briti-nigeeria kirjanik Bernadine Evaristo on ajaloo esimene Bookeri preemia võitnud mustanahaline naine

tema võiduteos ütleb meile muu hulgas, et võiksime rohkem ühte hoida ja ma olen nõus,

mistõttu hoian siinkohal ühte Evaristo endaga, kelle teose üks mõjuvamaid omadusi

on vorm

ilma lauset lõpetavate punktide

ja seda alustavate suurtähtedeta,

murtud ridadega,

justkui vabavärsis luuletusteks vormistatud tekstiplokkidega,

kus esineb: a) poeetilisi liialdusi (nt ema tunneb füüsilist iiveldust, kui „deemon“ (laps) tema juurde tuuakse, lk 417), b) kujundeid, c) põnevaid vormimänge, d) puänte ja e) kordusi, mis on vormistatud mõnusate mantra-loeteludena

ühes niisuguses rõhutatakse soovi vaesusest pääseda:

„ei jää kusehaisuste liftidega torn­elamutesse

ei jää passima närustele madalapalgalistele tööotsadele ega perspektiivitutesse

abirahajärjekordadesse

ei jää oma lapsi üksi kasvatama ..“ (lk 140)

proosapoeemilik vormistus muudab juba niigi võimsaid emotsioone pakkuva teksti veelgi mõjusamaks, iseäranis siis, kui autor šokeerib lugejat

üllatava puändiga

tihti ehitab Evaristo peatükkide alguses meile üles rikkaliku ja kaasahaarava siseeluga tegelased – ainult selleks, et nende vastu tekkivat sümpaatiat kohe õelalt ära kasutada ning heita karakteri (ja temasse kiindunud lugeja) teele

mõni traagiline saatuselöök

sealjuures ei hoiata autor ettetuleva õuduse osas kuigi palju ette, vaid kallab lugejale kaela ämbritäie vett: pärast seda, kui Evaristo on maalinud meile tegelase tavapärase elu (kust ei puudu siiski väiksemad probleemid), teatab ta julmalt, käigu pealt, ühe-kahe lausega, et aa, muide

kodust lahkunud pereisa läks uue naise juurde (lk 210), ämmal tekkisid väimehe vastu romantilised tunded (lk 283) või

„esimesed kaks [last], kes endast teada andsid, uhtusid end vereklompidena välja“ (lk 413)

niisugused ettearvamatused tekitavad pidevaid minišokke, lisades teosele teretulnud pinget, mille tulemusena püsib lugeja ligi 500leheküljelise raamatu küljes nagu empaat toksilises suhtes, olles hirmsatesse ootamatustesse armunud

on ju raske lahkuda millegi juurest, mis kogu aeg pinevil-põnevil hoiab, millegi juurest,

millega pole kunagi igav

ajapikku lugeja muidugi harjub, hakkab ootamatusi ootama

vahel põhjustavad raamatu 12 protagonistile kannatusi inimkonnale universaalsed saatuselöögid, nagu partneri truudusetus, lähedase kaotus, tööpuudus, kohanemisraskused jm,

kuid lisaks kannatavad nad rohke sotsiaalmajandusliku, soolise ja rassilise diskrimineerimise tõttu

mustanahaline saab teatris ainult orja, teenija, prostituudi või kriminaali osa (lk 14)

hidžaabi kandev Yaris saab kogeda tõukamist, sülgamist ja sõimu (lk 67)

naine ei saa olla juht, ambitsioonide täitmise asemel võiks tema eesmärgid olla seotud pigem meestele suupistete serveerimisega (lk 129)

säärane ebaõiglus annab tooni kogu teosele

halvimal juhul päädib diskrimineerimine vägivallaga, sh seksuaalsega, mida leidub raamatus sama rohkesti nagu „ise-oli-nii-väljakutsuv“-kommentaare mõjuisiku seksuaalsest ahistamisest rääkiva Facebooki-postituse all¹

ja kahjuks tuleb raamatus kirjeldatud ebaõiglus naislugejale tihti tuttav ette (ilmselt rohkemgi, kui ta juhtub olema mittevalge või majanduslikult kehvemal järjel), mis muudab (vahel ka väga naljakaid ja muhedaid äratundmisi pakkuva) teose kohati päris süngeks

selle mõjul võib süngeks muutuda ka lugeja, kes adub, et on ju meil Eestiski samasugust rassiviha ja seksismi toetavaid gruppe, kes teisi suisa juhtima pürgivad

aga liigselt ei tasu ka muretseda, sest tegelikult tundub, et olukord on paranemas

see paraneb juba teosegi vältel, inimestel vahetegemist jääb lehekülgede ja aastakümnetega muudkui vähemaks, lisaks teeb rõõmu, et tolerantsuse tekkimisele aidatakse ühiskonnaski pidevalt kaasa

seda aitavad teha Jordan Peele’i filmid, kuhu järjepidevalt üksnes mustanahalisi näitlejaid valitakse

seda aitab teha „Musta ajaloo kuu“ Goodreadsis²

seda aitavad teha superstaarid, kes intervjuudes seksistlikke ajakirjanikke paika panevad

ja seda aitab teha „Tüdruk, naine, keegi teine“ – loodan koos Valner Valmega³

teistelegi rõhutuile eeskuju pakkudes ei lase raamatutegelased diskrimineerimisel end ohvriks muuta

neil on selleks erinevad meetodid

mõni kannab päikeseprille, et näida meestele kartmatu (lk 66)

mõni, naiselikkuse reeglite vastu mässav transsooline mutileerib oma Barbied (lk 327)

mõni pöördub etableerunud naisõiguslaste loomingu poole (lk 56)

mõni toetub ubuntu-maailmavaatele, mis esindab teadmist, et isegi rasketes oludes võid loota kogukonna toele⁴

ja tundub, et mõni leiab selle jõu oma seest, mis on veel eriti imetlusväärne, näiteks ütleb Amma (kelle prototüüp on tõenäoliselt olnud Evaristo ise⁵) endale: „ah ole vait, Amma, sa oled lahingutes karastunud karm eit, ära seda unusta!“ (lk 13)

jah, seda võiks vahel endalegi öelda

huvitav, millist raskustega toimetulemise taktikat kasutas raamatu tõlkija Heili Sepp?

sest tõlkimine on olnud silmanähtavalt suur töö – juba ainuüksi mahu tõttu

aga kui lisada näiteks teoses esinevad Aafrika kultuuridest pärit toidunimetused, inglise keele murded, teatriterminoloogia, ja reeglid, mille tõlkija endale tööks seadis (sh mitte kasutada Nigeeria pidžini tõlkimisel täpitähti ja teatud häälikuühendeid⁶), viitabki see samasugusele girl power’ile, millega hiilgavad Evaristo amatsoonid

niisugune jõud aitab ka lugejal end võimsamalt tunda – nagu pakub tuge Beyonce’i kontsert või see, mida (raamatuski mainitud feministpoeet) Simone de Beauvoir on kirjutanud armastuse kohta: „Päeval, kui naine saab armastada oma tugevuses, mitte nõrkuses, mitte endast pääsemiseks, vaid enda leidmiseks, mitte selleks, et end alla suruda, vaid maksma panna – sel päeval saab armastusest tema jaoks – nagu see on meeste jaoks – elu allikas, mitte surma­oht.“⁷

armastusest rääkides

sellelgi on raamatus suur roll

tihtipeale on armastajad hädas keelatud tunnete või truudusetu kaaslasega, erilises fookuses on samasooliste romantilised suhted, eriti naiste omad

lesbiarmastus saab teoses igati väljateenitud rambivalgust, pannes oma argisusega ehk konservatiivsemadki lugejad mõistma,

kui vähe see tegelikult heterosuhtest erineb

siinkohal tuleks kiita autori sisseelamis­võimet – mitte ainult väga erineva vanuse ja päritoluga tegelaste kujundamisel, vaid ka kväärsuhteid kirjeldades, sest tänusõnadest selgub, et autor ise on suhtes mehega

ühtlasi võimaldab mitmehäälsete karakterite valik igal lugejal leida nende seast see, kes temaga kõige rohkem sarnaneb, näiteks raamatu tõlkija on öelnud, et tema suhestub enim Caroliga⁸

mina olen vist Yazz

kogu valu, isikupära, toe, tolerantsi, huumori ja poeesia pärast

on Bookeri teenimine igati mõistetav

lõpetuseks on raamatul ka üks äärmiselt praktiline väljund: illustratsioonidena kasutatud

Adinkra sümbolid

mul tuli nendega üks mõte

need on tätoveeringuideed

kuna autor seletab pildid lõpus abivalmilt lahti, pakuvad viimased leheküljed võimestust ihkavale lugejale võimaluse otsekui kataloogist valida, kas oma nahal edasi anda näiteks jõudu, vaprust ja võimu (mida sümboliseerib okodee mmowere ehk „kotka küünised“, lk 476) või armastust ja hoolitsust, mida annab edasi duafe-nimeline kujutis,

„puukamm“ (lk 476)

ja võib-olla polegi vahet, kumba valida

sest nagu teosest nähtub

kuluvad ühele naisele ära mõlemad

1 Getter Trumsi, Pisarais Ada-Marie Nelke ahistamisest: keegi arvas, et tal on õigus oma näppe mulle sisse lükata. – Postimees 9. II 2023. Facebookis: https://www.facebook.com/Elu24.ee/posts/pfbid02Ju3VPbHaHqx3BisgeR5viJpKwTqHKU4qCF7r7a3xHFAMoimP55rZ37b8reFEmWB3l

2 Black History Month, https://www.goodreads.com/genres/black-history-month

3 Loetud ja kirjutatud. – Vikerraadio 17. XII 2022, https://vikerraadio.err.ee/1608809509/loetud-ja-kirjutatud-bernardine-evaristo-tudruk-naine-keegi-teine

4 Samas.

5 Kirjanduslik kolmapäev. Nominentide lend – tõlkijad I. – Eesti Kirjanike Liit 1. III 2022, https://www.facebook.com/eestikirjanikeliit/videos/511431984488896

6 Loetud ja kirjutatud.

7 Vt Notable Quotes, http://www.notable-quotes.com/d/de_beauvoir_simone.html

8 Loetud ja kirjutatud.