Kuniks elu, seniks moosi!

Kogu moos

TAMMEOUGU MARI

Aastaid arvasin, et meie kodu üks ilusamaid esemeid on solgiämber. Ostetud 1960. aastail Sõrve sovhoosi traktorist-elektrijaamaoperaatori ja põllutöölise perre. Põhjakõrgenduse ja maitseka siluetiga valge emailämber. Sangal keerlemas lakitud puidust käepide. Kõige ilusam ämber oli oma karjääri eelviimasel astmel solgiämbri rollis.¹ Seevastu esimesel aastakümnel hoiti selles moosi – kõrgeim positsioon, mis ühele ämbrile üldse osaks saada saab.

Kas eessõrulase moosimoes on miskit isioma²? Kirjutan moosimoest toetudes oma kümmekond põlve Sõrvemaal, Ansekülas elanud peres kõneldud moosilugudele. Lugusid jätkub, sest moos on tähtis.

Oksake siit, juureke sealt

Anseküla kandi rahva elu kitsukesel Sõrvemaa kaelal, nii idast kui ka läänest puhuvatele meretuultele avatud maa­ribal, on geograafia tõttu olnud ühtaegu nii erakordselt vaene kui ka uskumatult rikas. Väikseimagi ebaõnne korral ikalduv põllusaak kõrvuti rikka kalamerega. Kruusane-paene põuane või liigniiske maa, mille mullaviljakuse saab erakordsetesse kõrgustesse tõsta meremuda³ ning sobiliku sademetehulga abil. Mere tagant edasiviivaid ideid toovad õpetajad või ka lihtsalt ulgtöölistest mehed-naised vastamisi kohati ülikonservatiivse põliskogu­konnaga.

Marjapõõsad ja viljapuud jõudsid sõrulasteni mitut teed pidi. Anseküla kirguajas⁴ kasvasid enne ilmasõda⁵ punased sõstrad, mitut tõugu tikri­marjad, kirsipuud, sinised ja kollased ploomid ning hulganisti õunapuid. Ehkki enamik neist on ajaga kaduma läinud, kannab üks tsaariaegne valge klaar poolläbipaistvaid vilju tänaseni. Et puu on tõesti nii vana, kõneleb vanaonu räägitud tõsiasi, et Annigu Eedu olla kõnelnud, kuidas ta just­nimelt selle sama puu juures karjapoisina ounavargis käind. Enam kui 120 aastat tagasi.

Ka maasikaid leidus ses aias. Kotke Triin jutustas, kuidas heina ajal olla teulissi⁶ saadetud vihmase ilmaga maasikapöllale rohima. Kas mõisarahvas maasikatest ka moosi keetis, meie peres mälestust pole.

Esiti ilmselt kirguajast, aga hiljem ka üksteiselt said oma tikri juureotsakese või õunapuuoksa need, kes seda küsida taipasid ning ise metsast otsitud alusele õunapuu pookida mõistsid. Teenijaks käinud tüdrukud tõid teinekord palgaks antsperioksa⁷ või vaarmarjataime, lisaks hulga peenemat kokakunsti. Suurte siniste marjadega ploomi­sort „Tsaar“ jõudis Kotke õuele Riiast.

Neist Läti tõugu ploomidest keedeti Kotkel vöiet. Ploomid küpsetati suures potis juba pisut jahtunud leivaahjus üleöö ning hommikuks peale tõusnud selge mahl kurnati klaaspudelitesse. See seisis suhkrutagi, kui pudeli pärgamendiga korralikult kinni panid. Ülejäänud ploomipudru hõõruti läbi sõela, nopiti kivid ja vihad nahad välja, keedeti rohke suhkruga paksuks võideks ning hoiti paberiga suletud purgis.

Kotke marja- ja viljapuuaed ning moekas söögilaud hakkasid külarahval silma kui suur rikkus. Oks siit, juureke sealt oli meie pere tillukesele, päris kaldavallile trügitud õuele uhke aed suginud⁸. Kotke taet oli kruusa sisse tikripõõsaste istutusauke kaevates öelnud: „Löpeb see naiste mööda metsi marjade otsimine ära.“ Oja ääres kasvas lapike aedmaasikaidki. Omapoogitud õunapuu istutati igale sündind lapsele. Rohke meremujaga väetatud aia saja-aastased puud kannavad tänaseni.

Lapsise pere õuna- ja maribuaid⁹ oli enne teist maailmasõda külas küll suuremapoolne, ent leidus uhkemaidki. Tamslal oli koguni puukool.

Sõjad ja ajad sundisid pere ranna­klibule ehitatud ning kõvasti kannatada saanud kodust minema. Mu vanaisa valis noore pere uuele majale koha vaid mõne kilomeetri kaugusele, sõjajärgsele¹⁰ eikellegimaale, kirguaja maasika­peenarde ja vana valge klaari vahel.

Ämbrimoes ja maasikapiim

Kolhoosiajal¹¹ ei olnud klaaspurke kusagilt võtta, suhkur kallis, raha ning aega napilt. Mitut tõugu moosi tehti ometi.

Kooritud õuntest rohke suhkruga pikalt ja kõvaks keedetud moos koguti kaanega emailämbrisse kokku, iga keedu­korraga uus kiht peale. Moos siluti pealt siledaks, kaas peale ja ämber keldrisse. Eks ta ikka pisut hallitama läks ka. Õunamoosi valvati hoolega ning vajadust mööda toodi pealmine kiht taldrikuga lastele leivale määrimiseks. Keldris seisnud igal talvel kaks ilusat valget ämbrit õunamoosiga.

Sarnaselt täideti kolme-neljaliitrine emailpott kõvakskeedetud mustasõstra­moosiga. Seda tarvitati esiti vaid palavikuhaigete ravitsemiseks kuuma veega tehtud joogina – moosiveena. Kevade poole, kui mustasõstramoosi pott veel tühi polnud, said lapsed moosivett juua ka siis, kui lehm kinni jäi. Mustasõstra­moosivesi oli aastaid ka minu koolihommiku jook.

Punased sõstrad tehti mahlaks, see seisis suhkrutagi. Kui ajad paremad olid, keedeti punaseid sõstraid rohke suhkruga marmelaadiks. Tikreid säilitati klaaspudelis vee sees ning keedeti talvel lastele kisselliks. Oma õuelt kolhoosiajal rohkem miskit noppida polnudki.

Metsamarjadega on Sõrvemaa kitsa kaela peal siiani kehvasti. Mustikaid, pohli, jõhvikaid – neid peamisi moosimarju siinkandis ei kasva. Põldmarju leiab teeservadest ja kivivaredelt küllaga ning moosi keedeti teinekord neistki.

Metsmaasikaid leidub siin ka, aga nende moosijao korjamine on paslik töö neile, kel tõesti muud teha ei ole. Nii on enamasti nopitud metsmaasikaid ning mullikmarju¹² vaid kohe söömiseks. Teinekord sai maasikad ka plekktassis või kõrre otsas koju toodud ning suhkruga toormoosiks hõõrutud, et siis piim peale kallata ja kiiresti ära juua. Maasikapiim on ikka lastemaius olnud.

Jaska Milvi teadis ka lihtsa joogi tegemist katkimuljutud marjadest ja veest. Haput, võimalusel suhkruga parajaks timmitud jögrast valmistati eeskätt jõhvikatest, aga ka pohladest, sõstardest ning muudest marjadest. Jögrast joodi Sõrvemaa piiri taga Järvel, kus marjametsad laiuvad vaid jalutuskäigu kaugusel.

Moos ja moraal

Poolamarju¹³ ning mustikaid hinnati kõrgelt, sest neid sai ka suhkruta säilitada. Pohlametsad jäävad meist tugeva jalgrattasõidu kaugusele ning jõudumööda käidi marju sealt ka toomas. Kord küsinud naised end pühapäevaks kolhoositööst vabaks, tuues põhjuseks miski hädavale. Kui õhtul ämbrid ratta­sarves kodu poole sõideti, juhtunud brigadir neile vastu tulema. Hiljem pole poolamoosi meie pere laual olnud. Nii tarvitame siiani pisut mõrkjat ploomi­moosi seal, kuhu muu rahvas pohlamoosi või ketšupit lisab.

Vast kõige väärtuslikum moos nii entsel aal kui ka nüüd on metsvaarika­moos. Kodumarjadest kõvasti väiksemad, ent magusamad-maitsekamad metsvaarikad kasvavad raiesmikel, sihtidel, metsaservades. Kui vanaema vaarikal käis, siis ikka ämbriga, et keldrisse mustsõstramoosipoti kõrvale teine samasugune vaarikamoosi täis panna. Agaramad vaarmarjade noppijad jõudsid küla ümbruse ikka lagedaks korjata, enne kui meie pere muu töö kõrvalt marjade jaoks raasukesegi aega sai. Kui juba aastaid meie õueaia äärest marjad teisepere potti viidi, lõi vanaema käega ning istutas aeda vaarikaid juurde.

Väärtushinnangud muutuvad koos aegadega. Kord kirguajast varastatud õun oli karjapoisi hingel ka sajand hiljem, siis ühtäkki kuulutati kõik ühiseks. Sovhoosi ajal¹⁴ käidi Kotke õunaaias linnastki. Sõideti autoga puude alla, rebiti pooltoored õunad-marjad maha, murti suured oksadki, kui teisiti kätte ei saanud. Milline kirg! Käisime mõnikord sügiseti Kotkel, tühi kott näpus, ja leinasime koduõue rüüstatud puid.

Meile tehti juba lapsena selgeks, et söömiseks on oma aia marjad, teiste õueaia tagant marju noppimas ei käida, ning et õunu võib puu alt võtta alati, aga oksa küljest vaid ületalve hoidmiseks.

„Kuniks moosi, seniks elu!“

Loosung aastakümnete tagusest Tartust, muhulastest sõprade ühikatoa seinalt passib ka tänast tudengituba kaunistama. Selge sõnum magusa moosi olulisest rollist kasvava organismi ning mõtleva aju arengu toetamisel. Töötavat eriti hästi käsikäes hea haridusega. Nüüdsel, söögipoolise osas oluliselt hõlpsamal ajal, on kodusel moosil endiselt koht tudengi raskes seljakotis, kohe memme musi kõrval.

Vaadates tagasi meie, eessõrulaste moosikultuurile, riputaksin oma köögi­seinale sellesama loosungi teistpidi: „Kuniks elu, seniks moosi!“

 

1 Ämbrikarjääri viimane etapp on üldjuhul fataalse lõpuga tuhaämbri staatus.

2 Isioma – sõrve keeles ’päris enda oma, ainuomane’.

3 Muda – adru, randa aetud vetikas.

4 Kirguaid – pastoraadi aed.

5 Ilmasõda – Esimene maailmasõda.

6 Teuline – teoline ehk tööline.

7 Antsperid – mustad sõstrad.

8 Sugima – siginema, kasvama.

9 Maribud – väiksemaviljalised ploomid.

10 Sõda – Teine maailmasõda.

11 Kolhoosiaeg – Sõrves aastad 1949–1963.

12 Mullikmarjad – muulukad.

13 Poolamarjad – pohlad.

14 Sovhoosiaeg – Sõrves aastad 1964–1992.