Kurbuse kuusnurk

Finlandia romaaniauhinnale kandideerinud kuues teoses tuuakse esile nähtav ja nähtamatu vägivald, mis võib ajas muutuda, kuid ei kao kunagi.

PEEP EHASALU

Novembri alguses anti teada Finlandia kirjandusauhindade kandidaadid ning 27. novembril kuulutati riigitelevisiooni otsesaates välja võitjad. Ilukirjanduse kategooria laureaadiks sai Pajtim Statovci romaaniga „Lehmä synnyttää yöllä“ („Lehm sünnitab öösel“, kirjastus Otava). Statovci võidutses ka 2019. aastal romaaniga „Bolla“.

Tänavu nimetas kuue kandidaadi seast võitja näitleja Alma Pöysti, kes on eesti publikule tuttav Tove Janssoni rolliga Zaida Bergrothi filmis „Tove“, samuti peaosaga Aki Kaurismäki linaloos „Langenud lehed“. Kui võitja on subjektiivselt ühe valija otsustada, siis viieliikmeline asjatundjate žürii valitud kuus romaani Soome kirjandusaastast mingi pildi siiski annavad. Seepärast on põhjust kõigile kuuele ilukirjanduse kategooria kandidaadile pilk heita.

Kunagises Jugoslaavias sündinud albaania juurtega Pajtim Statovci on praegu üks auhinnatumaid ja tõlgitumaid soome autoreid. Oma uues teoses laseb ta Soome õpetajal öelda autorit ennast meenutavale minategelasele, et „lehmad poegivad, mitte ei sünnita, sa idioot!“ (lk 184). Lääne kool on lääne ühiskonna väike mudel ja õpetajate „sõbralik“ rassism iseloomustab selle kahepalgelisust üsna hästi. Kohati on Statovci kriitika üsna otsekohene, mistõttu on autor kinnitanud, et püüdis kirjutada autobiograafilist romaani, aga fantaasia võttis asja lõpuks üle. Tänavustest kandidaatidest on oma teose autofiktsioonina määratlenud ka Kaj Korkea-aho.

Lapsena Kosovost Soome kolinud kirjanik paneb tööle teadvusevoolu kõik registrid, et kujutada kahe kultuuri erisuguse vägivaldsusega kohaneda proovivat last. Kool on vaid üks vägivalla lõpututest vormidest. Hüpetega eri aegade vahel liigub lugu peamiselt tänapäeva Soomes, kus kirjanikuametist tüdinud jutustaja elab, ja 1996. aastal Kosovos, kus ta elas kuueaastasena. Kohe alguses tunnistab väikemees vasika sündi, mida mäletab kogu elu, vasikas aga üldse mitte. Naturalistlik poegimis- ja vasikatapustseen sööbib lapsele mällu, soomlaste kultusfilmi „Maa on patune laul“ vasika lõikumine lehma üsas on saanud võrreldava paarilise.

Niisugune raamatule pealkirja andnud stseen on tugev metafoor, mille alla saab paigutada mõndagi: kuhjaga täidet leiab nii pere- kui ka riigivägivallast, rassismist, ksenofoobiast ja misogüüniast, eri uskudest ja uskumustest.

Lehma kui turvalisuse kujundi kõrvale kerkib lapse liigutav dialoog kimääriga, kes on kokku pandud veidratest komponentidest – kujutlus kellestki, keda tegelikult olemas pole. Mingis mõttes on kimäär ka minajutustajast laps ise, kelle erisugustelt inimestelt päritud geenidega mängib autor segadusse ajavat mängu.

„Lehm sünnitab öösel“ on lugu võimust, mis vaestel on rikaste üle ja vastupidi. Rikkaliku lapiteki keelt ja kujundeid võib nautida või vihata. Kohati on tegu kaootilise teadvusevooluga, kus jutustaja kõigub teise põlve pagulase eneseusu ja enesepõlguse, enesearmastuse ja enese­vihkamise vahemaailmades. Tekstist imbub lugejani Lõuna-Euroopa talupoegliku pereelu kõrvulukustavat kisa, rahu ei ole otseselt ega kaudselt.

Lõppeks teeb kirjanik oma ihust raamatuid välja surudes samasugust roppu tööd kui poegiv lehm: autor murduks lapsepõlve alanduste lõputu koorma all, kui ei saaks seda endast välja kirjutada. Seda on Statovci teinud kogu oma loomingus: perevägivallaga rööpselt kujutab ta riigi ja riikidevahelist vägivalda, nii vaimset kui ka füüsilist.

Heidi Iivari 2016. aasta tähelepanekud Statovci esimeste romaanide kohta kehtivad neljandagi puhul: „Statovci romaanis vastanduvad meie ja teie kultuur.“ Statovci loomingu kesksed teemad on jätkuvalt „identiteet, väljaspool olemise tunne, oma pere ja rahva minevikuga toimetulemine“. „Arvatavasti kõneleb ta ka edaspidi sisserändajate teise põlvkonna elust – ja nemad ei kuulu võitjate hulka,“ tõdeb Iivari (Sirp 14. X 2016).

Neljandat korda Finlandiale kandideerinud Tommi Kinnunen jätkab romaanis „Kaarna“ („Korp“, kirjastus WSOY) sõja jalgu jäänud naiste elu käsitlemist. Kinnuse eesti keeleski ilmunud „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022) viib viis naist rännakule Norra rannikult Narvikist kodu poole Kuusamosse. Saksa sõjaväelasi teenindanud naised püüdsid ellu jääda, sõja lõpus olid neist saanud aga soomlaste silmis natside litsid, kaasajooksikud. Nüüdne romaan annab hääle naistele ja lastele, kelle ainus „süü“ oli elukoht Venemaa piiri ääres, kus langes külade kaupa soomlasi üle piiri käinud Nõukogude partisanide ohvriks: tapetute, vägistatute, röövitutena. Piiriäärsest Kuusamost pärit Kinnunen tunneb maastikke ja olusid. Pärast sõda tõdeti, et ametlikult pole midagi niisugust olnud – tuli hoida Soome ja NSV Liidu hapraid „sõprussuhteid“. Nende nimel ohverdati perekonnad, ennekõike naised, ja vaikiti nendega juhtunust.

Naiste sõjakogemused mattusid häbisse ja vaikimisse, oma juttudega ei segatud meeste lahinguleina ja sõjaõudu. „Au säilitamiseks ollakse vait,“ nagu kirjutab Kinnunen. „Au hoidmine“ annab teistele võimaluse mitte teada, juhtunut ignoreerida ja nentida, et naised ju ei sõdi, nagu sõdivad mehed, kelles on isegi seksikat kangelaslikkust, higi, verd ja pisaraid. Vägistatud naine on statistika, mis „käib paratamatult sõjaga kaasas“ ja „meestest tuleb ju ka aru saada“. Näeme seda taas Ukraina puhul, kui läänes arutletakse abstraktselt rahu üle, kuid ei räägita konkreetsete naistega juhtunust, vägistatud naistest ja lastest, sest see häirib heaoluühiskonna laiska rahulolu.

Millest ei saa rääkida, sellest ei saa vabaks. Paks puukoor, korp, on mitmes mõttes pagemiste keskpunktis: küll lõikavad neist viilakaid vihisevad kuulid, küll kriimustab mõni vägistatava külje alla jäädes. Lõpuks ümbritseb ka vaikimisse sunnitud inimest justkui korpas nahk, mis kaitseb, ent on ühtlasi haiguse märk.

Kinnunen asetab jutustuse aastasse 2001, mil on kaksikud tütred ja poeg ema peatset siitilmast lahkumist ootavad. Olevikust liigutakse kümmekonna aasta kaupa minevikku, nii et närvilise lapsepõlve ja ema arusaamatu käitumise põhjused avanevad lugejale, aga mitte lastele. Lapsi tuli hoida, teha nad tugevaks, saata piiriäärseist paigust minema. Kogu romaani vältel saadab lugejat pidev pinge, mis laseb halba oodata, ehkki juba üsna alguses antakse aimu õudusest, mis leidis aset kunagi ammu, aastal 1944. Toonane julm ja grupiviisiline vägistamine jääb mõjutama paljude, emade, laste, tulevate põlvkondade elu. Ei midagi üllatavat. Nagu Kinnunen kirjutab: „Ehkki külad on uuesti üles ehitatud, jäid inimesed varemeisse, ja neid ei püüa keegi parandada“ (lk 91).

Pärast Kinnuse romaani on keeruline süveneda stiililt ja sisult hoopis teistsugusesse Anna-Kaari Hakkaraise romaani „Marraseliö“ („Kõduolend“, kirjastus Tammi). Kui see aga lõpuks õnnestub, siis avaneb loitsu žanrimääratluse tagant elurõõmus intertekstuaalne keele ja kujundite pillerkaar.

Kindlasti aitab teose eri kihte mõista Ingmar Bergmani elu ja loomingu tundmine. „Bergman on otsitud põhjus või raamjutustuse alus,“ kirjutab autor (lk 65). „Alguses mõtlesin, et Bergman on vaid mingi digressioon, aga temast on saamas mu teose peategelane, metafoor. Mu pea on täis temaga seotud fakte, juttu, kirjutisi“ (lk 237). Bergmani mõtete ja loomingu peegeldamine ehitabki mitu lugu olemasoleva peale, ent viiteid ja vihjeid kogunes lisaks Bergmaniga seonduvale sedavõrd palju, et lasksin ennast vabaks – niikuinii ei suuda end kogu viite­rägastikuga kurssi viia, allikaid on raamatu lõpus üle kümne lehekülje. Kirjandusteadlased ja hardcore kirjandussõbrad kindlasti naudivad viitevõrgustikku, mis ongi hõrk ja pillavalt rikkalik, aga ka minusugusel tavalugejal ei hakka igav, sest pealmine pakub tekstirõõmu.

Muidugi on allikate loetelu üks võimalus kiigata, mis kirjaniku peas toimub või mida ta on lugenud. „Ma ei tee enam vahet, milline osa minust kirjutab, milline vaatleb, mis on mälus, mille olen välja mõelnud,“ tunnistab Hakkarainen, tõdedes, et täiesti fiktiivne kirjutamine on võimatu (lk 239). Eks intertekstuaalsuse puhul olegi oluline oskus mängida nii, et tekst ei tunduks punnitatult elitaarne. Seda Hakkarainen oskab.

Oma tekstis ta lustib draamakirjanduse ja stsenaristika reeglitega, polemiseerib ja arutleb, stiiliregistrid vahelduvad remarkidest loetelude ja dialoogideni, proosaluulest ravilugudeni, teadvusevoolust lühikeste miniatuurideni. Hajamärkmeid, mida leidub umbes iga 50 lehekülje järel, on endale üles tähendanud ilmselt iga kirjutaja: osa neist lendab prügikasti, osa annab loole uue suuna, osa aitab teksti tihendada. Autor jagab lugejale ka näpunäiteid, kuidas tema tekstis ringi peaks liikuma (lk 640). Kui püüda leida vähimat ühist tunnust, mille järgi teost defineerida, siis viitab autor korduvalt nüüdisaegse elusorganismide süstemaatika ja taksonoomia rajajale Carl von Linnéle (1707–1778). See vihje annab võtme ka pealkirja mõtestamiseks. Kas kõduolend on saprotroof ehk organism, kes saab oma toitained surnud orgaanilisest ainest? Kas autor on teose toit? Kas autor toitub oma viidetega surnute loomingust?

Pärast eelkirjeldatut tunduvad järgmised romaanid liialt tavalised, sh ka viimasena loetud Finlandia võitja.

Kaj Korkea-aho „Hur man möter en mamma. / Äitiä etsimässä“ („Ema otsimas“, rootsi keelest soome keelde tlk Laura Beck, kirjastus Otava) on žanripiiridega katsetav autofiktsioon. Ei oska öelda, kui suurel määral täpselt on tegu enesevaatlusega ja kui palju fiktsiooniga: rootsi keeles kirjutava Soome kirjaniku elu faktipool peab pealiskaudsel kontrollimisel paika ning ka arvustustes rõhutatatakse pigem isiklikult läbi elatud olulise teema käsitlemist. Teoses kirjeldatakse geiabielupaari igatsust saada lapsevanemateks ning kõhklusi täis keerulist teekonda unistuse täitumiseni. Tulevasele lapsele ema otsides kaalutakse väga erinevaid võimalusi. Seadused on Soomes ranged, näiteks ei ole sallitav asendusemadus (meenutage Sofi Oksase „Koerteparki“). Korkea-aho romaanis valitakse co-parenting ehk kaasvanemlus. Jutustaja juhatab lugeja käekõrval läbi mitmeaastase protsessi.

Korrapärane, enam-vähem kronoloogiliselt liikuv ning kõiki tundeid ja mõtteid vahendav kirjeldus on justnagu raport, mis püüab arvesse võtta kõike ja kõiki. Autentsuse muljet lisavad Facebooki-postituste, sõnumite ja kirjavahetuse ärakirjad – niiviisi süveneb vormilt konservatiivne kirjeldus nüüdisaja aktuaalsesse teemavaldkonda. Autori isiklik ja puudutav lugu, tema mõtete, tunnete, kahtluste, unistuste ja hirmude segu on tuttav igaühele, kes on tahtnud saada lapsevanemaks ja/või on selleks saanud.

Emaotsinguid saadab üks pettumus teise järel. Vahepeal loobutakse, siis tärkab lootus uuesti ning lõpuks leitaksegi naine, kellega elu jagada. Ühelt poolt on kõik ääretult sarnane heteropaaride eluga, teiselt poolt peavad geid mõtlema küsimustele, mille peale heteropaarid isegi ei tule. Lõpuks annab romaan võimaluse mõelda, millised erinevused tulenevad meie seksuaalsusest ja millised lihtsalt sellest, millised me oleme inimestena? Lugedes tabad end korduvalt mõttelt, et kui heterod peaksid lapsesaamise üle sama palju arutlema kui geid, oleks maailm lastele palju parem koht.

Hanna-Riikka Kuisma „Korvaushoito“ („Asendusravi“, kirjastus Like) on autori teine katse võita Finlandia auhind. Romaan on mõeldud kõigile narkosõltuvusega võitlejatele ja nende lähedastele, aga ka neile, kes on võitluses meelemürkidele alla jäänud. Teose mõttelisteks kaaslasteks võib pidada eesti narkolugu „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ ning rahvusvahelisi hitte, nagu Irvine Welshi „Trainspotting“ või Hubert Selby juuniori „Reekviem unistusele“.

Raamatu algus lööb kohe realismiga pähe, võimas ja võigas pilt ei lase tükk aega lahti. Autor laseb kõlada kogenud arsti sõnadel: „Kõik on kontrolli all, kuni enam ei ole.“ Kuni enam ei saa lõpetada. Kuni muutud vägivaldseks oma lähedaste vastu. Kuni pole enam tagasiteed, ammugi mitte eneseväärikust. Narkomaania on süvenev haigus, mille puhul saab võrrelda selle eri vorme ja variante, kuid lõpp-punkt on kõigile teada. Ja see ei ole usu leidmine, teab arst.

„Oleksin ma kes tahes muu, oleksin ma puu,“ unistab peategelane (lk 164). Ta nahk on nagu päevaraamat, kuhu ta teeb süstides trööstituid sissekandeid. Jutustamise olevik on asendusravi aeg, mil peategelane vaatab tagasi käidud teele esimesest süütust kanepikõhvist kuni igasuguste ainete valimatu endasse süstimiseni. Naissoost kirjanik kirjeldab oma narkomaanist meespeategelase sisekaemust äärmiselt usutavalt.

Uimastilõksu langemise põhjustena kumavad teosest kehvad suhted vanematega, vaesus ja kõrvalejäetus, vägivaldne keskkond, ebaõiglane kool – igasugune väike pask, mida tuleb ette igaühe elus. „Soodsate“ asjaolude kokkulangemisel võib see kõik aga viia mõne inimese narkosõltuvuseni. Üldiselt on raamat kõigile neile, kes on juhtunud olema valel ajal vales kohas koos valede inimestega. Püüdkem sellistest valedest eemale hoida.

Helmi Kekkose „Liv!“ (kirjastus Siltala) on kõige kummalisem Finlandia raamat. Tekst liigub justnagu loodus- või olustikupiltidena, millest õhkub samaaegselt idülli ja katkisi suhteid, ühtaegu turvalist ja patust põhjamaa keskkonda. „Marraseliö“ lummuses näib, et teoses on midagi bergmanlikku kuni peategelase nimeni välja: Liv nagu Bergmani muusa Liv Ullmann ja saar nagu Bergmani Fårö saar?

Kekkonen kirjeldab naistevastast vägivalda vormis, mida Bergmani ajastu mehed nimetaksid mõttetuks hüsteeriaks, sest päriselt justkui kedagi ei vägistatudki. Liv on noor ja vabameelne. Ta elus on ette tulnud ka halba seksi, aga oma vabatahtlikke valikuid ei ole mõtet tagantjärele kiruda. Esimene teksti­tasand loob perepildi kolme täiskasvanud tütre ja nende vanematega. Teoses vahelduvad eri vaatenurgad ja ajastud, peresuhete dünaamikat hakkab lugeja tajuma alles mõne aja pärast. Raamatu tagakaanetekst on kurjakuulutav, nagu ka romaani remargid – näiteks on Liv „õnnetustealdis laps“ –, ent veelgi olulisemaks kujunevad pooleli jäetud või välja ütlemata mõtted.

Mosaiikromaanis muudavad mineviku tähtsusetud sündmused kulminatsioonihetke eriti ambivalentseks – mis siis õieti juhtus? Kui vähe on naisel turvatunde kadumiseks vaja? Kui midagi halba on juhtunud, siis kas peaks politseile teatama? Kas esitada süüdistus? Kas piisab asitõendiks, et randme ümber on pigistamisest sinine rõngas? Mida politseinikud arvavad ja kuidas reageerivad? Miks keskendutakse ohvri sõnades kahtlemisele? Miks süüdlaselt midagi ei küsita, näiteks, et miks sa vägistasid? Miks lõid?

Kardan, et mehed ei saa arugi, kui suuri vaimseid turvaauke nad oma tegudega tekitada võivad. Loodetavasti mõtlevad mehed pärast teose lugemist endale veidi selgemaks piiri, mis eristab toredat õhtut ja lõhutud turvatunnet.

Finlandia auhinna kuus kandidaati tõstavad lugeja ette rasked, sünged ja paraku ajatud teemad. Statovci romaan on väga mitmel tasandil hea, sealhulgas peegeldab ta põrguliku täpsusega lääne kahepalgelisust – küllap äratas loetu süütunde ka lääne kirjandusauhindade jagajais. Aina rohkem on sõdivas maailmas neidki, keda Statovci kogemus isiklikult kõnetab. Stiililt pakkus mulle kõige suuremat lugemisrõõmu siiski Anna-Kaari Hakkaraise romaan „Marraseliö“, kõige lähedasem on aga Tommi Kinnuse rahulik jutustamismaneer. Võib nuriseda, et valikust jäi välja Markus Nummi palju kiidetud „Käräjät“ („Kohus“, kirjastus Otava), mis avab kriminulli vormis oma ajastu abordihäbi. Väärt teose väljajäämine selgi korral näitab ent kirjandusaasta tugevust.