Kuusesõit

MAIT VAIK

Kui võtta algatuseks Agu Tammeveski „Mööduvate päevade soolane ja magus“ mõne lausega kokku, seob raamatu seitset juttu inimese kulg igatsuse ja ootuse varjus. Seejuures ei vii loogiline eneseanalüüs neid nende tegelike soovide ja unistuste täitumisele lähemale. Millised need täpsemalt on, seda ei saagi sõnastada. Arukas toimlemine ja jutustuste süžeeline tegevus on Tammeveski lugudes alati millegi eelmäng, taust. Ikka seistakse millegi lävepakul, olgu selleks armumine või loobumine, allakäik või lahkumine, kuid kindlasti mitte võidukas triumf.

Muusika kurtidele kõrvadele

Raamat justkui soovib näidata lugejale midagi, mida ainult kirjanik teab, kuid kahjuks või õnneks (ja koguni ehmatavalt) ei ole see miski üldjuhul äratuntavalt puhastav, püha, kaunis – aga ka mitte vastupidi. See on nagu kuulja jutustus muusikast, millest ometigi kurt kõrvalseisjana aru ei saa ega hakkagi saama. Siiski võib hea tahtmise korral ja ennast juhtida lastes seista sellele väga lähedal.

Varasema loominguga võrreldes on Tammeveski oma stilistikat märkimisväärselt arendanud. Kunagise õhulisuse asemel on tekst raskepärasem. Mõnikord võivad autori trikitamised muutuda farsiks, ainult talle endale nauditavaks ja arusaadavaks partiiks. Kuigi pean ennast suhteliselt kogenud lugejaks, käis mulle teksti mängulisus esimesel lugemisel üle jõu. Siis aga leidsin, et tuleb iga lõik mõne sekundi jooksul n-ö pildistada ja seejärel kohe järgmisele edasi liikuda, taas pilti teha ja tegeleda samal ajal eelneva lõigu analüüsi ja võtmesõnadega. See on nagu kuusesõit (ei soovita praktiseerida): tuleb ennast ladvast alla kukutada ja lasta end okstel lihtsalt loopida. Mõtlemine selle üle, kuidas ma kukun või kui kiiresti, toob kaasa krambi, nii et langeja lihtsalt läbi okste kivina maapinnale sajab.

Tammeveski ongi andnud juba esimestel lehekülgedel vihje, et lausetesse süüvimine on küll viimane, mida esmasel lugemisel üritada. Naisteenindaja: „Arvatavasti jätkub minu naiselikult uudishimult jõudu ammutavat kaubanduslikku tähelepanu ikka parasjagu niikauaks, kui siia külmletti mitte ainult vaatamiseks asetatud võileibade, salatite ja nende kõrvale hästisobivate jookide soovijateni ulatamiseks tarvis läheb“ (lk 5). Tore algus. Nii nagu ei tasu Philip Glassi mõnestki teosest harjumuspärast meloodiat otsida, ei ole harjumuspärane ka Tammeveski tekst. Selle mõistmise eeldus on vähemalt diagonaalis lugemise oskus (ma ei kiida sellist lugemismoodust, aga teisiti järab raamatusõber ennast rampväsinuks ja kukub kokku). Tuleb lugeda justkui kotkapilguga, mis ühtaegu haarab ümbruse ja võtab fookusesse detaili. Tammeveski tekstid on nagu Philip Glassi muusikagi tervik: kuigi instrumendid ja helid mängivad igaüks oma teemat, on lugu siiski konkreetne teos ja mitte juhuslikud helid ja partituurid üksteise peal või kõrval. Teema – aeg, tegevus ja koht – pole seejuures esmatähtis, mõni lugu ei räägi üldse mitte isegi sellest, millest ta nagunii ei räägi.

Enamasti vaadatakse sündmustele ajaliselt pikas perspektiivis tagasi. Loo rääkimise hetkes, päevas või nädalas ei juhtu just märkimisväärselt midagi. See on lihtsalt pika elu ja teekonna tõehetk, vahefiniš. Kirjaniku maailm on pealtnäha neutraalne. Lugeja ainus lootus on, et kui seda kuradi elu juba nii kirjeldada saab, siis järelikult ikka peab olema mingi kõrgem-kaugem perspektiiv või vertikaal. Mingi taas ainult autorile teada koht, mis peaks seisma väljaspool kõike. Aga võib-olla ka mitte. Mingit kindlust peale kirjutaja otsustavuse asju nii näha, nagu ta neid näeb, meile ei anta. Autori julgus on ainus lohutus.

Tühisuse äratundmine

Kui tüpaaže üldistada, siis on Tammeveski naine kohati julmalt ratsionaalne – see, mille ees me mehed sedavõrd hirmu tunneme ja mida me märgata ei taha, omadus, mille ikka ilusamaks valetame. Autor ei ole sealjuures süüdistaval või etteheitval positsioonil. Lihtsalt on nii … Ühtlasi on Tammeveski naised (nagu oma ratsionaalsusele vastukaaluks) kohati äärmiselt intuitiivsed, loomalikult otsustavad olevused, kes tegutsevad puhtalt instinktide ajel, harva midagi kahetsevad või ennast hukka mõistavad. Neid ei vaeva süütunne või kui, siis ainult juhul, kui nad ise midagi kaotavad või millestki ilma jäävad. Nad ei ole lugejale mugavad, isikuomaduste poolest armastusväärsed tegelased.

Tammeveski mees näeb ennast ideaalis (mitte et ta seda oleks) ikka tegutsejana, mehena, kes juba niisama ei loobu ja alla ei anna. Nagu Tarmo Tedre positiivsete kangelaste puhul on nende programmi osa „mees teab, mis mees teeb“, kuid kindlasti teatraalsemalt. Tegelik ebakindlus aimub enne murdekohti. Sisemine ebakindlus teeb tegelase sirge rühiga toimlemise kuidagi eriti hapraks ja pingestatuks. On tõesti müstiline oskus jutustada kellegi lugu selle üle kohut mõistmata, küll aga edasi anda seda, et tegelikult oli olukord plahvatusohtlik ka nendel, juba möödunud argistel päevadel. Raamatutegelane on sellest isegi teadlik: „Püütakse varjata seda, mis tabab lõpuks igat meest. Enda tühisuse äratundmine“ (lk 82).

Tammeveski ei roni oma tegelastele päris lõpuni pooridesse. Kuigi teatud magusat urgitsemist, juba justkui tees lahustunud ja mitte enam kõrvetavat, võime aimata küll. Võin eksida, aga kohati on tunne, nagu ütleks autor oma kangelasele, et noh, sinust hakkab ka inimene saama. Tegelased justkui aimaksid kaamera kohalolu ja koguni mängivad mõne stseeni vaatajale-lugejale. Pöördumised on umbes sellised, et jah, nii me siis elame ja hiiri püüame … Aga kõik on millegi ootel, kuid kiireks muutuseks pole lihtsalt jõudu või viitsimist. Või vajadust? Üldjuhul teavad nad kõik algusest peale, eksistentsiaalses kontekstis, ilma raevuka protesti või sügavama sisemise analüüsi-pirtsakuseta, et nad on laias laastus vaid kellegi meelevallas.

Ainsana erineb sellest hoiakust neljas jutustus, kus peategelane oma seisundit võib-olla piisavalt ei adu ja kus autor räägib kangelasest kolmandas isikus. Erinevalt ülejäänud lugudest on siin distantseerutud. Tundub, et autor läheneb oma loomingule paljuski mitte kui looja, vaid selle nurga alt, et mina ei ole siin tegelikult mingi otsustaja, kuigi võin osaliselt ju asju korralda. Tammeveski puhul ei pühitse inimese elu ja olemist isegi mitte kangelaslik iseendaks jäämine, midagi on veel … Toon näiteks esimese jutustuse lõpu, mis mõjub algul koguni banaalselt: „Aastalõpu vaikus, kaks jääpurjekat ja minu süda kinnitasid justkui ühest suust, et veel enne kevadet ootab ka mind lõpuks tõeline armumine“ (lk 27). „Ka mind“ teeb selle aga nukralt irooniliseks ja kuidagi lootusetuks kogu olemise terviklikus perspektiivis. Et mis seal siis ikka …

Inimsuhted on kokkuvõttes „Mööduvates päevades …“ kuidagi võõristavalt kauged: keegi ei otsigi kaaslaselt lähedust või soojust, mis on ilukirjanduses suhteliselt tavatu. Just selles ilmneb Tammeveski kõhedust tekitav neutraalsus, milles peitubki tema ainuomane võlu.

Tammeveski kirjutatu elab ja pitsitab olematute kirjelduste kiuste nagu vähemalt tõsiselt võetav unenägu.

Kaaluta olek

Tammeveski tegelased pole olemas mitte selleks, et edasi liikuda (nagu me enamasti oma kulgu ette kujutame), vaid kohal ollakse kogu aeg, algusest peale. Nõukogude elu- ja töökeskkond, selle mõttetus või ülimalt vähene efektiivsus mürgitavad seejuures tema juttudes inimest mitu korda rohkem, kui me seda endale tunnistanud oleme või tunnistada tahame. See on ka väheseid kohti, kus on tajuda autori hoiakut, ehkki mitte koolmeisterlikku: saavutatu ja edu oli (või on) ikka suurel määral vaid enesepettus ning naeruväärne.

Kuigi seda otsesõnu nii ei väljendata, annab just üleminekuaastate lagunemise kirjeldus kõige paremini edasi tegelaste kaaluta olekut. Tegija eneseteostus piirdub seal vaid rahuloluga, milles puudub peaaegu eranditult tõsiseltvõetav loominguline alge. Näiteks: „Senielatud aastatele tagasi vaadates oli Valmot sunnitud tunnistama, et päris komistamisteta polnud ka tema seda eluks nimetatavat koolisõidu-parkuuri läbi sõitnud“ (lk 184). Räägitakse küll vaid miskist komistamisest, aga tõdetakse, et elu tervikuna on ikkagi vaid koolisõit. Teatud piirist alates hakkabki absurd, millega päevast päeva kokku puututakse, kaitsvale künismile vaatamata tahes-tahtmata inimest hävitama, olgu ta kui tuim või tugev tahes. Eks siit võib edasi mõelda elu kui mõtestatud oleku või mõtestamatu ellujäämise üle.

Tammeveski kõikidest tasanditest ei ole ma tõesti suuteline kirjutama. Vähemalt mitte nii, et see loetav oleks. Teise jutu minategelane annab meile teada: „Sellepärast armastan ma kõige rohkem niisuguseid puhtaid novelle ja harvemini ka romaane, mille autorite ootamatu leidlikkus veel mitmendal ülelugemisel endistviisi sõna otseses mõttes jalust maha niidab“ (lk 37). Just Tammeveski juttude puhtus ja keel tekitab teistkordsel lugemisel katarsise­laadse emotsiooni. Puhtus ei seisne antud raamatu puhul lausete lihtsuses, vaid taas milleski, mida kirjeldada ei saa. Autor jätkab: „Nii tugevalt, et hakkad loogilisemale põhjendamisele allumatult niivõrd ootamatuid asju taga igatsema, et paljast mõtlemisest kibelus sõrmeotstest läbi käib“ (samas). Mis asju ja millisele loogikale, seda jälle ei öelda. Jääb vaid igatsus, mis on kõikidest tunnetest kindlasti üks võimsamaid. Aga ka siin (ja vahest kõige enam) on kahtlus, et igatsus ei ole mitte see igatsus millegi järele, mida inimkond ka kõige filosoofilisemas plaanis tavaliselt igatseb.

„Mööduvatest päevadest …“ ei leia säravaid väljaütlemisi-tsitaate, mida seinale kirjutada, nagu ka põnevat süžeed või hirmtraagilisi juhtumisi, puänti. Kuid ometigi elab ja pitsitab kirjutatu koguni olematute kirjelduste kiuste nagu vähemalt tõelisena võetav unenägu. „Tihti on siiatulnutel ilme, nagu tahaksid nad unustada seotust mingite juuraterminitega väljaütlematu, aga kõikidele sündimisega pealepandud kuritööga“ (lk 5). Midagi sellesarnast tundsin ka raamatu esmakordsel läbilugemisel – et uuesti alustada.