KUUS PÄEVA KAARUKAS

Wimberg

27. mai – 1. juuni 2010 Väljavõtteid tsüklist 1. Kassaka–Lepiku–Jõngu Viisin põletamistünnipinumaalt põlluservale,panin risu täis. Siis andsin üle külasuitsusignaaliga teada:me siin põletame! Mõne aja pärast vastatiteisel pool põllulagendikku,kaugel metsaserval:me kah põletame! Ja peagi üle põllu teises suunas,kust terendasid ainultmajade katused:ega te pole ainsad!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2. Loojang küünis

Võib-olla kümme,
võib-olla koguni viisteist aastat
polnud küüni tagumisi uksi,
mis olid mõeldud heinaveo jaoks,
keegi lahti lükanud.

Täna lükkasin need lahti.
Tegin küüni tagumise otsa korda.
Jätsin uksed vallali,
et niiske muldpõrand tuulduks.

Õhtul märkkasin küünist kumamas
mingit kummalist valgust.
Läksin lähemale.

Loojuv päike paistis tagumistest ustest sisse.

Loojuv päike paistis taas tagumistest ustest sisse,
kuldas küüni paljunäinud seinu,
laudaust ja vana redelit, mille aastakümnete kassid
on pinnuliseks kraapinud.

Vaattasin kaua loojanguvärvides küüni.
Nägin, vist tõesti nägin korraks
kõigi nende aastate taha.

3. Paiknemisest luulesoonel

Maja eest läheb mööda
Roosna-Alliku–Peetri maantee.
Suvel kuivaga meie juurest tolmab.

Maja altt lähevad mingid veesooned.
Siitt-sealt tasapisi vajub või tõuseb.
Aga elamist see ei sega.

Maja kohalt lähevad lennutrassid.
Kogu aeg on valged jutid taevas.
Ma mujal ei teagi sellist kohta.

Ja kuskilt siitt läheb veel väga tugev
luulesoon, sest peaaegu alati,
kui ma siin olen, vehin valmis
hunniku luuletusi.

6.
*
Olin Roosna-Alliku poest rattaga koduteel.
Enne farmi sõittis vastu üks väike poiss.
Keerasin pead ja vaattasin:
               nagu mina 20 aastat tagasi …
Poiss keeras ka pead ja vaattas.
                „Pöö!” karjus ta mulle.
Nojah, siiski ei ole nagu mina 20 aastat tagasi.

Mina olin kasvatatud.

7.
*
Jajah, päris ma siin istuks ja luuletaks,
kui oleks veel vanaisa ja vanaema aeg!
Kevadel peenrad ja aed,
suvel hein,
sügisel –
oi-jah, mis kõikk sügisel!
Küll talvelgi midagi teha leiab.
Tööpuudust selles majas ei ole.

9. Geograafiline

Kaaruka külast jõuab Kodasema külla.
Kodasema külast jõuab Esna külla.
Esna külast jõuab endisesse Esna alevikku,
kui paremale keerata.
Kui otse edasi panna, jõuab Esna külast Kareda külla.
Olgu öeldud, et Kareda küla mainis
juba Läti Henrik 1212. aastal.
Sealt jõuab Ämbra külla.
Siis on Peetri alevik ja Peetri–Anna maantee risti ees.
Anna poole keerates tuleb Öötla küla.
Siis jääb mõne aja pärast paremat kätt Koordi küla.
                 Jaa, jaa, seesama Koordi,
kus Leberecht süütas oma valguse.
Keeramegi Koordi külla.
Kuskilt siitt peaks nüüd viima mingi teeotsake tagasi
Roosna-Alliku–Peetri maanteele,
tagasi Kaaruka poole.
Ma nagu mäletan midagi sellist.
Kunagi sai sealtkaudu otse siia tuldud.
Kolme kilomeetri pärast tuleb Vedruka küla.
Ja siis, pagan võtku, kolme järgmise kilomeetri pärast
leian end jälle Peetri–Anna maanteelt!
See nüüd küll kavas polnud.
Ega nüüd muud, kui suund Anna poole
                  ja Rakvere maanteele välja.
Sealt saab Kaarukasse pika ringiga, aga vähemalt saab.
Aeg ka juba hiline, päike peaaegu loojunud,
pimedasse ei tahaks rattaga jääda,
muidu jõuad ei tea kuhu välja.

10. Rattasõitt küla vahel. 20 aastat hiljem

Ei ole võimalik …!
Ei ole võimalik …!

Jõngu koerad ei ründagi tee peale,
juba kaugelt vastu,
ei haugu ega klähvi hüsteeriliselt,
ei ürita hüpata kandadesse,
silmad peast välja tungimas.

Ja veel enam!
Mis asi see seal on?
Koerakuutt!

Asine koer kuudi ees ketis –
see on midagi uutt.
Midagi uutt, oottamatut,
kuid väga tänuväärset.

Aitäh!

11. Kabanossihetk

Sa tihti sõidad mööda Eestit ringi,
meid oottab igaühte kuskil oma loss.
Rõõm kulgemisest erutab me hingi –
kas oled Riigikogu saadik sa või oss.

Jah, tihti sõidad mööda Eestit ringi,
ja rahakotis sul on vahest viimne kross,
kuid seal sa väljud, kulutama kingi,
ja ütled: „Palun minule üks kabanoss!“

Üks kabanoss! Ja kastmeid pange kõikki!
Mis eriliseks selle hetke muudab?
Ei ole ju vaid see, et väiksem on nüüd nälg?

Pea aina täis on muresid sul põikki,
ja päästa kõigist – mis see seda suudab!

Jääb kabanossihetkest susse hele jälg.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht