Kuulamise rõõm, kuulumise hüve

Vahur Laiapea

Kuulmine on tõsine hüve. See tagab kuulamisvõimaluse, kõnelemisoskuse ja kuulumise – kuuljate hulka. Oleme veendunud, et mittekuulmine on raske õnnetus, mis inimese ka tummaks teeb. Ent kurdid ei tunnegi ennast kuulmise puudumise pärast nii väga õnnetuna, neid ühendab keele- ja kultuurikogukondadeks viipekeel. Kuigi kurdil beduiinil on ilmselgelt vaja rohkem viipeid liiva ja kaamelite tähistamiseks ning Gröönimaa elanikul lume ja jää jaoks, loovad viipekeele kolmemõõtmelisuse tõttu kurt beduiin ja inuit ühise vahekeele märksa tõhusamalt kui kahe kõnekeele kasutajad. Tõenäoliselt annavad nad (keele)ruumile enda ees vahetu ja ühise metafoorilise pikenduse. Enamikus viipekeeltes on head asjad üleval, halvad ja põhjapanevad allpool – kolmemõõtmelist maailma on kolmemõõtmelises (viipe)ruumis märksa lihtsam ühiseks seletada. See kõik käib muidugi nende kuulmispuudega inimeste kohta, kes ise loevad end viipekeelekogukonna liikmeks, Eestis on neid ligikaudu 1500 inimest.

Kurtide suhtarv on kultuuriti püsinud suhteliselt stabiilne, siiski mitte igal pool ja alati. Ameerika antropoloog Nora Ellen Groce on kirjeldanud  Martha Vineyardi saarel USA rannikul XIX sajandiks välja kujunenud suletud sootsiumi, kus viipekeelsete kurtide protsent küündis kohati 20-ni. Kurtus levis seal eelkõige geneetiliselt. Kuuljate jaoks oli norm osata viipekeelt, kurtust ei peetud aga puudeks. Eks norm ole tuletis statistilisest keskmisest, keskmise muutumisel kujundame ümber ka oma hinnangu normile.

XIX sajandisse jääb imedemaal Ameerikas ka üks põnev kurtide iseseisvusinitsiatiiv – luua oma osariik. See jäi küll loomata; 1500 eesti kurti võiksid ju teoreetiliselt hõivata Mõisaküla linna ja seal omavalitsuse luua. No nali naljaks, neil on kuuljate seas ka huvitav elada.

Viipekeeltes tehakse juba ammu ka teadust, eelkõige keeleteadust. Esimesed viipekeele uurijad kirjeldasid seda keelt inglise keele vahendusel, nüüdseks hakkavad aga esimesed kurdid lingvistid juba vanaisadeks saama. 1990. aastate alguses kaitses näiteks Stockholmi ülikoolis oma doktoritöö polüsünteetilistest väljenditest rootsi viipekeeles kurt lingvist Lars Wallin. Jutt sellest, et viipekeel on vaene ega lase abstraktsetest asjadest rääkida, on sulaselge jama. Anna keelele võimalus ja ta tekitab endasse kõik vajaliku. Mõelgem, kui kiiresti sai eesti teaduskeel jalad alla eestikeelse Tartu ülikooli loomise järel.

Viimastel aastakümnetel ähvardab kurtide kogukondi aga kogu maailmas kadumine, suuri aeglasem, väikseid nagu meie oma kiirem. Meditsiin teeb imeasju. Paarikümne aasta jooksul on õpitud inimese sisekõrva opereerima kuulmist osaliselt taastavaid aparaate – sisekõrva implantaate. Eestis on selliseid operatsioone tehtud juba 6-7 aastat. Viimastel aastatel on enamik kurdina sündinud väikelastest sellise operatsiooni läbi teinud.

Olgu kohe öeldud, et austan meditsiini, meedikuid, insenere ja ka nende loodud aparaate ega soovi kurtuse vastu suunatud meditsiinilise tegevuse seiskumist. On lihtsalt mõned küsimused, millele peaks üritama vastata. Vaatamata tabloidlehtede rõõmuhüüetele kurtide kuuljakstegemise kohta, ei saa opereeritud ja tugeva kuulmis- ja kõnetreeningu läbi teinud lastest paraku siiski tavakuuljaid. Nad võivad suhtlussituatsioonides “põruda”: kui kõnelejaid on märksa rohkem kui üks, kui heliallikas on kaugemal jne. See võib tähendada lisakoormust nende sotsialiseerumisel kuuljate eakaaslaste hulka. Meie, kuuljad, oleme ju kohutavad egoistid. Oma viga, kui ei kuule ja aru ei saa. Suhtlen parem sellega, kes kuuleb. Kuulumine kellegi hulka on lastele erakordselt oluline, võib-olla tähtsamgi kui kuulmine. Ma kardan, et implanteeritud laste hulgas võib olla palju selliseid, kes ei kasva lõpuni kokku kuuljate eakaaslastega, kellel aga võimalus samastuda viipekeelsetega puudub, kuna nad ei ole kunagi nendega lävinud. Nad ei pruugi teadagi nende olemasolust. Paar aastat tagasi küsisin implanteeritud väikelaste vanematelt, kuidas nad suhtuvad viipekeelde. Valdav oli suhtumine: see on vajalik asi, aga mitte minu lapsele. See võib kahjustada minu lapse kuulmise ja suulise kõne arengut. See oleks kergema vastupanu tee. Laps ei pinguta ennast kuulama, kui ta saab vabalt suhelda viipekeeles. Implanteeritud lastele jääb ju muidugi ka võimalus rajada oma rühmaidentiteet, aga ma ei usu väga selle sündi.

Kommunikatsioonibarjäär kuulmispuudega inimeste kuulmisele rajatud suhtlemisel ju mitmekordistub. Olen näinud kaht kuulmislangusega inimest teineteisega kõnekeeles suhtlemas. See oli päris intensiivne toiming. Muidugi jääb implanteeritud lastele ka võimalus hakata viipekeelt õppima näiteks noorukieas, kui nad otsustavad oma elu üle juba ise. Ent minu meelest oleks parim võimalik lahendus, kui implanteeritud lastele võimaldataks kokkupuude viipekeelsetega ja loomulik kakskeelsus väikelapseeast saadik. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kuidas võiks üks keel kahjustada teise arengut. Küll aga olen seda usku, et eakohane areng eeldab ka eakohast keelelist arengut ja pole vahet, kas lapse esimene keel on kõne- või viipekeel.

Kõne/keel on nähtus, millel on väike veepealne osa ja suur veealune osa (sotsiaalse ja bioloogilise keeruline vastastikune põimumine, mille puhul emma-kumma poole arengu kahjustumine mõjutab isiksuse kui terviku arengut ja lõpuks ka veepealset osa). Selles veealuses osas võib viipekeel väikelapse arengus olla asendamatu. See paistab hiljem ka veepealses osas välja. Üks teemaga haakuv näide: täiskasvanud kurtide viiplemist analüüsides on tuvastatud, mis vanuses hakati oma esimest keelt omandama. Mida hiljem, seda vaesem oli nende keel. Nad jäidki poolkeelseteks, paraku. Mina loodan, et õpime ka kuulmispuudega laste puhul seda veealust osa ja selle tähtsust nägema. Enamasti seda ei nähta ja kiputakse hääldusoskust kõnega samastama.

Kui aga implanteeritud lapsed kakskeelseteks ja -kultuurseteks ei kasva, on meie keeleteadlaste järgmisel põlvkonnal võimalus hakata jälgima ühe keele vaikset hääbumist. See pole ähvardus, vaid väljakutse.