Lagunemise lühikursus

Kuigi Olle Lauli romaanide tegelased on alati kas venelased või eestlased, on identiteediküsimus nende puhul teisejärguline.

SVETA GRIGORJEVA

Olle Lauli „Kuristik“ jõudis minuni huvitaval ajal: sel kevadel, sõbranna kohvrist. Nimelt õpin praegu Saksamaal ning kuigi käin vaheaegadel Eestis, võib öelda, et lähiaastatel mul kodu ei ole. Kui täpsem olla, siis mu kodu on loomulikult Eestis, jah, aga ma ei taha juba mõnda aega, et see nii oleks. Mida see imelik pihtimus tähendab või kuidas see puutub Lauli kolmandasse romaani pealkirjaga „Kuristik“?

Vot nii, Sveta, ütles ta endale, ja sina tegele iseendaga, mõtle enda isiklike asjade peale, mitte mingi jura peale, mõtle järele, mis su elust saab üldse. See on tähtis! Sul on praegu … eh … vaba moment, ütleme, mõtle siis järele. Sest midagi peab ju elust saama. Ei ole nii, et midagi ei saa. Et aeg läheb, elu läheb ja mitte midagi ei saa“ („Kuristik“, lk 134).

Proloog

Olle Lauli sulest ilmub raamatuid harva. Nii mõnigi peab sümpaatsemaks ja ehk „õigemakski“ selliseid pigem müstilisi kuuvarjutuse tüüpi kui n-ö grafomaani tüüpi kirjanikke-kunstnikke. Selliseid, kes tulevad haruharva uue šedöövriga oma koopast välja ning sealjuures intervjuusid eriti ei anna ja nägu ka ei näita. Jah, eks Mikitagi meeldis mulle palju rohkem siis, kui tegemist oli ekspi- ja impampluuleisandaga, mitte Eesti uue rahvusliku aarde plakatipoisiga. Nüüd saan muidugi aru, et nii mõelda on ju ikka paras lollus küll.

Teoste loomise tempo ei loe: see, et mõnel tuleb igal aastal paar raamatut välja, ei tähenda, et need on kvaliteedilt nirumad nendest, mis tulevad välja pikema intervalli tagant (kaua tehtud kaunikesed). Kui hakatakse pelgalt teenimise eesmärgil treima jõulubuumiks keskmise kvaliteediga vihikukesi … siis on muidugi teine asi.

„Kuristik“ on Lauli kolmas romaan, mis on nagu kaks eelmistki metafüüsiliste sugemetega, kuid palavikulisema tempoga, tegelasrohke ja polüfooniline. Kui „Niguliste õpilasi“ (2007) ja „Kodutust“ (2011) iseloomustab temaatiline sarnasus, siis „Kuristik“ (2018) on juba veidi isepäisem teos. Kaht esimest seob mingis mõttes tugev dostojevskiliku idioodi motiiv, mõlemad raamatud on üles ehitatud peategelaste siseheitlusena, n-ö ego kollapsina. Maailma heidetuse tunne prevaleerib aga kõigis kolmes romaanis. Lauli lemmik-portreteeritavateks on üldjuhul keskmiselt haritud väikekodanlased, kes, üritades kuidagi selle maailmaga hakkama saada, leiavad end tutvumast inimestega, kes nende turvalise eksistentsi pöördumatult pea peale pööravad.

Raamatust raamatusse kordub motiivina teatud liiki kõrgema „teadmise“ järgi janunemine, jumalaotsing, otsitakse põhjust-põhjendatust oma olemasolule-elule, ning, mis eriti huvitav, Lauli romaane läbib patoloogia mõiste, sest „teadmine“ liigub justkui viirus ühelt kehalt teisele, ühelt subjektilt teisele. Tuleb vaid luua soodsad tingimused, et tekiks niisugune keskkond, kus see teadmine on võimalik, kus „viirus“ saab levida. Lauli romaanid ongi selliste keskkondade saamislood, eriti kaks esimest.

Kõigi Lauli raamatute põhitegelasteks-katalüsaatoriteks on omamoodi valgustunud või kohe-kohe valgustumise äärel (mis sest, et kõik tema teosed on ligi 500 lk paksud) äärelinna Buddhad (aga mitte siiski nagu Kureishil). Kui „Kodutuses“ ja „Niguliste õpilastes“ on põhitegevuse keskmes veel justkui üksik protagonist, kelle ümber tegevustik vaikselt ja metoodiliselt lahti hargneb, siis „Kuristikus“ on juba raske pidada kedagi klassikalises mõttes teose peategelaseks. Viimase teose puhul on üsna selge, et autor on esiplaanile seadnud teatud elutunnetuse (see läbib ka kahte eelmist teost), mida iseloomustab minu arvates kõige paremini sõna „kriis“. Tegelased leiavad end olukorrast, kust samasugusena nagu enne edasi minna on raske või lausa võimatu.

Romaane lugedes tuli alatasa meelde kurikuulus kierkegaardlik „hüpe“. Tõnu Viik on kunagi Sirbis kirjeldanud seda hüpet kui „inimeksistentsi kõigis nendes olukordades, kus me ütleme lahti oma igapäevasusega tagatud ja seega illusoorsest kindlusest asjades ja iseenestes“.* Teine kirjanik, kelle tekstidega hakkasin paralleele nägema ja Lauli raamatuid kõrvutama, on Madis Kõiv. Ja mitte selles plaanis, et kuidas ja millest on kirjutatud (paralleele on siin ikka kõvasti üle keskmise), vaid just nimelt teksti toimimise mõttes, et kuidas tekst mõjub.

Vahel tundub, et nii Kõivu kui ka Lauli puhul on tegemist lausa ohtlike autoritega. Nende tekste lugedes on mul nii mõnigi kord hakanud katus väheke või mõnikord ka paljuke sõitma. Vähe sellest, et tekstidel endil on teatud deliiriumilaadse tunnetuse maik juures. Siinkohal ei mõtle ma seda, et need on kirjutatud teatud ainete tarbimise ajal-ajel, vaid seda, et loodud tegevusest-tegevustikust on mõnikord raske aru saada, kas see toimub ilmsi või mitte – teatud unenäolikkus-nägijalikkus on pidevalt kohal. Need tekstid võivad hakata ka lugejat vaikselt, kuid järjekindlalt deliiriumilaadsesse seisundisse viima. Tegemist on justkui aeglase trip’iga tundmatusse. Üldjuhul on neid lugedes just see tunne/vahepeatus/mitte-koht, mis iseloomustab kehalist olekut enne high saabumist, seda ala enne pilve peale jõudmist narkootiliste ainete tarbimisel. Ainult et Kõivu ja Lauli teoseid lugedes oled justkui permanentselt selles vahetsoonis. Ja kui see väga pikaks venib (ja Lauli tekstid on pikad), on oht sattuda paanikasse. Peapööritus, oksendamine, käpuli pea vastu põrandat olemine kordub motiivi-stseeni-tegevusena raamatust raamatusse – ja lõpuks võib see pööritustunne üle kanduda ka lugejale.

Nagu Lauli tegelased on ka lugeja alatasa mingi kuristiku serval ja peab olema iga hetk valmis kierkegaardlikuks hüppeks.

Lee Kelomees

Nii nagu Lauli tegelased, on ka lugeja alatasa mingi kuristiku serval ja peab olema iga hetk valmis kierkegaardlikuks hüppeks. Lauli raamatutes ei ole mitte kunagi tegu ainult ühe hüppega. Neid on mitu. Ja iga hüpe teeb inimese veel rohkem katki, on vaid ettevalmistus järgmiseks hüppeks, sest tagasiteed ka enam ei ole. Ja sa ei tea, nagu tegelanegi, millal ja millega see lõpeb.

„Ta pöördus momentaanselt ja hakkas tagasi mäest üles jooksma, vaatas selja taha ja venelane tuli kiiresti järele. Liiga kiiresti! Sa issand, mõtles ta. „Issand, raisk, ära lase seda hullu …“ hingeldas ta. Ta jooksis, kuulis venelase jooksusamme selja taga lähenemas – venelane jooksis kiiresti, nii et maa müdises; need sammud tulid järjest lähemale ja see ajas ta päris mõistusest ära: ta jooksis nüüd nagu pöörane, haake tehes, või nagu – imelik, see käis korraks peast läbi – nagu mingi vana omadega perses kits! Nagu lõvi eest põgenev elajas kits tollel opakal Animal Planeti kanalil …“ („Niguliste õpilased“, lk 31.)

Lauli „Kodutust“ lugedes leidsin end nii mõnigi kord Lasnamäel vanematekodu põrandal vedelemas ja kuulatamas paneelmaja korterite hääli, nagu teeb Merko (Marko) esimestel lehekülgedel. See on ka mingis mõttes tüvi­stseen, mille kaudu lugeja kohe raamatu alguses tegelase maailma-mõtlemisse suunatakse. Passiivsel kehal on Lauli tekstides oluline roll. Alatasa saame lugeda sellest, kuidas protagonistid kas lamavad põrandal, istuvad pingil ja jälgivad inimvoolu liikumist või lasevad päikesel end paitada, mõtiskledes selle üle, „miks peab üldse midagi tegema“. Normaalne inimene on ju see, kes teeb! Jõuab! Kõik ütlevad nii! Ju peab see õige olema!

Lauli peategelased üldjuhul nii ei mõtle ja sestap peetaksegi neid pigem parasiitideks ja idiootideks. Mulle endale meeldib nimetada seda olekut taimseks mõtlemiseks. Kui tavaliselt kasutame sõna „vegeteerimine“ pigem passiivse oleku iseloomustamiseks, siis mulle endale tundub, et see nn vegeteerimine või taimne mõtlemine (kui selline asi võiks olemas olla) on vastupidi midagi väga aktiivset, sest vaid pealtnäha ei toimu neis midagi (taimed ju ei liigu, nagu meie või loomad, on mullas kinni jne). Tegelikult on see maailm väga aktiivne, lihtsalt taimesisesed protsessid on inimsilmale üldjuhul nähtamatud.

Ajal (nagu Kõivulgi) on Lauli tekstides oluline koht. Võib lausa öelda, et tegemist on kausaalsete, põhjusele-tagajärjele üles ehitatud eksistentsiaalsete põnevikega. Äärelinna või kuidagi sinna kesklinnast sattunud veel-mitte-Buddhad ootavad pikisilmi valgustumist (kuigi nad sellest päris nii ei mõtle), räägivad jumalaga (pidades lakkamatult iseendaga dialoogi), oodates jumalalt abi, palvetades parema homse nimel ja muide – üldjuhul Godot tulebki, küll aga mitte ühekordse ilmumise-ilmutusena, vaid teatud laadi Sisyphose kivina. Lauli tegelaste jumal on väikeste asjade jumal, kivi saapas, mis ei lase edasi kõndida. Kui kivi välja raputada, leiab see aga aina suurema ja raskemana tee saapasse kuidagi tagasi ning ühel hetkel ongi ehk targem hakata hoopis paljajalu kõndima.

Autor tundub olevat väga hea inimesetundja: tegelased joonistuvad selgelt välja just tänu sisemonoloogidele, mitte dialoogis teistega. Sisekõnest ilmneb selgelt inimeste päritolu ja keskkond, kust nad tulnud on (venelane, eestlane, vaene, rikas, idioot, normaalne). Enamik tegevusest toimub, muide, Lasnamäel, kuid identiteediküsimused on Lauli tegelastel mingis mõttes teisejärgulised, mis sest, et tegelased on alati kas venelased või eestlased. Tegelased saavad üldjuhul aru ka sellest (või liiguvad sellele arusaamale lähemale), et identiteet on midagi laialivalguvat: subjektsus lekib, see ei püsi, on püsitu. Sellest johtubki, et kodu või kodutus (korter, riik, rahvus) on raamatust raamatusse sümbol, mille üle järjepanu mõtiskletakse ja mida Lauli püüab pidevalt ümber mängida, püüab neid suuri mõisteid-arusaamu queer’ida.

„See oli nii imelik: ta istub ühes kohvikus nende inimestega, kes on temast nii erinevad – peavad ju olema! – ja samas nii lähedased. Mis tunne oleks ise ka fašist olla? mõtles ta äkki. [—] Ta tundis mingit magusat erutust kasvamas, keha läks soojaks. See oli tunne, et ta kuidagi reedab oma kodumaa. Just praegu! … Ta jälgis seda mõtet … Ah, Vera, sa naljatilk! … Ja ta teeb kõike täpselt nii nagu need naised seal, tunneb täpselt samamoodi nagu nemad: Nõukogude Liit ei ole kodumaa, ei-ei, on võõras. Jube. Hall. Hirmutav … Ta ei lähe enam kunagi tagasi Narva, ta jääb siia kohvikusse, õpib ära eesti keele ja hakkab rääkima nendega ja nad võtavad ta omaks, kallistavad. See tunne, „fašismitunne“, nagu ta seda nimetas, hea, koduse, sooja eesti fašismi tunne; rahuliku, korraliku … see, mida ta nägi nende naiste silmis ja vaiksetes käeliigutustes ning naeratustes, tekitas temas mingi pöörase seksuaalse tungi“ („Kuristik“, lk 257).

Epiloog

„„Lahe! Karjus tüdruk. „Ma polegi inimene! Mingi selline, kes, häh, asju teeb! Kõike muudkui teab ka ja on tark! … Siis mina küsin: njää, kuule, sa inimene vä? … Inimene vastab kohe: muidugi olen inimene. Eesti inimene. Ja saad kohe laksu vastu kintsu, kui tüütad! … Aga ei saa laksu! Minema lidun!“ Ta naeris. „Ja muutun mingiks hoopis selliseks! Vot!““ („Kodutus“, lk 460).

* Tõnu Viik, Esteetiline armastus. – Sirp 9. XI 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht