Kuri inimene, kes pikaks ajaks vedelema jäetud asjad utiliseerib

Maarja Kangro seisab Eesti Kirjanike Liidu juhina hea literaatide rõõmsa meele ja raamatute kättesaadavuse eest.

PILLE-RIIN LARM

Augustis täitus Maarja Kangrol sada päeva Eesti Kirjanike Liidu juhina. Nii mõnigi valimisprogrammi „Rõõmsam literaat“ punkt on õnnestunud juba täide viia, lahendada on aga tulnud ka ootamatusi.

Teatasid kevadel, kui said EKLi esi­isikuks, et esimene töö on kontori koristamine. Kui palju vanapaberit Harju tänavalt jäätmejaama viidi?

Ise viisin autoga viis kasti raamatuid Suur-Sõjamäele hoiuraamatukokku. Janika Kronberg transportis Tartusse kirjandusmuuseumi samuti mitu kasti, nii raamatuid kui ka muud kraami, romaanivõistluse käsikirju, filmirulle, unustatud auhindu, EKLile päranduseks jäetud diskette ja muud.

Paberprügisse läks muidugi ka võimsalt träni, muu hulgas veel 1990ndatest vedelema jäänud kaustu, promomaterjale, pahnkirjandust, mida on samuti liitu kohale tassitud, uhhuuteadusteni välja. Kohvitoas ja koridoris vedeles pakkide kaupa eri kirjastuste raamatuid päris iidsest ajast, kahju oli vaadata, et leidus lausa hallitama läinud väärt­kirjandust.

Osa varast õnnestus omanikele tagastada ja näritud mööbli viisime koridorist minema. Mul poleks midagi selle vastu, kui mul kujuneks kurja inimese maine, kes pikaks ajaks vedelema jäetud asjad utiliseerib. See oleks adekvaatne.

Olmeküsimustega jätkates: EKLi esimehe valimiste aegu ei puudutatud kuigivõrd kinnisvara teemat. Kuidas panna liidule kuuluvad hooned kirjanikele paremini kasu tooma?

See on meil igapäevane teema, tegevjuht Marko Levin mässab sellega pidevalt. Aga küsimusele ei saa anda lihtsat hoogsat vastust. Vastremonditud saali on kahtlemata kavas jõulisemalt turundama hakata. Mõned rentnikud on meil tublid ja tootlikud, aga on ka sellist kinnisvara, mille puhul tuleb rõõmustada, kui see püsib kas või pisikeses plussis. Mõni kinnisvaraobjekt on sellises seisus, nagu ta on, eetiliste tagamaade tõttu. Ja tuleb tunnistada ka, et vanalinnas pole püsiüürnike leidmine kerge, see pole atraktiivne piirkond, ägedad kohad asuvad mujal. Linnavõimud peaksid tublisti mõttetööd, energiat ja raha panustama, et vanalinn keskkonnana üles turgutada.

Ei vaibu kumu, et Koidu tänava maja tahetakse buldooseriga kokku lükata. Elanikud on lubanud end maja külge aheldada. Kuidas kommenteerid?

Kes aheldab, see jõuab talve saabudes ära külmuda, lahti sulada, uuesti jäätuda, ja nii mitu korda. Meie armas liige Sauter, kes selle ulja mõttega lagedale tuli, ei hakka loodetavasti oma elu ja tervisega riskima, kuigi liit võiks ju sellise vaatamisväärsuse eest hakata raha korjama. Krundi ja majaga on omad plaanid küll, aga neid me lähiaastatel realiseerida ei jaksa.

Sain Norras just teada, et Trond­heimiski on oma „vaeste kirjanike maja“, kus on võimalik soodsa üürilepinguga elada viis aastat järjest, aga seejärel tuleb öelda aidaa.

EKLi Tartu osakond tegutseb nüüd eraldi OÜ all. Kas tegu on töövõidu või liidu lagunemisega?

See liigutus oli ära otsustatud juba enne valimisi. Igati otstarbekas asjakorraldus, mõistlik majandusmudel. Tartu suurem iseseisvus ja vastutus tulevad kasuks kõigile.

Üks su valimisprogrammi punkte on teha lobitööd raamatute käibemaksu alandamise nimel ja eesmärk on alandada see viie protsendini. Riigi maksuplaanides see veel ei peegeldu …

Nagu teame, peegeldub riigi maksu­plaanides midagi hoopis muud. Kui kavas on käibemaksu, tulumaksu ja aktsiiside tõus ning automaks, tundub raamatute käibemaksu ratsul kappamine peaaegu ekstravagantne. Põhienergiat ma praegu sellesse ei suuna, aga mõtet maha ka ei mata. Olen jätkuvalt seda meelt, et raamatud on meil liiga kallid. Kui riik tahab kirjandust kättesaadavamaks teha, oleks see üks koht, kust edasi liikuda.

Raamatupoodide ahne juurdehindlus ja tõsisele kirjandusele ebasoodsad turundusstrateegiad on omaette küsimus. Aga kulkalt avaldamistoetuse saanud raamatute puhul tuleks seada ka kirjastajatele hinnalagi. Maksumaksjal, ostku ta pealegi alkoholi või tubakat või mängigu hasartmänge, eelkõige aga mis tahes kodanikul, kelle jaoks Eesti riik makse korjab, on moraalne õigus need raamatud mõistlikuma hinnaga kätte saada.

Kas sul EKLi töötajate palka on õnnestunud tõsta?

Ma olen ise ka liidu töötaja. Mõjuks üpris pikantselt, kui esimeste kuude jooksul oleks kohe olnud päevakorras palgatõus. Pealegi ei tõsta palku esimees, vaid see on eestseisuse otsus. Aga oleme juhatusega arutanud küll, et töötasud peavad tõusma. Vaatame, kuidas see majandusaasta lõpeb ja palju meie pühendunud töötajatele tasu juurde annab joonistada.

Augusti keskel peeti Väike-Maarja lähistel naiskirjanduse seminar, kus tehti ettepanek asutada EKLi naissektsioon ning eraldi naiste loodud kirjanduse auhind. Palun räägi lähemalt.

Lähemalt oskaksid asjast kõige paremini rääkida aktivistid ise. Mind kutsuti seminarile esinema, asja vedasid minu teadmist mööda Kätlin Kaldmaa, Andra Teede ja Tiia Kõnnussaar. Tegu oli nende sõnul pilootprojektiga, seetõttu ei kuulutanud nad ka sündmust enne avalikult välja. Oli tunda, et nauditi võimalust rääkida kirjutamisega seotud muredest ja pingetest usalduslikus õhkkonnas. On vajalik, et mingeid küsimusi sooliste aspektide kohta – kas või selle kohta, mida arvata, kui meesarvustaja kõrvutab naisautorite loodut ikka vaid teiste naiste kirjutatuga – saaks tõstatada rahulikult, eeldades solidaarset ärakuulamist ja pelgamata, et arutelu mattub kohe ärritunud meesansambli häältesse.

EKLi naissektsiooni mõte pani mind kulmu kergitama. Kirjanike liidus on naisliikmeid üle 44 protsendi, nii et peaaegu pool. Sooline kuuluvus pole spetsiifiline tegevusala, mille alusel sektsiooni moodustada, aga eks toimkond pea läbi mõtlema, milles nende programm seisneb.

Naiste auhind on samuti keerukas küsimus. Sakslased annavad Roswitha-Preis’i välja aastast 1973 ja selle on muuhulgas võitnud tulevased nobelistid Jelinek ja Müller, brittidel on aastast 1996 Women’s Prize for Fiction (preemia nimetus on mitu korda vahetunud) ja selle on saanud näiteks Zadie Smith ja Lionel Shriver. Ainult naistele mõeldud auhindu on maailmas terve hulk ja see on kahtlemata õilis algatus pimedate vaike-eelistuste tasandamiseks. Aga nii mõnedki naisautorid on seda pidanud seksistlikuks meetmeks, näinud selles järeleaitamisauhinda, mis töötab kavatsustele vastu.

Ei teagi, kas meil hakataks auhinda prestiižikana tajuma, kui summa oleks kulka omast märksa suurem. Kahtlustan, et võime olla selle auhinnaga hiljaks jäänud, rõhuda tuleks pigem žüriide teadlikkuse tõstmisele. Kevadised kulka auhinnad olid mõtlemapanev juhtum, aga rõõm oli näha, et kära tehti laiemalt, enam selline asi vahest ei kordu. 2003 ega 2005 ei kostnud mingit avalikku nurinat, kui üksteise järel ainult mehed oma karikate järel käisid. Tunnustamise kõrval on jätkuvalt oluline küsimus, kuidas naine saab tekitada endale süüvivaks loometööks vajalikud tingimused.

Missugune on praegune periood sulle loominguliselt?

Pigem kehv. Ideid on igasuguseid, aga aega nende teostamiseks napilt.

Jaksu ja rõõmu!

Sirbile ka!

Loe lisa: Kätlin Kaldmaa artikkel „Milleks meile naiskirjanike seminar?“