Kuulen mittekoputust meie ühise kultuuriruumi uksele

Kristjan Haljaku uus luulekogu läheb sürrealismikaanonist välja, aga takerdub sõnadesse ja naudib seda perverssel moel.

VALNER VALME

Oletame, et on mingi sein. Siinpool seina on see, mille kohta iga päev sada korda öeldakse „kultuuriruum“. Kord öeldakse seda asjalikult, analüüsivalt, kord jällegi õhkavalt ja paatosega. See sõna on nii ära trööbatud, et mõnikord tundub kultuuriruum täitsa tühi. Kuigi ei saa olla, see on ju see ruum, kus luuletatakse ja maalitakse.

Sellega on nagu kosmosega: tead küll, et kõik on kosmos, järgmine päikesesüsteem ja tähed, seina ette ei tule, aga ikka täpselt ei tea ka ja mõtled, mis on kosmose lõpu taga.

Nii näib ka, et on luule ja siis on see luule, mis on tehtud teises toas, seina taga, luule lõpu taga. Või on tehtud enne luulet, selles luuleruumis, kus hõljuvad alles mõtted, mitte valmis värsid.

Stopp, ütleb Sirbi lugeja. Kas ma tahan öelda, et Kristjan Haljakult ilmuvad mingid prooviruumisalvestised? Impro, toores kraam? Nõnda võis eelnevast jutust aru saada, aga nii see ei ole. Luule on vaba nagu džäss, aga ka džässis tehakse standardeid, kopeeritakse vabadust. Kui luule läheb luulevälisesse või luule-eelsesse kohta (on see aeg? on see ruum?), siis on tegemist sellega, mis luule olema peabki: nähtamatu nähtavaks tegemine, nähtava nähtamatuks tegemine ning äratundmisrõõm tundmatuses (see võib olla ka äratundmiskurbus või -äng).

Ka arvustades võiks paotada ust tuntud ja läbivalgustatud kultuuriruumist välja. Aga arvustamisega on ju nii, et ega ei oska. Õigeid sõnu ei ole või on teised arvustajad need juba ära öelnud. Ilmselt tabaks arvustusest paremini Haljaku biiti ambient-muusika või kosmiline võnge. Lükkasin tähtaega edasi, luulekogu ammu loetud, muljed saadud. Lehetoimetaja ees piinlik. Endale ei suuda otsa vaadata. Tulevad juba mõtted, et kas ma olen üldse inimene.

Ring, ring, ring ümber kahvatu kuu

Siis panin kõrvu mängima Israel Vinesi albumi „And Now We Know Nothing“ („Ja nüüd ei tea me midagi“, 2020) ja see andis laused. Alles pärast vaatasin, mis on selle, mõistagi sõnadeta, albumi pealkiri: ja ring sulgus, ja ring avanes.

Mööda ringi sõidab mängurong. Ilmselt Ida-Saksa oma, nagu neid mu lapsepõlves rikkamate nõukogude inimeste lastel kodus oli. Kristjan Haljaku kuues luulekogu „Warszawa centralna“ püsib pealtnäha neil rööbastel, millele autor on sündinud: dekadents ja sürrealism.

Lihtne on öelda „sürrealism“. Rööpad viivad võib-olla uude jaama. Nagu sürrealism vooluna märgib reaalsuse vormi, mitte olematut irdilma, ja alateadvus on teadvuse osa, mitte väljaspool teadvust, näiteks kivi sees peituv tundmatu tumeaine – nii on ka kummaline luule ikkagi luulediskursuse osa, mitte mitteluule. Nõustun arvustajaga, kes leidis Haljaku üle-eelmise luulekogu „Verlaine’i revolver“ puhul, et tema meelest tehakse Haljakule pideva prantsuse kirjanduse, sürrealismi ja dekadentsi meeldetuletamisega ajapikku karuteene: „Tema luules on ometi midagi veel.“¹ Jah, see on umbes sama, nagu looduslüürikule öelda, et kuule, jälle sa kuuled mingeid uusi helinaid selles puulehtede sahinas. Ja samal ajal ei aduta, et loodusluuletaja on astunud sammu kõrvale ja tema värssides põksub biitluule või hoopis kaigub suurmehele pühendet mälestuslaul.

„Warszawa centralna“ on kindlasti vähem sürrealistlik kui rohkem vabavoolukirjutust järginud (või matkinud, keel põses) „Uus inimene“ (2017). „Warszawa centralna“ on ühest küljest kaos väljaspool luulekosmose hierarhiaid, teiselt poolt vaadatuna kontrollitud mõttemäng, mis takerdub paratamatusse, milleks on sõnad. Haljak on sõnade käes vangis („Mida sa palud keeles, millest keegi aru ei saa, mida sa otsid nendest silpidest, toonidest, vahelikest häältest…“, lk 46), ta ootab pausi, järgmist peatust, aga ta ei tea, kas saab selles maha minna. Ta otsib kindlas vaos ühtaegu sama vagu ja muud vagu ja tegelikult naudib seda paratamatust, nagu mõned naudivad sidumismänge.

„Luule huvitavam osa on alati tegelenud ühtlasi selle ümberdefineerimisega, uute alade mitte ainult vallutamisega, vaid ka leiutamisega,“ nagu on öelnud Rebekka Lotman.²

Haljaku lähtekohad on küll Baudelaire ja Breton (keda mõlemat on Haljak tõlkinud) ning paljud teised prantsuse suurkujud aastakümnete või isegi sajandite tagant, peale luuletajate filosoofid, kunstnikud, romaanikirjanikud. Rimbaud’d ja Bataille’d on mainitud käesolevas luulekogus, Verlaine’i või Huysmansi kohaolu on aimata: see on iginooruslik maailm, mis paradoksaalselt on sündides vana, võiks isegi öelda, et elab surres, ja selles mõttes ei ole tähtsust, et prantsuse dekadendid on surnud ja Haljak on noor mees, kes elab täiega. Mängus on tunnetus, kus kalender ja kalmistu ei loe, Baudelaire’i surma-aasta 1867, Bretoni surma-aasta 1966, Haljaku sünniaasta 1990, aasta 2022 või 2140 – mittelineaarses ajakäsitluses, kosmosest vaadatuna võib see kõik olla sama hetk, nii nagu lund võib sadada igal neist aastaist, võib langeda ka värsket luulet, kus öeldakse, et „spiidiga on lõpp“ (lk 29) või „teisel jõulupühal istun inimeste köögis suitsetan kanepit ja / kuulan keelt ja ehmun ütlen midagi kuuleb mere kohinat“ (lk 49).

Näited pole toodud rõhutamaks narkootikumide osatähtsust vanade prantslaste luules ja „Warszawa centralnas“, vaid näitamaks maailmapildi nihkumist argiselt (meie aeg, Eesti elu) või tavamõistes poeetiliselt (loodus, linnaromantika, inimtunded) sellele, mis jääb sirmi taha: õõnsus, kummastus, lagunemine. Nende olekute või isegi hoiakute metafoorideks on siin sageli seks, alko, narko, dekadentlik meeleolu. Haljaku persona, enamasti mina-vormis, on pidevas segaduses, sest kardab selgust. Mis on selgus? „Aktuaalne kaamera“? Eesti kirjanduse lipupäev? Nakatunud? Elektriarvekompensatsioonidiskussioonid?

Selgus valgus üle valgustatuse

Luuleselguse „huvides“ jätkab Haljak ka luule ja proosa piiride kohendamist: juba „Illusioonides“ alustatud pikad ja idiootsed allmärkused (antiallviited, nt „Tegelik. See on tõesti tegelik. Oli“, lk 17) kobrutavad kohati üle lehekülgede.

Nappidel lehekülgedel saab selgeks, et reaalsusest selgem on pealesunnitud reaalsuse vältimine, seetõttu „bulgaaria pinot noir hašiš kas lisada sinna me alasti ihud / vestlused metafüüsilisest üksindusest ühised nägemused“ (lk 50).

„Verlaine’i revolvris“ alustatud vormis, kus ka paigast loksutatud sonette, lahustab luulemina end aina ambivalentsemaks, toimub persooni laienemine lugejaile, ühel hetkel on see Haljak, teisel hetkel Haljaku luulehääl, kolmandal hetkel „anonüümne lugeja“, järgmisel hetkel mina, Valner, keegi kirjutab meid sisse ja me oleme mõistatuse vastus. Ja samal ajal, kui me oleme hõivatud, distantseerib autor end: „Rohkem ei ütle ma iseenda kohta mitte ainsat sõnagi. Ometi annan teile lõpetuseks veel ühe väikese mõistatuse“ (lk 42). Mõistatus ise räägib sellest, et Šveitsi kunstniku Alberto Giacomettiga (1901–1966, suri Bretoniga samal aastal) arutleti selle üle, et, jah, õpetatakse küll „sukelduma psühhedeelse-transtsendentse sfääri põhjatusse valgesse“ – hällist hauani nähakse selle huugamisega vaeva –, „ent manduma ei õpetata kuskil“.

Ja me näeme, et pole mingit kogukonda, vaid loodud kultuurikogemus oli illusioon. Haljak jätab igasse ritta taganemistee endale ja lugejale: istume kinos servakohal, kust õnnestub teisi segamata uue kokakoola järele (milleks?) või põiele (milleks?) lipata, aga ometi, ärgem jätkem filmi tähelepanuta. Film ütleb, et mandumisoskuses on asja võti. Haljakule võib närvidele käia see pidev valgustumise ja eneseleidmise ja uute põnevate kogemuste ja isegi psühhedeelse surramurra (meie olemegi next level shit!) pealesurumine. Või siis käib see närvidele ühele lugejale ja Haljak võimaldab seda.

Kus või kes surub, ega ei tea. Kõik on ju hästi tegelikult? Ei ole. Ei tea. Igatahes Haljak aitab tõrjuda mingit survet. Kultuuriruumi uks sulgub, me oleme vabad.

1 Pille-Riin Larm, Kingitus bordelli perenaisele. – Sirp 18. I 2019.

2 Rebekka Lotman, Verlaine’i revolvri poeetikast ja retoorikast. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 7.