Kus lõpeb elulugu ja algab kirjandus?

Cornelius Hasselblatt

Pealkirja küsimus on muidugi retooriline, nagu teame seda Jaan Krossi kuulsast „Mesmeri ringi” alapealkirjast, mis kõlab järgmiselt: „Romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan”.  Kirjandus liigub teatud skaalal, mille üks ots on puhas autobiograafia ja teine ots vaba fantaasia või fiktsioon. Või eestipärasemalt öeldes ja heideggerlikult nende otste ligilähedusele osutades: kirjandus liigub alati olme ja ulme vahel. Jaan Krossi looming sobib selle fenomeni näitlikustamiseks suurepäraselt – kaalude abil, mille ühel kausil on tõde, teisel väljamõeldis. Siis näeme, et kui romaanidesse „Kolme katku vahel” ja „Keisri hull” on tõelisest põhjast või  taustast hoolimata küllaltki palju vabalt välja mõeldut juurde kirjutatud, siis viimastes töödes „Wikmani poistest” „Mesmeri ringi” või „Paigallennuni” on üsna vähe fantaasiat ja üsna palju tõde.     

Nullindaid käsitlevates artiklites on viidatud üsna sageli asjaolule, et „minevikku vaatavate mitteilukirjanduslike raamatute osatähtsus on sel sajandil Eestis hüppeliselt kasvanud” (Mart Velsker). Kalev Kesküla on kirjutanud mälukirjanduse ülemvõimust, Piret Viires maininud mälukirjandust kui perioodi iseloomustavat žanri ja Märt Väljataga leidnud, et võrreldes varasemate kümnenditega on kahe viimase aastakümne proosas järsult kasvanud minajutustuse osakaal. Rutt Hinrikus räägib lausa mälukirjanduse üleujutusest.       

Kuigi need väited pole kuskil otseselt seotud kvalitatiivse hinnanguga, paistab mulle, et mainitud teosed paigutatakse siiski pisut madalamale astmele kui muu kirjandus. Kuidas muidu tõlgendada Tiit Hennoste kurtmist,  et elu kajastavat proosat on armetult vähe. Või miks pelgab Vaapo Vaher, et just kvaliteetse realismi puudumine on tõsielulist otsiva publiku pannud lippama elulookirjanduse järele.     

Ma ei kommenteeri siin nende ütluste paikapidavust,  vaid tahan rõhutada, et žanriliigitamised sisaldavad tihti ka väärtushinnanguid. Väärtushinnangud on nii kodu- kui välismaa retseptsioonis tähtsad, kuid nende mõõdupuud on erinevad. Välismaal tuleb nimelt veel üks lisategur mängu, mida kutsuksin siin katsetavalt „eksotismi keeruliseks tasakaaluks”. Eksotism on mõiste, mille peale ma tulin seoses eesti kirjanduse vastuvõtuga saksa keeleruumis. 

Seda protsessi ajaloolises mastaabis vaadeldes panin tähele, et eesti kirjanduse märkamiseks on tihti vaja väikest eksootilist elementi, sest muidu pole see üldse huvitav. Kui aga seesama eksootiline atribuut paisub  liiga suureks, on retseptsioon jälle takistatud, sest siis tuleks liiga palju seletada, teos joonealuste märkustega varustada ja nii edasi. Ainult teos, mis Skylla ja Charybdise vahelt õnnelikult läbi siugleb, saab loa esineda teises kultuuris. 2007. aastal ilmus Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”, mis sai hea vastuvõtu nii kriitikas kui ka hilisemates ülevaadetes ja nullindate esseedes. 

Viimastes oli ta isegi siin-seal tõendiks,  miks seesama aasta oli superaasta proosas, kuna koos sellega ilmusid veel Andrus Kiviräha „Mees kes teadis ussisõnu” ja Ene Mihkelsoni „Katkuhaud”. Muidugi teab peaaegu igaüks, et Kaplinski teos on üsnagi autobiograafiline. Aga kas sel on romaani mõistmiseks üldse tähendust? Minu meelest mitte. Mis aga juhtus Eesti kriitikas? Täpselt see, mida Märt Väljataga oma Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses kartis. Kriitika lähtus Aristotelese mimesisest ning  kontrollis, kas autor ikka tegi kõik õigesti, kuni pisikeste parandusteni välja. Muidugi ma liialdan – Aare Pilv nägi küll väga hästi, et romaan toimib tõesti omaette loona, mitte pelgalt „kultuuriloolise (enese)paljastusena”. Kuid siiski, mulle tundus, et mitmed Eesti kriitikud ei osanud enam head romaani näha, või ütleme: nad nägid peamiselt üht tuntumat kirjanikku ja tema minevikku ning asusid teksti tõepärasust uurima.         

Mind huvitab näiteks palju rohkem see, et siin on meil tegemist hea arenemisromaaniga, üldproblemaatikaga, hästi kirjutatud, filosoofiliste sügavustega, ootamatute lahenduste ja pööretega. Muud polegi vaja. Kui aasta hiljem kuulsin autori suust, et ta romaan on tõepoolest vähem autobiograafiline kui kriitikas tihti arvati, uskusin seda kohe ning olin rõõmus ja  tänulik.       

Mulle tundub, et eesti kirjanduse välisretseptsioon on juba ammu tõestanud, et tegemist on hea romaaniga, mida tasub tõlkida – niisiis kirjanduse, mitte elulookirjutamisega. Inglise, rootsi või soome lugeja – neis keelis on see romaan siiamaani ilmunud – ei tea suurt midagi kuuekümnendate aastate Tartust või Õpetaja taga peituvast isiksusest. Ongi parem, et ei tea, siis nad võivad sellesama jõe rahulikku voolamist paremini nautida.         

Tegelikult nõustun siin Jan Kausiga: „Niikaua kui siinsest proosast pole kadunud suured teemad, suured ideaalid, pilguheidud teispoolsusse ja väsimatud võitlused, polegi väga oluline, kui palju sisaldab meie kirjandus eluloolisust ja kui palju fantaasiat”. Ma arvan, et niisugune lähenemisviis tuleb kasuks. Näiteks pole mina Krossi novellide lugemisel kunagi enda või autori käest küsinud, kui palju Krossi  on antud juhul Peeter Mirgis või Jaak Sirklis. See mind lihtsalt ei huvitanud. Lood rääkisid iseenese eest. Kui hiljem ilmusid Krossi mälestused, lugesin muidugi needki läbi, aga võrreldavat kirjanduslikku elamust ma enam ei saanud. Või võtame Elo Viidingu „Püha Maama”. Suurepärane novellikogu, millest üht-teist kindlasti tasuks tõlkida. Mida aga tegi eesti kriitika: vaatas kõigepealt, kui palju selles kogumikus on jälgi autori isast. Milleks? Ma ei ole sugugi kindel,  kas see aitab meid kirjanduse mõistmisel ja hindamisel.     

Eesti kirjanduse välisretseptsioon on siinjuures hea mõõdupuu. Kui lähedus tõelise eluga on liiga suur, pole välismaa huvitatud. Nõnda on näiteks need autorid, keda Tiit Hennoste nimetas naturalistideks – Sauter, Wimberg, Ruitlane ja Teder, lisaksin veel Mihkel  Raua – ekspordiks sobimatu kaup. Neil pole elulugu veel lõppenud, teiste sõnadega: tegemist ei ole kirjandusega. Need on tegelikult madalal tasemel, kümne aasta pärast unarusse vajunud meestekad. Üllatab aga Tiit Hennoste seisukoht:„Kummalisel kombel on seda elu kajastavat proosat armetult vähe, ja head veel vähem.” Kas tõesti? Hennoste oskab siin nimetada ainult Mari Saadi „Lasnamäe lunastajat” – mis ongi tõepoolest hea näide – ja möödaminnes  või küsimärgiga varustatuna Andrei Hvostovi ja Sass Hennot.   

Mina, kes ma arvatavasti tunduvalt vähem olen lugenud kui kolleeg Hennoste, võin kohe nimetada kaht romaani, mis minu meelest mahuvad väga hästi selle raami sisse. Pean silmas Holger Kaintsi „Lennukivaatlejat” (2009) ja Eeva Pargi „Lõks lõpmatuses” (2003). Mõlemas romaanis on küllaltki palju juttu Eesti nüüdisühiskonnast, mõlemad on heal tasemel kirjutatud, mõlemas on piisavalt palju põnevust olemas,  ja isegi Jan Kausi nõutud teispoolsust võib siin leida. Miks need siis mainimata jätta? Kaintsi puhul on asi vist nii, et tema raamat on liiga värske, sest üheski nullindaid käsitlevas essees teda ei mainita. Alles pärast auhinna Siugjas Sulepea saamist pöördus kriitika selle raamatu poole. Kindlasti aga kuulub üks aprillis 2009 ilmunud raamat nullindatesse ka siis, kui Loomingu arvustus ilmus alles aasta hiljem, tänavuse Loomingu aprillinumbris. Ilmumine  Loomingu Raamatukogus ja kiitev arvustus Eesti juhtivas kirjandusajakirjas on eesti kirjandusväljal kindlasti piisavalt tugevad tegurid, et raamatut mitte kahe silma vahele jätta. Pargi puhul ei saa juttu olla sellest, et ta oleks liiga värske olnud ja sellepärast tähele panemata jäänud. Kui teda antud seoses ei mainita, peab selleks teisi põhjusi olema, kas lihtsalt maitse või eesti kirjandusväljale omane kalduvus naisi maha vaikida, kui nad just pole  ilusad noored luuletajad.       

Olgu kuidas tahes, ka siin aitab pilk välismaale. Norras, Rootsis ja Saksamaal on Eeva Pargi „Lõks lõpmatuses” vastavas tõlkes ilmunud. See võib minu meelest ainult tähendada seda, et mainitud, soovitud, taga nõutud „miski” on siin olemas. Sest romaan annab ju tõepoolest pildi Eesti aktuaalsest ühiskonnast, menu- ja ülesehitamisühiskonnast, mil on aga muidugi ka oma varjukülgi. Eeva Park kirjeldab  halastamatult kaotajate elu ja seeläbi saavutatud vabaduse tegelikku hinda. Ja ta läheb edasi, ta manab esile ohvrite keeldumise ohver olla, nii et nad eneseväärikuse säilitamise nimel ületavad tsiviilühiskonna piirid.       

See kõik on see miski, mis teeb elust romaani koos kõigi vajalike atribuutidega, ning seda on välisturg ilmselt näinud. Selle romaani näitel võib väita, et mainitud piir elu ja kirjanduse vahel on siiski olemas. Ja näha on see piir võib-olla lihtsamalt või selgemalt teatud  distantsilt, see tähendab eemalt. Kindlasti ei söanda ma ütelda, et välismaalased saaksid eesti kirjandusest eemalt vaadates paremini aru, kaugel sellest, aga siiski: mõnikord tasub välismaise retseptsiooni kaudu oma kirjandust uuesti vaadelda. Ehk leiab siis midagi uut.       

Eesti nüüdiskirjanduse konverentsil „Nurklikud nullindad” 9.-10. detsembril 2010 peetud ettekanne on avaldatud lühendatult

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht