Kurva kujutluse rüütlid

Jan Kaus

Elias Canetti „Pimestus” pakub ühekorraga realistlikku ja absurdset tegelikkust, mille on sünnitanud pettusel põhinevate kujutluste vastasmõju. 1. Elias Canetti mahuka romaani „Pimestus” täies mahus ilmumisest võiks kujuneda keskmisest tublisti suuremat tähelepanu pälviv sündmus, aga vaevalt et prominentsete elulugude, mahlakate mälestuste ja isikliku musta pesu kirjanduslikku vormi valamise kõrval seda juhtub. Romaan ei vääri tähelepanu mitte ainult/ eelkõige oma mastaapsuse pärast. Kindlasti on muljetavaldav „Pimestuse” hakitud, aga  samas massiivsena mõjuv stiil; tekst, mis mitte ei liigu, vaid tungib. Tungib üldisest üksikusse, läbi indiviidide-vaheliste mõistmiste ja valestimõistmiste kadalipu. Keel on Canettile nagu arstiriistad ajukasvajat opereerivale kirurgile. Kuid siinkohal on põhjust eelkõige kaaluda Canetti autoripositsiooni, mida võiks ilustatult nimetada illusioonivabaks, või hoopis sarkastiliseks, lausa misantroopseks.

 

Tüüpilist „Pimestuse” tegelast kirjeldatakse näiteks nii: „pime  invaliid, kes odavat hommikukohvi juues, mida ta maitses siin enne päevatöö algust, kasutas veel oma silmi” (lk 262) ja kes „pidi rahulikult pealt vaatama, kuidas inimesed talle nööpe kübarasse viskasid, ega söandanud seepärast eraelus mitte kedagi usaldada” (lk 264). Canetti sarkasmi iseloomustab ehk kõige selgemalt see, et ta kangelased kõiguvad kas hullumeelsuse piiril või suisa selle sees, teose atmosfäär supleb kinnismõtetes  ja hullustes, mis kastetud vastastikusse valestimõistmisse või vaenu: „Ühes kõrvaltänavas võttis ta aega, et end tühjaks naerda, sest kõik inimesed on lollid” (lk 392) või „ilma sääraste omasteta, keda saab piinata ja armastada, ei pea keegi elu elamisväärseks” (lk 478). Muide, Canetti markeerib filigraanselt oma tegelaste „piiripealsuse” mingite kindlate kujunditega, mis pidevalt mainituna muutuvad tegelaskujude kinnisideede võrdpiltideks: Kienil on  raamatud, Theresel tärgeldatud sinine seelik, Fischerlel küür ja male, pimedal nööbid, harjuskil unetus, kojamees Pfaffil jalad ning punane värv. Sellisele kõrvalpilgulisele hoiakule, kus kirjanik vaatleb arstina oma loodud hullumaja patsientide omavahelist jumalavallatut loomaaeda, võib juhtida lugejate mõtted ka „Pimestuse” kolmanda jao tõlkija Toivo Tasa järelsõna, kus viidatakse, kuidas Canetti  kavatses „Pimestust” osana „Nõdrameelsete inimlikust komöödiast”. Ühesõnaga, Canetti on kirurg, kellele pakub erilist huvi just hullumeelse aju. „Vaimuhaige, kes väljatõugatuna, abituna, põlatuna veedab oma hämarpäevi kliinikus, võib olla parem uurimisobjekt kui Hitler ja Napoleon ning valgustada inimkonnale tema needust ja tema südant,” kirjutab Canetti suurejoonelises uurimuses „Massid ja võim”.* „Pimestuses” on kliinik aga kandunud  üle terve sootsiumi.

2.

Sellise suunitluse seob aga Canetti osavalt „Pimestuse” jagude pealkirjadega „Pea ilma maailmata”, „Maailm ilma peata” ja „Maailm peas”. Mida tähendavad siin „maailm” ja „pea”, kuidas nad asetuvad? Asetuvad muidugi vastamisi. Pea tähendab kujutlust, maailm kujutlustevahelist tegelikkust. Hullumeelsus kangastub „Pimestuses” kujutlusena, mis  kandub tegelikkusest üha kaugemale, mis näeb või väänab tegelikkust kas looritatuks ja moondatuks või mis püüab (tulutult) tegelikkust sootuks kõrvale heita. Teose üks peategelasi, teadlane, sinoloog ja suure raamatukogu omanik Peter Kien arutleb nii: „Sa sõidad nüüd minema ja enam minuga ei tegele. Olen täiesti üksi. Mul on vaid pea. Ma saan enesega ise hakkama. Sulle ma raamatuid ei päranda. Parem pistan neile tule otsa” (lk 527). Siin on  selgelt sõnastatud põhimõte „pea ilma maailmata”. Kieni ideaal on elu ilma maailmata, ilma häiriva tegelikkuseta, s.t reaalsuseta, mis ei allu tema kujutluse kontrollile. See väljendub Kieni suhtumises raamatutesse. Puhast tead(v)ust esindavad raamatud vastanduvad Kieni kujutluses ebakindlale inimeste tegelikkusele. Kien eelistab selgelt raamatuid inimestele: „„Te peate teadma,” ütles Kien, „miks ma oma viimase majapidajanna lahti lasksin. Minu  raamatukogust puudus üks raamat. Ma lasksin kogu korteri läbi otsida. Raamat ei tulnud päevavalgele. Ma nägin end sunnituna teda jalapealt vallandama.”” (lk 27). Kuid samas suhtub ta raamatutesse nagu tavaliselt suhtutakse inimestesse: „Raamatute puudutamine enne ostu, vaatlemine, lahti- ja kinnilöömine, täiesti nii, nagu tegu oleks orjadega, lõikas talle sügavalt südamesse. Väljahõikamist, pakkumist ja ülepakkumist inimeste poolt, kes polnud  oma elus veel tuhandetki raamatut lugenud, tajus ta kisendava häbematusena” (lk 245). Kien räägib raamatutele, raamatutega: „Ühtki teie tähte pole seni kõverdatud” (lk 104). Ühel hetkel hüüatab Kien: „Ükski inimene pole nii palju väärt kui ta raamatud, uskuge mind!” (lk 254). Siit saabki alguse Kieni hullumeelsus, ebainimlik soov vabaneda inimestest, sedakaudu tegelikult kogu teda ümbritsevast elavast tegelikkusest. Paradoks on muidugi see,  et „Pimestuse” kujutatud tegelikkuses ei saagi seda soovi Kienile täiel määral pahaks panna, kuid on tõsiasi, et just see soov teeb Kieni tegelikkuse suhtes mitte ainult vaenulikuks, vaid ka kaitsetuks.

3.

Canetti loodud tegelikkus tähendabki tegelikkusega võitlevate „peade” omavahelist põrkumist. Tegelikkus moodustubki siin kõikide tegelikkuses osalevate kujutluste omavahelises  paratamatus vastasmõjus, mis Canetti nägemuses meenutab kaootilist võitlusvälja, mida autor muljetavaldavalt kirjeldab. Selle võitlusvälja põhiliseks „relvaks” on tegelikkuse allutamis- või eiramispüüu eriliselt groteskne iha. Iharus. Iharus iseloomustab omal moel kõiki Canetti tegelaskujusid: „Ühe käega ulatas kojamees talle raamatuid, teise pani külge ja näpistas naist vägevasti kintsust. Naisel tuli vesi suhu. Ta oli esimene naine, kelle  mees vallutas oma armumeetodiga. Teised oli ta vägistanud. Therese õhkas mõttes: milline mees. Tehku seda veel kord. Valjusti ütles ta häbelikult: „Veel!” Mees ulatas talle teise virna raamatuid ja näpistas teda niisama vägevasti vasakult. Naisel tilkus sülge suust. Siis meenus talle, et nii ei tehta. Ta karjatas ja langes redelilt mehe sülle” (lk 331). See suurepärane sarkastiline kirjeldus sisaldab iharuse mitmeid vorme – alates Therese otsesest, sülgetilkuvast  soovist mehe kallistuste järele ning lõpetades kojamehe Benedikt Pfaffi jõhkrusega, mille puhul viitab autor mürgiselt, et Therese oli esimene naine, keda ta ei vägistanud. Tõesti, Pfaff on üks jälgimaid tegelinskeid, keda kirjanduses olen kohanud, tõeline füüsilise vägivalla iharusmasin. Nimetada tema vägivaldsust iharaks pole mu meelest sugugi liialdus, selle kinnituseks veel üks Pfaffi mõttekäik: „Naine oli vana. Ta oli pealetükkiv. Ta tahtis igal ööl.  Tema tahtis peksta, naine muud” (lk 337) – seksuaalne iharus vastandub siin vägivalla iharusega. Minnes tagasi aga Therese, kojamehe ja raamatute stseeni juurde, tuleb mainida, et selles sisaldub ka „Pimestuses” võimsalt laiutav ahnuse iharus: Therese ja Pfaff laamendavad Kieni raamatukogus, kust nad viimase on salakavalusega ja otsese vägivallaga välja söönud. Kusjuures selleks hetkeks on juba selge Kieni ihar suhe oma raamatukoguga.  Kõik need iharused liidab Canetti pea raevuka lustiga kokku ning sellest sünnib õhkkond, paks pettusest, milles tegelikkuse ja kujutluse tahtlik või tahtmatu segiajamine teostubki. Pettust võib lausa lugeda „Pimestuse” juhtmotiiviks, pettus on see, mis pimestab. Pimestab nii petjaid kui petetuid. „Pimestus” räägib nii teadlikust petmisest kui ka enesepettusest. Tihti need ühinevad, näiteks siis, kui Therese hakkab nimetama kirjasõna imetlemisse sulgunud,  vaeseomaks taotud ja oma korterist välja pekstud Kieni „vargaks”, kuna viimane haaras sealt kaasa talle endale kuuluva pangaraamatu. Lõpuks hakkab Therese ise vargajuttu uskuma – sellises käigus ühinevad pettus (Kieni nimetamine „vargaks”) ja enesepettus (usk, et Kien ongi varas). Kõik see pettuste ja enesepettuste kuhjamine aga sünnitab ühekorraga realistliku ja absurdse tegelikkuse, valestimõistmiste ämblikuvõrgu,  millesse autor vaat et kõik oma tegelased kärbestena siplema asetab. Naljakas, kuidas näiteks petised kahtlustavad ausat meest (või lihtsat otsekohest hullumeelset) pettuses: „Kui mees oli hull, siis oli ta seda küllaga; kui ta ainult mängis seda, siis oli ta maailma julgeim pettur” (lk 288). Ning pisut hiljem: „Ta oli tüdinenud sellest naeratamisest, see ärisõber irvitab ta üle või on hull. Kuna ta manipuleeris nii suurte rahasummadega, paistis esimene siiski  tõenäolisem” (lk 305-306). „Ärisõber” on Kien, kes kulutab oma raha ühtede ja samade raamatute päästmiseks pandimajast – ilma et ta teaks, et päästab ühtesid ja samu raamatuid. Siinkohal üks konkreetne näide, kuidas tegelikkuse suhtes võimuiharate kujutluste põrkumistest sünnib tõeline segasumma: „Komandant häbenes; ta oli peaaegu küpsuseksamini jõudnud – nii imponeerisid talle paar kirjakeelset lauset. Varas oli need pähe õppinud, ohtlik kelm. No teda sellega ei püüa. See kujutab ette, et kui ta midagi mõrvast luiskab, siis unustatakse vargus ja võltsdokumendid” (lk 363).

Mis siin siis täpsemalt toimub? Vastus: täielik hullumaja. Komandant usub Therese välja hüütud „vargust” ehk siis valet. Täpsemalt, Therese valet, millesse usub viimane juba isegi, s.t usub midagi, mis ei vasta tegelikkusele, mis on ta peas paisunud, paistetanud tegelikkusele vastavaks. Edasi. „Paar kirjakeelset  lauset” on ainuke tegelikkusele vastav joon Kieni jutus, loomulikult polnud need pähe õpitud, vaid talle omane kirjakeelne õpetlase kõne. Niisiis ei usu komandant seda ainust, mis Kieni jutus tõele vastab. Kien väidab, et ta mõrvas Therese ning tema ees seisev Therese on painaja, hallutsinatsioon – mis ei vasta muidugi tõele. Kuid konks on selles, et kuigi mõrv pole tegelikkuses aset leidnud, ei luiska Kien teadlikult, sest tema tegelikkuseta peas leidis mõrv  tõepoolest aset, Kien kujutab seda endale väga elavalt ja üksikasjalikult ette. Mis siis, et tegu on hullumeelse sonimisega. Komandant peab Kieni dokumente võltsituks – järjekordne vale. Sellises valestimõistmiste, luulude ja pettuste labürindis hakkab empaatilisel lugejal ebamugav, kisub palavaks. Ehk tekitabki palavust just see, et Canetti paisutab inimestevahelise suhtluse üht põhijoont (tungi valitseda olukorda ja selle võimatusest tulenevat segadust), et iga  „Pimestuse” lugeja (ja mittelugeja) võib näha selles naeruväärses olukorras midagi väga tuttavat, üldinimlikku?

4.

Teose lõpuosas sekkub kogu sellesse võluva selgusega laiali laotuvasse ja kahtlemata painajalikult kütkestavasse tohuvabohusse Kieni vend Georges Kien, kellel on voli seni toimunut justkui kõrvalt vaadata ja hinnata, kuigi tundub, et tema näol pole tegu vist otseselt  autori alter ego’ga. Aga kuna Georges on elukutselt psühhiaater, jagab ta vähemalt mingis osas autori positsiooni ja huvi: „Palav kaastunne inimeste vastu, kes olid taandunud küllalt kaugele muust maailmast, et elada hulludena, haaras teda iga uue patsiendi puhul” (lk 476). Kusjuures Georges’il kui Canetti tegelaskujul on vabadus autori suhtumist otseselt sõnastada, suhtuda romaani teistesse tegelastesse varjamatu irooniaga. Kui Georges suhtub irooniliselt Theresesse („„Armuline proua,” valetab ta, „armuline proua!””, lk 498) , siis on tal ju mingis mõttes tuline õigus – naine nimetab näiteks Buddhat kellekski kenaks „härra Pudaks”. Kuid Georges’igi positsioon romaanis on kihilisem. Canetti kirjutab tema „hämmingust hullude suurepärasuse üle /—/, võttes kindlaks nõuks nendelt õppida ja mitte kedagi terveks ravida. Ilukirjandusest oli Georges’il villand” (lk 476). Siin asetub Georges’i „vaimustus”  samasse ritta teiste „Pimestuse” tegelaskujudega, tema suhtumine hulludesse on peaaegu hullumeelne, kuna tal puudub soov hulle terveks ravida. Ning lõppude lõpuks kehastub ka Georges’is tung oma kujutluse territooriumi tegelikkuse arvelt laiendada, allutada tõrges tegelikkus veatule kujutlusele: „Georg hakkas ennast ebakindlalt tundma. Ta ei teadnud läbivaadatud raamatuist kümnendikkugi. Ta vihkas toda rõhuvat teadmistehulka. Peteri töötahe  laotas võimukalt tiibu. See ärgitas Georgi igatsema kohta, kus tema oleks niisamasugune absoluutne valitseja nagu Peter oma raamatukogus” (lk 540). Kui Peteri „maailm peas” tähendab üksindusse ja vaikusse mähkunud raamatukogu, teeb see Peterist muidugi maailmavalitseja. Maailm ilma maailmata.

5.

Mõnes mõttes võtab „Pimestuse” põhijoone kokku üks väike lugu loos – iseenesest kõrvaline  episood Jeani-nimelisest sepast, kelle tegelikkus variseb ebasoodsate asjaolude ühtelangemisel kokku ja kes seetõttu muutub tundmatuseni, kuna puutepunkte talle seni tuntud tegelikkuse ja ta kujutluse vahel enam eriti ei leidu. Seega pole tegelikkus enam oluline ja Jean võib rakendada takistamatult oma tumedaid tunge, oma iharust, tappa ja hävitada. Niisiis maalib Canetti puust ja punaseks inimteadvuse illusoorsuse ning sellest tuleneva  nõrkuse, kujutluse sõltumise tegelikkusest, kuigi samas tähendab kujutlus paratamatult ka tegelikkusest eristumist, tegelikkusega vastamisi seismist. Seda ehk tahabki Canetti kõige muu hulgas ja ees kirjeldada: tegelikkusega on vaja vastamisi seista, seda selgelt enda ees hoida ning kartmatult vaadelda ja uurida, sest ainult siis ei muutu valestimõistmine kõikehõlmavaks. Või siis nii: ei tohi ega saa ihaldada tegelikkuse allutamist ning veel vähem seda kujutlusse sulgudes ignoreerida. Sest ignoreerimisest on üks samm unustamiseni, mis lõppude lõpuks tähendab ka teadvuse enda hävimist. Või, pidades silmas üht „Pimestuse” keskset motiivi: tegelikkuse eiramine võib tähendada teadvuse (läbi)põlemist. * Vt Elias Canetti, Massid ja võim. Tõlkinud M. Sirkel. Vagabund, 2000, lk 602.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht