Kust jookseb luules piir kunsti ja kitši vahel?

Lauri Räpi looming on kohati sedavõrd lihtne ja triviaalne, et mõjub kirjandusliku snobismi positsioonilt peaaegu labasena, solvab „head“ maitset ja intellekti, rikub värsiseppade mõttelise tsunfti mundriau.

ALVAR LOOG

Eesti luulemaastikule, mille kohal hõljub madal, tihe ja tasapaks udupilv, on langenud ereda sähvatusega suur meteoriit – 44aastane Lauri Räpp, kelle esikkogu „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“ püsib juba kolm kuud kohalike raamatumüügi edetabelite tipus, eespool kõigist dieedi-, jooga-, koka- ja seksiraamatutest. Teose esimene – nüüdseks läbi müüdud! – tiraaž oli kuuldavasti neljakohaline ning ette valmistatakse kolmandat trükki.

Asjaolu, et kellelgi on õnnestunud värsse raamatuturul massiliselt eurode vastu vahetada, sünnitab mõistagi imetlust ja imestust. Ning teeb valvsaks, paneb õigustatult küsima: mis pettus on selle triki taga? Aga mingi pettus – või koguni nõidus! – peab ju olema, sest peaaegu iga kohalik kirjanik ja kirjastaja võib oma kurbadest kogemustest nii sõnade, pisarate kui pangakonto väljavõtetega kinnitada, et ausal moel pole Eestis luulet võimalik müüa – iseäranis mitte elusa autori oma!

Ega Räpp, täies elujõus mees, ole ometi poeesia pähe pakkunud midagi muud, midagi kasutuskõlblikumat, lugejasõbralikumat, tervemõistuslikumat; midagi, mille kunstisisaldus on kas pimeda juhuse või kalkuleeritud ärimudeli tõttu sedavõrd väike, et saab seeditavaks ka vastava humanitaarse väljaõppeta lugejatele?

Teame, et luule on Eestis olnud juba pikemat aega, nii umbes taasiseseisvumisest peale, suuresti üksnes luuletajate siseasi – neid täiskasvanutele kirjutavaid autoreid, kelle värsked värsid oleksid pälvinud massitiraaže ja laialdast lugejahuvi ning jõudnud seega „lihtsate“ inimesteni väljaspool kitsast kirjandusringkonda, ei leidu meil peaaegu üldse. Ka need vähesed, kelle puhul võib seda eeldada ja loota – Hando Runnel, Indrek Hirv, Doris Kareva, Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehin, saigi vist nimekiri läbi? – on ikkagi „lihtsa“ inimese jaoks liiga ehmatavalt elitaarsed, keerulised, literatuursed. Ehk teisisõnu: liiga luule, selleks et olla loetav.

Lauri Räpi loomingu puhul ükski kolmest üle-eelmise lause lõpus loetletud epiteedist ei kehti – tema tekstid on lihtsad, üldarusaadavad, kergestiloetavad. Ja seda sellisel moel ja määral, et need asetsevad oma sisulise ja vormilise vähenõudlikkuse tõttu otsapidi väljaspool valitsevat kirjanduskaanonit. Ega allugi eriti kriitikale. Pole saladus, et kutseliste kirjandusinimeste ja humanitaarse eriharidusega lugejate ringkondades suhtutakse Räpi esikkogusse halvasti varjatud intellektuaalse üleolekutundega (miks, sellest pikemalt allpool). Olen sellise hoiaku virvendusi märganud ka enda puhul, ehkki pean end muidu totaalseks antielitistiks.

Liiga lihtne, et olla luule?

Ometi on igale mõtlevale inimesele ilmselt selge, et Räpp peab olema kirjanikuna teinud midagi väga õigesti ja hästi. Aga mida täpselt? Eeldame hetkeks, et see ei ole kirjandus. Aga mis see siis olla võiks? Ta pole teinud suurt turunduskampaaniat. Pole poseerinud (pool)alasti seltskonnaajakirjanduses. Ega konverteerinud mõnel muul elualal saavutatud tuntust ja staatust kirjanikurenomeeks. Hoopis vastupidi: tema nimi on avalikkusele siiani olnud peaaegu tundmatu, Räpp näib nii inimese kui ka autorina hoidvat suhteliselt madalat profiili.

Ent kui guugeldama hakata, selgub, et ta on varem avaldanud paar reisijutu- ja Tartu-raamatut ega olegi mees metsast. On hoopis ühismeediast, täpsemalt Instagramist – sealt, kus pole eeldatavalt ja arvatavalt kirjandusele (nagu igasugusele kõrgkultuurile) kohta, ent on lõputu hulk potentsiaalseid lugejaid. Näib, et Räpp on skandaalselt suure osa neist oma postitustega üles leidnud – praeguse seisuga on tema kontol ligemale 21 000 jälgijat. Kuuldus sellest, et raamatu „Lihtsate asjade tähtsus“ ettetellijate arv oli üle poole tuhande, osutab, et tal on õnnestunud kasvatada oma virtuaalsetest klemmidest lojaalsed kliendid, konverteerida laigid reaalseks käibeks.

Aga ka see seletus on kuidagi poolik. Sest veebis on püütud kirjandust levitada ja turustada juba pikemat aega, ent märkimisväärset edu sealse sisu muutmisel müügisuutlikeks raamatuteks on Eestis saavutanud vaid väga vähesed (mulle meenuvad üksnes Liina Tammiste, Keiti Vilms ja Nete Tiitsaar). Ning seega jõuame Räpi luule ebaloomulikult suurele menule põhjuseid otsides pika ringiga ikkagi tagasi varem kergekäeliselt välistatud võimaliku kahtlusaluse – kirjanduse – juurde. Kas tema tekstid on tõesti sedavõrd head või koguni geniaalsed, nagu võiks järeldada müüginumbrite põhjal? Tunnistan ausalt (ja põhjendan allpool): minu meelest ei ole.

Või seisneb nende väärtus pooleldi paradoksaalsel ja iroonilisel moel hoopis väärtusetuses? Ei, ja veel kord ei – Räpp ei ole kohe kindlasti camp-kirjanik. Või kui on, siis mitte nende inimeste silmis, kes andnud tema talendi kinnituseks hääle kõigist võimalikest valimissedelitest kõige legitiimsematega: rahatähtedega. Ja kui palju suudaks camp-luule müüa? Senine elu on näidanud, et mitte eriti. Sest sellesse kategooriasse langeb suurem osa arvukatest harrastusluulet sisaldavatest kogudest ja nende müügiarvud on – söandan spekuleerida – sageli ühekohalised.

Või kehtib vanasõna, mis ütleb, et ameeriklaste maitse alahindamisega pole veel keegi pankrotti läinud, ka eestlaste puhul? Ning nüüd on viimaks leidunud keegi, kel piisavalt oidu, pealehakkamist ja küünilist meelt, et katsetada selle väite paikapidavust kõigist kunstilise eneseväljenduse vormidest selles, mida on oma potentsiaalilt peetud üheks kõige ebakommertslikumaks: luules? Kas Räpp on püüdnud teha kirjanduses sama, mida näiteks heliloojad oma loominguga „Eesti laulul“ ja Eurovisionil? Ei tea. Aga isegi juhul, kui see oleks nii, ei tohiks üksnes proovimine automaatselt edu tagada.

Lauri Räpi looming on kindlasti luule inimestele, kes muidu luulet ei loe. Sarnaselt insta-poeesia rahvusvahelise suurkuju Rupi Kauriga ei pelga ka Räpp oma loomingus triviaalsust. Tema luule on kohati nii sisult kui vormilt sedavõrd lihtne, et mõjub kirjandusliku snobismi positsioonidelt hinnatuna peaaegu labasena, solvab „head“ maitset ja intellekti, rikub värsiseppade mõttelise tsunfti mõttelist mundriau.

Sedasorti helge tundetooniga kergekaaluline, isikupäratu ja vormilt vähenõudlik riimluule, mida Räpp viljeleb oma esikkogu kolmest stilistilisest kihistusest kõige valdavamas, on eesti harrastusluules alati olemas olnud. Kuid ikka justkui sahtlitesse ja salmikutesse surutult. Iseäranis Nõukogude ajal, mil riiklik kirjastuspoliitika sel raamatukaante vahel ilmuda ei lasknud. Peale ideoloogilise tsensuuri töötas tollal ka esteetiline tsensuur ning selline luule hinnati kunstiliselt väheväärtuslikuks ning heideti kõrvale kui diletantlik taidurlus.

Ühismeedia ja vabaturumajandus on andnud harrastusluulele nüüd platvormi, mida see on kogu aeg mitte üksnes vajanud, vaid võib-olla ka väärinud; platvormi, mis on rippumatu kirjanduslike snoobide, elitistide ja modernistide kultiveeritud (ning seega rikutud?) maitsest. Kui muusikas, teatris, kujutavas kunstis, filmis, proosakirjanduses jm on „kõrge“ kunsti kõrval olnud alati ka „madalam“ ja rahvalikum kihistus (mis enamikus valdkondades – ja iseäranis filmis – „kunstiküpsema“ loominguga võrreldes koguni kommertslikult edukam), siis eesti luules mina varasemast midagi sellist ei mäleta. Kas seda nähtust peaks tervitama?

Vähenõudlikkuse diskreetne võlu?

Lauri Räpi luulekogu pealkiri „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“ kannab eneses manifestilaadset programmilisust. Selles puudub väljapeetud moel nii kõrgkultuursuse kui kunstilisuse pretensioon, see sisaldab implitsiitset lubadust rääkida tähtsatest asjadest lihtsalt. Antud lubadusest peab Räpp neil lehekülgedel ausalt kinni. Olgu Räpi luule, mis ta on, aga see on suhteliselt stiilipuhas: nii autorihoiak, keelekasutus, kujundiloome kui isegi teemavalik püsivad üsna hästi ühes registris. Ja see on midagi, mida me esikkogudes ja laiemalt harrastusluules (ning viimasel ajal üha sagedamini ka kutseliste kirjanike auhinnatud kogudes) eriti ei kohta.

Tema looming – läbisegi vabavärss, esseistlikud proosaminiatuurid ja silp­rõhulised riimluuletused – on intellektuaalse pretensioonikuse ja poeetilise kõrgstiili koturnidelt maha astunud. Kõik on võimalikult kõnekeelne, otseütlev, suhteliselt kujundivaba. Kui tema tekstid oleksid nt mütsid, kindad, sokid või retuusid, võiks nende tooteinfot sisaldavale lipikule kirjutada one size fits most, sest vanus ja lugemus pole nende mõistmiseks olulised – ka kõige laisem, taipamatum ja kirjanduskaugem lugeja saab ilmselt kõigest (samamoodi) aru.

Mida ta neist sisulises plaanis „saab“, on mõistagi iseküsimus. Mina, humanitaarharidusest ja „väärt“-kirjandusest rikutud hing, ei saanud peaaegu mitte midagi. Tundsin end kui puhast viskit jooma harjunud inimene, kellele pakutakse napsi pähe šampoonimaitselist alkoholivaba siidrit. Aga seda enam hakkasid mind huvitama arvamused neilt inimestelt, kes kuuluvad Räpi loomingu sihtgruppi.

Küsisin siit ja sealt, kolasin vastuseid otsides mööda veebi ning kohtasin mitmel korral suhteliselt identses sõnastuses tõdemust, mis mõeldud positiivse hinnanguna: „ta kirjutab täpselt seda, mida olen isegi mõelnud!“. Ma ei tea, kui kaugele siinkohal üldistamisega võib minna, aga kui seda vabadust endale natuke siiski võtta, jõuame vältimatult tõdemuseni, et „lihtne“ lugeja otsib luulest eelkõige võimalust samastuda, näha värsiridadelt oma tunnete ja mõtete võimalikult täpset ning üldarusaadavat vastupeegeldust.

Lauri Räpi luulet võib parema definitsiooni puudumisel määratleda kui uuslihtsust, sest seda iseloomustab väljapeetud siirus ning vormiline ja sisuline läbipaistvus. Kuid näilise vähenõudlikkuse taga pole siin tõenäoliselt mitte niivõrd autori tehniline ja vaimne küündimatus, vaid teadlik ning otsapidi koguni programmiline soovimatus (meenutagem teose pealkirja).

Konkreetse esteetilise ideaali, mida Räpp näib järgivat, on teatud nurga alt juba 1960. aastatel sõnastanud meie luuleklassik Betti Alver (olgugi et tema enese looming sellele peaaegu ühestki otsast ei vasta): „Räägi tasa minuga / siis mu kuulmine on / ergem. / Räägi tasa minuga, / tasa taibata on / kergem. // Inimrõõmu, hingehärmi / tunnen-taban läbi tuule. / Ainult surnud sõnalärmi / kuuldeski mu kõrv ei kuule“.

Lauri Räpi luules pole „sõnalärmi“: keeleväänamist, vabu assotsiatsioone, krüptilisi kujundeid, poeetilisi liialdusi, sürrealistlikke sõnasööste tähenduse­tagusesse ürgpimedusse, efektitsemist ja originaalitsemist, uuskeelendite ja võõrsõnadega veiderdamist, naasklina torkivat subjektsust, tattipritsivat sõimlemist sotsiaalsetel teemadel. Tema luulemina hoiab madalat profiili, selle subjektsus on tasane, pehmete servadega. Väljendatud mõtetel, tunnetel ja kujutlustel on justkui käsipidur peal.

Kas see lihtsus on näiline ning seega petlik? Mulle tundub, et ei ole. Räpp ei „peta“ oma lugejaid: tema luuletuste primitiivse välise vormi taga ei peida end keeruline sisu. Inglise keeleruumis on juba aastakümneid käibel akronüüm WYSIWYG, mis lahtikirjutatuna tähendab what you see is what you get. Minu silmis kehtib see ideaalilähedaselt enamiku Lauri Räpi tekstide puhul. Lugeja saab sealt seda, mida ta näeb – miski ei lähe kaduma keerulise koodi või liiga lopsaka sõnavaliku tõttu.

Neis tekstides puuduvad muuhulgas nii iroonia kui mängulisus, mille varju autor ja/või mõte võiksid peituda. Ühtlasi ei kohanud vähemalt mina seal enesele äratuntaval kujul tsitaadilisust, mis võiks venitada teose tähendusvälja väga laiaks ning eeldada selle mõistmiseks mingite muude tekstide tundmist. Samuti hoidub Räpi luule poeetilisest ambivalentsusest, mis võiks lugejale anda kätte rohkem tõlgendusvabadust, kui see ära kasutada soovib või suudab.

Kuid milline on sedasorti lihtsa ja läbipaistva luule kirjanduslik toiteväärtus? Tunnistan, et vähemalt minu jaoks jäi see kahjuks selgelt liiga madalaks. Räpi tekstid on vaimutoiduna üsna kalorivabad ning annavad lugedes parimal juhul nojah-efekti.

Meie kirjandusklassik (:)kivisildnik kirjutas aastate eest, et luule on aju jõusaal. Minu silmis on see ühtaegu nii tabav definitsioon kui ka üks võimalik kirjandusteose kvaliteedi ja sihtgrupi määramise kriteerium. Rakendades seda Räpi tekstidele pean tunnistama, et nende pakutavat „trenni“ tehakse väga väikeste raskustega – sõnahantlid on siin mitte rauast, vaid plastmassist. Koormus, mille lugeja ajulihased saavad, on parimal juhul aeroobne.

Räpi luule annab end nii sisu- kui vormitasandil ära kuidagi liiga lihtsalt ja jäägitult, selles puudub sisemine saladus, suurem sõnadetagune ruum, tõlgendusvõimaluste paljus ei löö end lehvikuna lugeja ees lahti. Tema värsiread pole mitte hämarad sõnatihnikud, milles endale rada rajav lugeja ei tea kunagi kindlalt, kuhu ta viimaks on sattunud (või oleks sattuma pidanud), vaid suhteliselt sirged, laiad ja hästivalgustatud teed, mis tõmmatud justkui joonlauaga. Tunnistan, et lugejana on mul sellistel teedel turvaline, aga igav – pealegi osutuvad need alati kole lühikeseks, sest minemahakkamine tähendab peaaegu alati kohe kohalejõudmist.

Poeetilises vormis eneseabi- ja elustiiliõpik

Lauri Räpi luulemina on peaaegu täielikult allutatud meeleolule. Tema tekstide tundetoon ja minapilt vastavad standardile, mida on luules stereotüüpselt – ja mõistagi ekslikult – peetud naiselikuks. Tänapäeva Eestis kohtame seda mitte niivõrd naiste kirjutatud ja naislugejatele mõeldud kirjanduses, vaid naiste kirjutatud ja naislugejatele mõeldud ajakirjanduses, eelkõige vastavates elustiiliajakirjades ja veebiportaalides, milles avaldatud tekstid jutlustavad oma püsilugejate emotsionaalsetele ja vaimsetele erivajadustele vastu tulles peaaegu igas tekstis: enesearmastuse imperatiivi, vajadust teha rahu oma minevikuga, kergelt debiilsena mõjuvat don’t worry, be happy hoiakut ning suhteliselt põhjendamatut (ent etteulatuvalt verifitseerimatut) usku sellesse, et kõige kiuste läheb kõik hästi.

Räpi luule on püüdlikult (ja seega peaaegu kliiniliselt) iroonia- ja neuroosivaba, selles kohtab melanhoolse varjundiga tüünet ja tänulikku elurõõmu, kirgastunud helgust, iseenese nunnutamist … Siin on üksnes sellised sõnad, mis teevad pai. Sõnad, mis ei peta, ei vingerda, ei varja midagi, ei kutsu lugema ridade vahelt või tagant. Sõnad, millesse on püütud pakkida võimalikult palju hingesoojust – usku, lootust, armastust.

See hääl mõjub mulle sümpaatselt. Liiga sümpaatselt. Ebaloomulikult sümpaatselt. Ning on oma vastupandamatus sümpaatsuses õige väsitav ja ärritav. See kuulub justkui mõnele argipühakule – selles pole õieti ei elu ega isiksust. Isiksus on siit koos kõige halvaga välja destilleeritud, koos mustapesuveega minema visatud. Seega on Lauri Räpi tekstide luulemina suhteliselt läbipaistev – iselaadne „omadusteta mees“, peaaegu täiuslikult ümarate ja pehmete servadega karakter, kes – kui laenata kujundit temalt endalt – käib kikivarvul mööda elu ja hetki (lk 52). Teda defineerivad peamiselt eneseusk, eneseküllasus ja sisemine rahu.

Ühes oma esikkogu algusesse paigutatud tekstis, mida võib tinglikult käsitleda kirjandusliku autoportreena, kirjutab Räpp: „ma pole ilus / ega kole / ma olen lihtne / ja lihtsalt olen // aus ja ehe / mitte libekeelne / enamasti rõõmus / harva kurvameelne // kiindun suvepäikesesse / tuisulumme / ma olen / elus olemise tunne“ (lk 15). Siin annavad tooni peamiselt puhas olemine, õige peremeheta elurõõm ja eksistentsi faktist tõukuv tasane ekstaas. Ning vormiline ja sisuline läbipaistvus ning vähenõudlikkus, mida ei kohta sedavõrd puhtal ja primitiivsel kujul enam isegi mitte meie lasteluules.

Aastakümnete jooksul minu lugemislaualt läbi käinud kohalike autorite loomingust meenutab Lauri Räpi luule mulle mitmeski mõttes kõige enam Virve Osila värsse (ainult selle suure vahega, et Räpi tekstides pole eriti loodusmotiive – ta on täiesti linnapoeet).

See on „hea“ inimese luule, mis mitte üksnes ei pühitse oma autorit (resp. luulemina), vaid kannab eneses õpetlikke ja maailmaparanduslikke taotlusi. Ning seega on „Lihtsate asjade tähtsus“ otsapidi kui poeetilises vormis eneseabi- ja elustiiliõpik, mis innustab saama lugejaid selleks, kes „päriselt“ ollakse. Räpp külvab lugeja hinge uute lootuste seemneid, julgustab elama ja unistama, suunab otsima ja väärtustama ehedust, õpetab märkama argiimet. Ning rõhutab korduvalt, et kõik oluline on olemas meist igaühe enda südames.

Lauri Räpi looming eristub oma tundetooni ja eluhoiaku poolest peaaegu täielikult õhtumaade luulet viimastel aastasadadel valitsenud romantilisest kaanonist, mille keskmes on peamiselt hingeliste läbielamiste ja kannatuste poetiseerimine ja heroiseerimine. Räpp hoiab elu tumedama poolega võimalikult turvalist pikivahet ning soovitab seda teha ka lugejatel. Üks suvaline tekstinäide: „kui näib / et elu / koosneb / külmadest / duššidest // tuleb / nende all / lihtsalt / laulma õppida“ (lk 207).

Elame ajastul, kus elustiiliõpetus näib end tasapisi pakendavat ka poeesia vormi, üha enam kohtab luuletajaid, kes räägivad oma tekstides guruliku hoiaku ja tooniga. Räpi autorihääl pole just ülemäära autoritaarne, kuid selle didaktiline mõõde on möödavaatamatu. Ta ei tee suuri pühalikke sõnu, kuid kristalliseerunud elutarkuse paatos põleb tema tekstides tüüne, ent jõulise leegiga justkui igavene tuli mõne sõjakangelastele püstitatud memoriaali ees.

Lauri Räpi esikkogu on oma mahult justkui mõni koond- või valikkogu: kokku ligemale 250 lehekülge. Lähikontaktis ta nii mahukas ei tundu, sest eelloetletud põhjustel läheb lugemine kiiresti. Luuleraamatu kohta harjumatult kiiresti. Kompositsiooniliselt kannab see kogu väga hästi, sest riimluule, vabavärsi, proosaminatuuride ja illustratsioonide vaheldumine pakub rütmi- ja tempomuutusi. Subjekt nende tekstide taga on äratuntavalt sama. Teatud motiivide ja kujundite (kohati sõnasõnaline) kordumine põimib eri tehnikas kirjutatud tekste omavahel tervikuks ning rõhutab väljendatud mõtete didaktilist taotlust.

Need tekstid on ilmselt kirjutatud pikema perioodi vältel, nagu esikkogude puhul enamasti. Iseäranis suurt heasoovlikkust ja vähenõudlikkust eeldavad lugejalt silprõhulised riimluuletused, mis on peaaegu eranditeta silmatorkavalt küündimatud ja ebaoriginaalsed ega peaks minu ideaalses maailmas leidma teed kaugemale kui gümnaasiumi kirjandusalmanahhi.

Olen alati arvanud, et luulekogu õigustab oma olemasolu siis, kui selles on vähemalt kümmekond korralikku teksti. Räpi raamatus on see kogus olemas isegi kahekordsel hulgal, ehkki kipub ülepaisutatult suurde mastaapi natuke ära kaduma justkui pakitäis frika­delle keedupotis, millega tehakse suppi kogu polgule. Minu silmis väärisid lugemist eelkõige mõned vabavärsis lühiluuletused ja poeetilised mõtteterad, kus autor astub aforismide, kalambuuride jms kaasabil kitšist kaugemale (nt lk 11, 12, 19, 26, 28, 82, 86, 103, 137, 139, 158, 164, 166, 167, 179, 195 ja 202) või on leidnud lihtsate mõtete ja tunnete edastamiseks sobivalt lihtsa sõnastuse (nt lk 45, 50, 61, 62).

Kui visata nende kaante vahelt välja silprõhulise riimluule ning inertsist veel üht-teist, saaks üle keskmise korraliku debüütkogu, mida kannataks ahastusse ja/või minestusse langemata lugeda ka nõudlikumatel ja haritumatel kirjandussõpradel.

Halb luule või žanriluule?

Kuid mida arvata ikkagi selle teose märatsevast müügiedust – faktist, et luule on lennanud massidesse võrdlemisi alatoidetud Pegasusel? Kas seda nähtust peaks tervitama? Või tuleb selles näha meie kultuuriruumi kohal kõrguvasse mõttelisse taevasse ilmunud metsalise märki, mis kuulutab õhtumaade (sh eesti) kultuuri ja inimese jätkuvat allakäiku, selle alates antiigist kestnud müütilise protsessi jõudmist uude, katastroofilisse (taand)arengujärku?

Mina tervitan seda tendentsi, sest usun, et meie kirjandustraditsioon ja see osa (potentsiaalsetest) lugejatest, kellega värsiturul seni üldse arvestatud pole, vajavad luules peale kõrgkultuurikihistuse, mis seni on olnud ainuvaldav, midagi „madalamat“, rahvalikumat ja vähenõudlikumat; midagi, mis on küll luule, aga võimalikult väikese kunsti­sisaldusega. Nii nagu Arvo Pärdi ja teiste temasuguste kõrval – ja justnimelt kõrval, mitte all! – on muusikas enesestmõistetavalt näiteks Kihnu Virve, Ivo Linna, 2 Quick Start, Jaan Tätte jt, vajab meie kirjandus Ilmar Laabani, Artur Alliksaare, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingu jt kõrvale selliseid autoreid nagu Lauri Räpp. Sest kultuuritarbijate maitse, võimekus ja vajadused on isikuti väga erinevad.

Kas Räpp on tulnud meie luule põlve uueks looma, kaanonit ringi kirjutama, ehitama laia silda eesti luule ja eesti lugejate vahele? Hetkel näib küll nii. Sest müügiarvuga ei saa vaielda. Ta on nüüdseks tõestanud, et märkimisväärselt ja möödavaatamatult suur hulk lugejaid ei tahagi luules tingimata „kõrget“ – isikupärast ning keerulise koodi ja nõudliku sisuga – kunsti, vaid värsse, millest nad aru saavad, ning luulemina, millega suudavad ja soovivad samastuda. Tuleb välja, et vähenõudlik lihtsus ja läbipaistvus (teisisõnu: kommunikatiivsus) on luules suurem voorus, kui seni üldiselt arvatud.

See tõstatab omakorda küsimuse kultuuri „kõrgete“ ja „madalate“ kihistuste antagonismist, mis on vist peaaegu kõigis peamistes inimese kunstilise eneseväljenduse žanrites peale luule viimastel aastakümnetel sõbraliku lahenduse leidnud. Räpi raamatu lugemine pani mind endamisi arutlema: kas see on halb luule? Või žanriluule, mis lihtsalt ei allu luule hindamiseks harjumuspäraselt rakendatud kriteeriumidele? Ilmselt natuke mõlemat.

Eesti luules on rohkem kui viimased sada aastat implitsiitselt vastandatud eelkõige kõrgkultuuri ja rahvakultuuri. Viimase alla on mõtteliselt – ning üsnagi eelarvamuslikult ja hukkamõistvalt – liigitatud nn harrastusluule: tekstid, millel akadeemiliste standardite järgi puudub kas kunstiline taotlus ja/või kvaliteet. Mulle paistab, et Lauri Räpp ja mõned temasugused peamiselt ühismeedias tegutsevad uued autorid pole selle binaarsuse piires klassifitseeritavad. Sest nende hoiakud, taotlused ja esteetika tõukuvad otsapidi popkultuurile omasest eetosest, mis ei tunnista kunsti ja kitši (ning ühtlasi ka kunsti ja kommertsi) klassikalist vastandust, kuna on selle täielikult ületanud.

Ning seega vajaks see žanr ideaalis (potentsiaalsete) lugejate eelduste ja ootuste suunamiseks eraldi nimetust. Näiteks: popluule, light-luule, dieetluule, motivatsiooniluule vms. Aga vähemalt minule teadaolevalt midagi sellist veel käibel ei ole. Kõige lähemal on käibiva žanrimääratluse staatusele ilmselt mõiste „instaluule“ (ingl Instapoetry), mis kannab eneses osutust vastavate tekstide sisu ja vormi (suhtelisele) vähenõudlikkusele, ent piirab nende (algse) levikuala paraku üksnes ühe konkreetse ühismeedia platvormiga.