainult kväärkirjandust, siis mina olen vist praegu selles staadiumis, et viitsin lugeda ainult lugusid emadest. „Kummitus kurgus“ on lugu emadest ja naistest, aga see on ka lugu ajaloost ja Iirimaast. Selle keskmes on kaks naist: mina­tegelane-autor Doireann Ní Ghríofa ja XVIII sajandi poeet Eibhlín Dubh Ní Chonaill, kes on jäädvustanud end Iiri kultuurilukku võimsa itkulauluga, mille lõi pärast oma abikaasa Art O’Leary surma.

Lugu hakkab pihta tänapäeva Iirimaal Corkis, kus raamatu minategelane-autor kasvatab parajasti kolme väikest poega. Hiljem lisandub veel neljas laps. Jutustaja päevad koosnevad põrandalt kommipaberite korjamisest, beebiokse riietelt puhastamisest, laste musitamisest, nende koolisõidutamisest, magamapanekutest ja miljonist muust pisiasjast, mida kogevad „loendamatud teised naised loendamatutes teistes tubades“. Seesuguseid tegemisi ei peeta oluliseks ega mainimisväärseks, aga seda enam on rõõm lugeda neid detaile raamatulehekülgedelt. „See on naise tekst,“ kordab autor mitmel pool ja eks seegi siin on naise tekst, mis sündis pärast beebi magamapanekut, pimedal novembriõhtul, ärevalt kuulatades, ega kõrv ei püüa kinni mõnd ootamatut nuukset, mille peale magamistuppa lennata. Kujutan ette, et umbes samas olukorras valmis ka see raamat.

XVIII sajandi teisel poolel elas Eibhlín Dubh muidugi hoopis teistsugust elu. Tema koduks oli uhke loss ja ta ei sõitnud autoga, vaid hobuse seljas. Tema katoliiklasest mehe mõrvasid vaenlased varitsuses. Ometi on asju, mis ei muutu ajas. Nii köitsid raamatu autorit Eibhlíni poeemi lugedes read „isata jäi kolm mudilast, kaks vaevu kannavad kaela, kolmas alles rinna all“. Kirjanikku, kes samuti kolmandat last kandis, tabas äratundmine, et kogeb kehaliselt sama, mida üks teine naine sajandeid tagasi. Nii sai XVIII sajandi lõpust pärit naise tekst minategelasele justkui mantraks, teejuhiks läbi omaenda olmelise igapäeva, meenutades, et ta pole üksi, vaid samasuguseid tundeid on kogenud paljud naised ja emad enne teda. Poeemist sai tema „kummitus“, mida kaasas kanda: selle autori elu kujutlemine aitas toime tulla ja pakkus uut sihti. Emadus võib luua sügava sideme eelnenud ja tulevate põlvedega ning seda nähtamatut niidistikku on raamatus tunda. Jutustaja ei aja Eibhlíni jälgi mitte ajaloolase või kirjandusteadlase kombel, vaid poeedi ja naisena, kellele meeldib unistada ja olukordi välja mõelda.

Eibhlín Dubh Ní Chonailli poeem „Itk Art O’Leary surma puhul“ tundub Iirimaal olevat oluline tüvitekst, mida õpitakse koolis mitmes vanuseastmes, kuigi selle autori elust ei ole just palju teada. Iseenesest on muidugi silmapaistev, et tollest kaugest ajast on üldse ühe naise hääl meieni jõudnud. Seda enam üllatab, et pole teada isegi selle autori matmispaik. Säilinud allikates on teda mainitud ikka kellegi ema, õe või tütrena. Isegi tema enda poeg pole oma eluloos ema nime nimetanud – ilmselt mitte pahatahtlikkusest, vaid see lihtsalt ei olnud oluline. Itkulaulus on mõned veidi karmimad read, näiteks värsid „Värise, Morris, sa roju! Voola tühjaks verest!“. Nende puhul on pakutud, et ehk ei ole see ikka Eibhlíni looming, vaid mõne meessugulase oma. Doireann Ní Ghríofa lükkab need oletused põlglikult ümber. Vihane ja leinas Eibhlíni joob ka oma mehe surnukeha lahtistest haavadest sooja verd. Ei usu, et tal vängetest sõnadest puudust oli.

Romaan „Kummitus kurgus“ on hinnatud iiri luuletaja Doireann Ní Ghríofa esimene mahukas proosateos, aga ta on ka öelnud, et võtab ise seda kui pikka poeemi, mida võib kõvasti ette lugeda. Ja mida ta ka kirjutades endale ette luges. Selles mõttes loob ta paralleeli Eibhlíni itkulauluga, suulise pärimusena, mis pandi kirja alles hiljem. Autor toonitab, et ühe naise sajanditetaguse teksti meieni jõudmine on ime, aga eks omamoodi ime ole seegi, et seda saab nüüd gaeli keelest tõlgituna lugeda eesti keeles. Neid keeli on ajaloos maha vaikitud, ebaoluliseks peetud, neid ei oleks tohtinud olemas olla. Romaan ise on siiski kirjutatud inglise keeles ja ka Eibhlín kõneles mõlemat keelt, kuigi itkes just nimelt gaeli keeles. See oli keel, mis leinahetkel tema kurgus pakitses ja seesama kummitus jälitab ka minajutustajat.

Intervjuus on Doireann Ní Ghríofa öelnud, et vastukaaluks teadmiste tühimikule Eibhlíni elu puhul otsustas ta olla oma igapäevakirjeldustes võimalikult detailne ja avameelne, justkui kutsuda lugeja endale koju külla. Tulemuseks on põnev segu poeesiast ja kõige olmelisemast olmest. Autor on võib-olla isegi teadlikult seejuures vältinud ohvripositsiooni, suutnud anda olmele veidra poeetilisuse, teatava uhkuse. Pesu voltimine, lapse süllevõtmine, siis jälle mahapanek, nõude kokkukorjamine ja sibula hakkimine omandavad rituaalse mõõtme – seda on korratud päevast päeva, sajandist sajandisse. Samuti suhtub ta ka näiteks oma neli last sünnitanud ja imetanud kehasse: „Ma uurin oma keha, mis on lihtsalt veel üks pikas reas, ning ei tunne mingit vastikust, vaid ainult uhkust. See on naiste tekst, mõtlen ma.“ Jess, mõtlen ma!

Mida kõike tavalist ja ebatavalist on naised oma elus teinud, sellest ajalooürikud vaikivad. Üks keskne kõrvaltegelane selles loos on ka piim, sest autor kirjeldab imetamise kogemust väga mõnusalt, pehmelt ja loomulikult. „Mõnikord, kui olen ärkvele sikutatud, lohutan ma ennast, kujutledes, kuidas täpselt selle hetke on läbi teinud mitte üksnes minu enda keha, vaid teised emad üha uuesti ja uuesti ja uuesti, igaüks nendesamade elementide peegeldus,“ kirjutab Ní Ghríofa, „– piim, ema, beebi, pimedus, piim, ema, beebi, pimedus, piim, piim, piim – ja sellistel hetkedel olen ma, jah, piinavalt väsinud, aga ometi hõljub seal ka rahulolu, sädeleb äärtes hoolimata sellest, kui väsinud ma olen.“

On raamatuid, mille lugemiseks sobib kontekst, mis kattub raamatus kirjeldatavaga. Mina lugesin seda raamatut lõunauinakute ajal, magava tite soe keha minu vastas ja piim minu kehas. Ilmselt paremini ei saaks sellele teosele kaasa elada.

Iiri kirjanik Doireann Ní Ghríofa 2023. aastal Berliini kirjandusfestivalil.

 Elena Ternovaja / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons