Laenutustasust

Ligipääs raamatutele ja lugemisharjumuse püsimine on osa Eesti riigi vaimsest tugevusest.

TIIT ALEKSEJEV, Eesti Kirjanike Liidu esimees

Laenutustasu küsimus on viimasel ajal taas päevakorda tõusnud ja kõik märgid näitavad, et seekord autorid ebaõiglusega leppida ei kavatse. Eesti Kirjanike Liidu juurde on loodud tuumik, kes probleemiga tegeleb, ja alljärgnev selgitab meie programmi. Loomeliidul kitsamas tähenduses pole selles kampaanias võita midagi. Küll on EKLil vaikimisi kohustus seista autorite huvide eest, olgu need siis tema liikmeskonna seas või mitte. Autorite hulka kuuluvad ka raamatukunstnikud ning me räägime kõigist teostest, mida rahvaraamatu­kogud laenutavad, mitte ainult romaanidest ja luulekogudest.

Alustuseks olgu öeldud, et Eesti rahvaraamatukogude korraldus ja põhimõte, et lugeja ei pea laenutamise eest maksma, on väärtus iseenesest ja selle eest tuleb seista. Eriti olukorras, kus seoses hinnatõusuga kasutab üha rohkem inimesi just raamatukogude teenuseid. Autoritele, kes ei saa enam loota läbimüügist tulenevale äraelamisele – see lootus on siinse raamatuturu puhul kahtlasevõitu nii või teisiti –, on õiglane laenutustasu toimetulekuks vajalik. Ja kirjapandud sõna, nagu teisedki kultuurivaldkonnad, peegeldab meie kaasaega. Lahkunud klassikute kõrval on oluline meie keskel elavate autorite looming. Kultuuri terviklikkus vajab mõlemaid.

Laenutustasu on riik kohustunud autoritele maksma vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 92/100/EMÜ, lähtuvalt autoriõiguse seadusest ja selle alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrustest.^* Tasu eeldab kokkulepet autorite ja kasutajate vahel ning mõistlikku põhjendust.

Mõistlikkusest on aga asi kaugel. Pärast Autorihüvitusfondile koroona ajal eraldatud hapnikukoguse ajutist suurendamist on laenutustasudeks makstav osa langenud 2008. aasta majandus­kriisi tasemele, s.o 123 000 euroni. Tollest ajast oleme neljateistkümne aasta jooksul lisaks majanduskasvule kogenud märkimisväärset inflatsiooni, millega näiteks riigiametnike palgatõus on jõudsalt sammu pidanud. Laenutustasu mediaan seevastu on vähenenud 73% tasu saavate autorite ja nende teoste laenutuste arvu suurenemise tõttu.

Mida see protsent tähendab raamatukogudest laenutavate teoste autoritele, keda on 2022. aasta seisuga üle 1600? Viimasest jaotusest sai pool neist laenutustasu alla 15 euro ja kolmandik alla viie euro. Ühekordseid laenutusi oli ligi neli miljonit. Praegu võivad autorid loota laenutustasule 2–10 senti laenutuskorra eest. Leiame, et õiglane laenutustasu on vähemalt 30 senti laenutuskorra eest. See summa põhineb kompensatsiooniloogikal ning võrdlusel väikese kasutajaskonnaga keelega kõrgelt arenenud riikide laenutustasudega (Soomes 14 miljonit, Rootsis 17 miljonit, Norras 13 miljonit eurot), mis on kohandatud Eesti rahvastiku ja makromajanduse näitajatega.

30 senti laenutuskorra eest teeb 2023. aasta laenutustasu jaotuse eelarveks 1,3 miljonit. Esmapilgul tundub kasv määratuna, aga me ei ole põhjanaabritest kümme korda vaesemad. Asi on õiglases tasus tehtud töö eest ja suhtumises omakeelsesse kultuuri. Ning viimast on poliitikutel võimalik muuta. Ajad on karmid ja Eesti riigi tugevus pannakse proovile. Valdkondi, mis esmast tähelepanu nõuavad, on piisavalt: kaitsetahe, laste ja noorte haridus, vaimne tervis. Võimalik, et ligipääs raamatutele ja lugemisharjumus aitavad nende puhul rohkem kaasa, kui me arvame.

* ahf.ee