„Lamp on süüdatud!“

Eva Lille: „Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.“

VERONIKA KIVISILLA

Eile, 13. mail tähistas 80. sünnipäeva soomlannast estofiil, kõigi soome estofiilide emaks nimetatud Eva Lille. Tähistatagu seda kindlasti ka Eestis, kus, nagu mõistagi ka Soomes, on arvukalt neid, kellele ainuüksi ta nimi juba ütlebki kõik – selles on kogu tema seotus ja tegevus Eesti heaks 1964. aastast siiani. „Estofiil“ võtab ehk kõige üldisemalt kokku tema elutöö ja pühendumise. Millest kõigest koosneb see estofiilsus, saab siinsete jutuajamiste toel loodetavasti teatavaks ka neile, kes kas või oma nooruse tõttu Eva Lillest suurt ei tea.

Eva Lille isik on niivõrd oluline, et mulle tehti keset katkuaega erand, et võiksin sõita Helsingisse temaga kohtuma. Varustatuna Soome saatkonna paberite, Sirbi kaaskirja, piirivalve eriloa ja loomulikult negatiivse koroonatestiga sõidan 24. aprillil inimtühja Mega­stariga üle lahe. Üle Soome lahe liiklemine on korraga sama keeruline ja uskumatu nagu kunagi, kui Eva Lille Eesti vahet käima hakkas. Laev, mis Teise maailmasõja algusega tekkinud pausi järel 1965. aastast taas reisijaid vedama asus, oli varem Arteki nime all Musta merd kündnud Vanemuine. Laevaliikluse taastumine oli seotud Urho Kaleva Kekkose visiidiga Eestisse 1964. aastal. Sõit kestis toona neli tundi, aga arvesse läks ka ajavahe, kuna Eestis oli Moskva aeg. Lisaks liikusid Soome laevad Ariadne ja Wellamo. Eestlasi oli reisijate koguarvust üks protsent. Peagi pärast Vanemuist hakkas lahte ületama Tallinn ja 1980. aastal saabus Poolast Georg Ots, ning alles siis tasapisi olid algamas ajad, mil pardale pääses aina enam ja enam ka eestlasi. 1997. aastal kehtima hakanud viisavabaduseni oli aga veel tükk aega. Kummaline, et viisavabaduseelset aega mäletatakse ka omamoodi heldimusega. Meenub üks 2017. aasta lehelugu, milles kajastatakse viisavabaduse 20. aastapäeva puhul kunagi Liivalaia tänaval asunud Soome saatkonna juures aset leidnud tähistamist, kus inimesed kogunesid lavastatud järjekorda ja jõid Mehukattit.

Imeliste seoste jada

Estofiil ja tõlkija Eva Lille vappu-pärastlõunal 30. IV 2021 Helsingis.

Veronika Kivisilla

Enne nüüdset olen Eva Lillega Helsingis kohtunud vaid paaril põgusal korral, nii et olen juba ette tänulik, et ta usaldab mind oma kodus (ühena seal viibinud pikas-pikas eestlaste rivis) vastu võtta ja on valmis meenutama ning jutustama. Või kas oskasime olla valmis selleks, et kohtume laupäevast laupäevani ning vestleme iga päev viis või enam tundi? On väga põnevad ja intensiivsed päevad. Üks soomlanna viib mind väga sügavale minu enda kultuuri. Mu märkmetesse sugeneb üha rohkem hüüumärke ja allajoonimisi. Märkusi, mida hiljem üle lugedes hakkan omaette muhelema või kipun heldima. Aga lugu ei tohi tulla liiga emotsionaalne, seda rõhutab Eva Lille mitu korda.

Aga tohib ehk muinasjutuline? Selline algus veidi just on: Soomes on söögi­kohad avatud ja üle hulga aja sellises vabas õhkkonnas lõunat süües paneme Evaga edasist plaani paika. Ta ütleb: „Ilmselt tuleb minu Eesti-lugu alustada XV sajandi poeedi Ali-Shir Nava’iga.“ Seda ma tõesõna oodata ei osanud …

Alustame siiski mujalt, aga Nava’i tuleb veel mängu küll.

Üsna meie vestluse hakul rõhutab Eva Lille: „Kui ma ütlen „mina“, siis ma mõtlen „meie“. Mitte ühtegi asja pole ma teinud päris üksi ja ma tahan, et selles loos saaksid tingimata nimetatud mõnedki nimed.“

„Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.“

Imede, imestamiste ja imeliste seoste jada jätkub, ja on imekombel täiesti loogiline, ka siis, kui Eva hakkab ühtäkki Eestiga seoses jutustama C. H. Burnetti teosest „Kadunud prints“, mida ta soomekeelses tõlkes luges esimest korda millalgi algklassi­lapsena. (Eesti keeles ilmus see originaalis 1915. aastal välja antud raamat Eva Lutsu tõlkes alles 2002. aastal.) Teoses käib võitlus salapärase Samaavia vabastamise nimel ja vabadusvõitlejate parool on „Lamp on süüdatud!“. Loomulikult ei tea Eva siis veel, et saladuslik Samaavia on päriselt olemas ja ootab temagi panust vabastamisse. Töö Samaavia hüvanguks on aga nüüdseks kestnud üle poole sajandi ja mängki jätkub, sest paari töökaaslase ja sõbraga, kes samuti lapsepõlves sama raamatu lummusse langesid, on „Lamp on süüdatud!“ siiani paroolina käibel.

„Vaata, kui kummaline, et ühel laste­raamatul võib olla seesugune mõju,“ ütleb Eva ja ta silmad ongi nagu süüdatud lambid.

Minna-tulla

Enne kui sätime end mitmeteks tundideks laua taha, tutvustab Eva oma kunstikogu: Mare Vint, Leonhard Lapin, Peeter Mudist ja mitmed teised – kodu uhkuseks on Mudisti suur muinasjutulik maal poisi, hobuse ja unenäolise Saaremaa niidumaastikuga –, lisaks muidugi ka soome kunstnikke. Suur Kose kandist pärit kaunistustega puitkirst on täis Eestiga seonduvat. Eva otsib välja Eestist pärit nahk­ehistöös valminud fotoalbumid – neid on nii palju, et virn kipub ümber vajuma. Fotodelt vaatab lähipäevil mulle vastu galerii eesti kultuuriinimesi läbi mitme kümnendi ning nende erakordne tegutsemissäde, mis kummalisel moel on omane ajale, mis ju polnud sugugi alati lootusrikas. Albumit sirvides „silitab“ Eva sõrm tihti üle pildi – kellega koos kord mägesid liigutatud, keegi nüüdseks juba lahkunu – selles mõtlik-hellas liigutuses on liiga palju sõnastamatut …

Edasi „süüdlasi“ otsides jutustab Eva keskkooliaegsest soome keele ja kirjanduse õpetajast Aili Simonsuurist, kes oskas eesti keelt, poetas tundides ikka aeg-ajalt sekka mõne sõnakese eesti keeles, ja lõi esimesed kokkupuuted eesti kirjandusega, soovitades lugeda Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ ja Valev Uibopuu „Janu“. Soome keelde polnud 1950ndail veel kuigi palju eesti kirjandust tõlgitud. Siiski, aastatel 1939–1944 oli olnud võrdlemisi viljakas periood, mil soome keeles ilmus 58 eesti algupärandit.

Ülikoolis soome kirjandust ja etnograafiat õppides viis tee Eva Lille kokku Eeva Niinivaaraga (Eeva Pedriks, sündinud 1901. aastal Jõgevamaal Siimustis), kellest sai tema eesti keele õpetaja. Niinivaara organiseeris Eva Rootsi väliseesti laste suvelaagrisse, kus omandatud eesti keelega oli juba üht-teist peale hakata. Teiste seas õppisid laagris eesti keelt tulevane folklorist, kirjandusteadlane ja üks Tuglase Seltsi asutajatest Henni Ilomäki ning nõndasama Hella Wuolijoe uurija ja samuti Tuglase Seltsis tegutsenud Kristiina Koskivaara. Mare Saar oli laagrilistele karm, aga järjekindel õpetaja: Eval on siiani meeles, kuidas tuli tampida „minna-tulla“ pöördevorme. Laagris lauldi palju ka eesti laule – „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“ ja ka kõiksugu lorilaule –, mis jäid pähe, nii et hiljem Eestis mitmetel koosviibimistel pandi imeks, kuidas Eva neid laule kõiki peast teab. Olid ajad, mil eestlased seltskondlikel kokkusaamistel tõesti laulsid.

Ülikoolis aga imestas läänemeresoome keelte professor Lauri Posti: „Eesti on huvitav küll, aga millega te õigupoolest tegelema hakkate, kui te keeleteadust ei vali?“, kuid pidi juba mõni aasta hiljem kunagist üliõpilast esimeste eesti keelest tõlgitud teoste eest tunnustama.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

1964. aastal jõudis Eva Lille esimest korda Eestisse. Tuldi Leningradi kaudu rongiga. Vastas oli teiste seas legendaarne eesti keele õpetaja Helga Laanpere. Eesti reaalsus oli šokeerivalt hall. Aga juba esimesel õhtul viibiti Tuglaste pool Väikese Illimari tänaval ja sama reisi jooksul käidi ka Tartus, kus korraldatud vastuvõtul jäi Eva juttu ajama noore naisega ning sattus kohe isiklike perekonnalugude keskele – küüditamistest ja metsavendadest. Ta oli temaatikast teadlik, kuid kõik see otse kuulduna puudutas hoopis teisel moel. Eestist oli juba saanud isiklik asi.

Peadpööritava kiirusega elas Eva Lille sisse Eesti kultuuriellu ning tema tutvused ei piirdunud ühe ringkonna inimestega. Kuldaväärt teejuhtideks osutusid Edgar ja Maimu Valter, kelle kodu Imanta tänaval oli oluline kohtumispunkt nagu ka nende roheline Pobeda sõiduvahendina.

Üsna kiiresti kujunes Eva Lillest soome turistidele grupijuht, kes pani kokku eesti kultuurist huvitatute gruppe. Kõige paremas mõttes ebatavaline giid, kes ei pudistanud üksi kuivi fakte, vaid korraldas ekskursioone nagu teatrietendusi, kus oli alati ruumi spontaansusele ja improvisatsioonile. Ja nii ilmusid soome külaliste jaoks püünele Mikk Mikiver, Arne Mikk, Eri Klas, Väravatornis avasid ukse Hortus Musicuse mehed. Ellen Niidu ja Jaan Krossi pool pakuti kohvi ja kooki. Nii sai abigiidina käe valgeks ka Lennart Meri. Eva Lille ja tulevase presidendi tutvus ja sõprus algas 1968. aastal ja kestis kuni Mere surmani. Mõistagi olid kõik toonastes turismigruppides viibinud soomlased erilises vaimustuses, kui sellestsamast mehest, kes oli kord dominiiklaste kloostris neile salapärasel häälel sisuliselt „Hõbevalget“ ümber jutustanud, sai Eesti president.

Viis aastat järjest suvehooajal maist septembrini kulges elu graafikus viis päeva Eestis, kaks Soomes.

Tükk aega piirdus Eesti Tallinna, Tartu ja Viljandiga. Ülejäänud Eesti oli lukus ja Tartus ei tohtinud sõjaväelennuvälja pärast ööbida. Seal ent oli Paul Ariste alati valmis Eva Lille gruppi vastu võtma ja läks Eva sõnul väga puhevile (mis hea sõna soomlase suust!), kui sai oma keelteoskust demonstreerida ja vahel isegi rootsi keelt kõnelda. Tartus ja Viljandis käidi loomulikult teatris – vaja oli näha Toominga Tammsaare-lavastusi, Irdi lavastatud Tormise „Naiste­laule“, Vilimaa „Kodalasi“ Kaljo Põllu ainetel ja paljut muud.

Inturisti-retkede lugusid on lõputult, pidevalt tuli ette seiklusi ja sekeldusi ja muidugi imesid. Eva Lille jutustab ühest väikesest lonkavast Porvoo tuletõrjujast, kes tundis huvi mõne Tallinna tuletõrjedepoo vastu – ja otsekohe mindi Lomonossovi tänavale, kus Eva teadis üht seesugust paiknevat. Marsiti sisse, kui tuldi pragama, ent Eva ütles süütult, et nad on soomlased ja tahavad kõigest natuke ringi vaadata. Mõni aeg hiljem sattus Eva lugema, et Porvoo tuletõrjujad olid Lomonossovi depoole kinkinud uhiuue tuletõrje­auto. Polnud raske mõista, et selle taga oli väike lonkav Porvoo pritsimees.

Soome abi Eestile on omaette pikk peatükk, aga otse loomulikult poetati nondesamade Inturisti retkede käigus eestlastele Pauligit, Hesareid, Kuvalehtisid, Kanavaid, Parnassosid, Marlborot. Aastakümnete vältel organiseeriti eesti kultuuriinimestele kõikvõimalikku abi: prillid ja jalanõud on vaid loetelu algus. Jalanõude hankimiseks oli vaja saata Soome jalajoonis. Nõnda võib küll öelda, et Eva Lille elamises on igas mõttes palju eesti kultuuritegelaste jalajälgi. Ja muidugi ravimid, sest Nõukogude Liidus oli mitmeid ravimeid raske või võimatu kätte saada. Abistajad moodustasid tegelikult terve võrgustiku ning nii on teiste seas ühe haruldase, jääs hoitava ravimi Tartusse transportimise lugu, kus üks viis selle sadamasse, teine laevaga üle ja kolmas sealt edasi – ning kogu aeg tuli ju veeks sulanud jää värske vastu vahetada! See meenutab kangesti tulekahju kustutamist, kui veeämbrit antakse käest kätte.

Vaatamata KGB pidevale valvavale silmale ja kõigile keeldudele loodi usinasti sõprussuhteid, eestlaste-soomlaste huvi teineteise vastu oli vastastikune. Uno Laht ütles vist kord, et igal enesest lugupidaval eestlasel peab olema oma kodustatud soomlane.

1970ndate lõpus läks liikumine Eestis vabamaks. Eva Lillel on meeles üks konkreetne hetk 1978. aastast, mil ta Eestisse saabudes tundis: sellel kõigel, mis ta on teinud ja teeb, on mõte, mingi suurem mõte, et need seni jäetud jäljed pole asjata. „Ka sisaliku tee jätab jälje,“ ütleme äkitselt Evaga täpselt ühekorraga.

Tõlkimine on kui sõnadega heegeldamine

Läks aega, enne kui Eesti jupphaaval lukust lahti keerati ja kultuuri- ja loodusretkede käigus näha sai, mis nägu on see maa väljaspool Tallinna, Tartut ja Viljandit. Saartest, seentest, orhideedest, üldse floorast ja faunast kõneleb Eva Lille sama kirega, mis on ilmselgelt talle omane, kui miski meeli köidab. Eva eesti keel on mõistagi perfektne, vaid siis, kui tuleb juttu mõnest taimest, linnust või seenest, otsime tõlkeabi, sest mina ei tea omakorda soomekeelseid nimesid.

Kui juba tõlkimine jutuks, siis ei saa Eva Lille puhul üle ega ümber tema mahukast tõlkijapanusest. Kõige esimene oli Boris Kaburi näidend „Rops“, mida mängiti Helsingis, Turus ja Tamperes. 1968. aastal ilmus novellikogumik „Suomenlahden takaa. Viron uuttaa proosaa“, kus üks tõlkijaid ja raamatu toimetaja on Eva Lille (seal, enne abielu eesti pianisti Mart Lillega, on tõlkijana kirjas küll Eva Hyvärinen). Tema tõlgitud on Valtoni, Vetemaa ja Undi novellid.

Ühtekokku on Eva Lille tõlkinud mitukümmend näidendit, kõiksugu artikleid ja ajakirjandustekste, kõnesid, poliitilisi tekste raadio ning televisiooni jaoks, talgukorras Henni Ilomäega Lennart Mere filmitekste, Jaan Krossi, Eduard Vilde, Viivi Luige, Mats Traadi, Aino Perviku, Eno Raua, juba mainitud Mati Undi, Enn Vetemaa ja Arvo Valtoni loomingut. Ning mõistagi on autorite seas Lennart Meri, kelle ihutõlk Eva Soomes kahtlemata on. 1970ndate lõpus tellis Gummerus „Virmaliste väraval“ tõlke. Sealt edasi tulid ka ülejäänud Lennart Mere teosed. Eva Lille meenutab „Hõbevalge“ tõlkimist: „Kui tütar Juuli tuli koolist, leidis ta ühtepuhku, et ema on ikka veel kuskil sügaval muinasajas.“ Tõlkimist on Eva Lille pidanud kõige armsamaks tööks. Ta kirjeldab „selle õige sõna“ leidmise protsessi: „See on, nagu tuleks heegelnõela ja peene niidiga teha just see õige silmus, just seesugune täpne tõmbamise liigutus on see.“

Tuglase leek loidab

1980ndate algus oli kõigiti tormiline. 1981. aastal tähistati Kappelis suure­jooneliselt Eeva Niinivaara 80. sünnipäeva. M. A. Numminen laulis Niinivaarale Eva mäletamist mööda: „Issand jummel, küll sul on silmad! Issand jummel, kust sa need said?“ Pärast ei raatsitud pidueufoorias laiali minna ja Raili Kilpi käis välja mõtte asutada selts. See oli Tuglas-seura ehk Tuglase Seltsi sünnihetk, ehkki nime osas kaaluti ka näiteks Smuuli. Ametlik asutamiskoosolek leidis aset 1982. aasta kevadel Soome Kirjanduse Seltsi ruumides. Kohal oli 30 inimest, teiste seas Eeva Niinivaara, Seppo Suhonen, Tapani Lehti­nen, Anja Salokannel, Henni Ilomäki ja Eva Lille. Moodustati juhatus, kuhu Eva samuti kuulus. Seltsi peakontor oli algul Eva Lille korteris, hiljem paiknes kõigest ühes pisikeses toas aadressil Mariankatu 8b. Kõigest sellest kasvas välja selts, kus praeguseks on nüüd üle 3000 liikme ja mille tegevus on olnud kõigiti murranguline.

Et kõigest täpsemalt teada saada, tasub ette võtta 1991. aastast Tuglase Seltsis tegutsenud Heikki Rausmaa doktoritöö, 2008. aastal Joel Sanga tõlkes ilmunud „Tuglase leek loidab. Tuglase Seltsi ja Soome-Eesti suhete ajalugu“. Siin aga peab siiski ära märkima, kellele uue infona, kellele mäluvärskenduseks, mõned hetked. Esmalt seltsi eestvõttel 1982. aastal Helsingi ülikooli aulas toimunud eesti luule õhtu „Tuule lapsed“ (Betti Alveri samanimelise luuletuse järgi), mida juhtisid Kalle Kurg ning Juha Virkkunen ja kus tuhandepealisele(!) publikule esinesid Jaan Kross, Viivi Luik, Kersti Merilaas, Ellen Niit, Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Suuman. 1983. aastal, pärast seda, kui soome kirjanikud olid külastanud Eestit seoses ajakirja Looming 60. aastapäevaga, astusid soome kirjanikud publiku ette Tallinnas.

Tuglase Seltsi üheks suuremaks ettevõtmiseks alates 1983. aastast on mardilaada korraldamine. Eva otsib välja fotod, kus seltsi liikmed verivorstide valmistamisega mässavad, kogu protsess otsast peale ise. Laat on aastatega aina kasvanud ja külastajate arv ulatub mitmekümne tuhandeni. Kauplemise kõrval on aga alati väga oluline ja populaarne eesti kultuuri programm.

Kõige tormilisemaid aegu elati Tuglase Seltsis mõistagi aga 1991. aastal, mil seltsi ruumid kujunesid Eesti välisministeeriumiks. 1991. aasta augustis algas Moskvas putš, Eva tormas Kulle Raigi hommikuse telefonikõne peale seltsi ja seadis Lennart Merele Tuglase Seltsi kontoris sisse iseseisvuse taastamise juhtimiskeskuse. Lühikese käsuahela kaudu teatas ta, et kogu seltsi personal on ajutiselt Eesti välisministeeriumi teenistuses. Meeleolu oli ärev, Georg Ots Tallinna poole ei startinud, Edgar Savisaar ja Marju Lauristin olid Stockholmis, nendega peeti sidet, kuni Savisaar saabus samuti Helsingisse.

Eva meenutab: „Ja siis nii kella 11 paiku tuli Lennart Meri. Ta oli lõbusas tujus, naeris, käis nagu kõrbekaamel ringi, õõtsuval kõnnakul. Ta mõistis, et käes on murrangumoment.“

Kui iseseisvus kuulutati taastatuks, hankis Eva Lille Lennart Merele limusiini, vormimütsiga sohvri ja auto külge sinimustvalge lipu. Kõlab võimatult, kuid poole tunniga oli auto koos juhiga platsis. Eval oli just telefoniraamat lahti, et uurida limusiinide üürimise kohta, kui seltsi helistati. Tundmatu mees pakkus limusiini. Pärast avastas Eva, et ta sõrm oli telefoniraamatus just sama, Urpo Pääkköse nimelise mehe numbri peal.

5. septembril 1991 väljastas konsul Kulle Raig Lennart Mere juuresolekul Eva Lillele esimese okupatsioonijärgse Eesti viisa.

1990ndad olid Eva Lillele töine aeg, mil ta töötas Soome Instituudi kultuuri­sekretärina ning hiljem Soome Suursaatkonna pressinõunikuna. Kolme kümnendi jooksul olid tekkinud väga lähedased suhted paljude eesti kultuuriinimeste ja nende perekondadega, kus Eva Lille oli sisuliselt pereliige. Ei ole liialdus öelda, et Eva Lille tundis kõiki ja kõik tundsid teda. On meeleolukaid meenutusi, mille kõigi ümberjutustamise koht ja aeg ei ole muidugi siinseil veergudel.

Linda Viidingu ja Debora Vaarandiga sidus Evat aastatepikkune sõprus. Ka veel siis, kui nii Viiding kui ka Vaarandi olid väga eakad, käidi koos Pirital, metsas lilli korjamas ja pärast restoranis. Laulan Evale Linda Viidingu mälestuseks tema tõlgitud soome rahvaliku laulu „Kas mäletad, see oli laevalael“.

Tähenduslikud tassid

Debora Vaarandit meenutades jõuab Eva Lille ootamatult sinna, kust ta oma juttu alustada plaanis. Nimelt, kui Eva otsustas Eestist taas Soome minna, kui tema „süda oli Eestit üleni täis“ – just nõnda ta ütleb, ja jäägu siin võimalus mitmesugusteks tõlgendusteks –, siis võttis ta Helsingis ette hoopiski kurdi ja afgaani pagulasnaised, kellele püüdis õpetada soome keelt, korraldas ühiseid söögivalmistamisi ning aitas peredel jälle kokku saada.

Kord jäi Eva uurima Debora Vaarandilt kingiks saadud siniseid tasse, mille all oli kirjas Ali-Shir Nava’i nimi. Ta küsis afgaani naistelt, kas nad teavad temast ning selle peale hakkas vana naine Marjam otsemaid pikka lugulaulu laulma ning teised naised lõid kaasa. XV sajandi poeedi tekstid on siiani elavas mälus. Evale oli see muu hulgas järjekordne äratundmishetk, kui imelikud ja imelised on asjade omavahelised seosed ja kuidas peaaegu kõik tema elus ikka mingit niiti pidi on seotud Eestiga. Kui mainin, et tahaksin hea meelega kuulda noid naisi laulmas, näen otsemaid Eva organiseerimisvõimekust, kui ta haarab telefoni ning asub helistama ning korraldama.

Tore hetk meie kohtumiste juures on ka siis, kui korteriukse taga on 13aastane kurdi tüdruk, kes teenib väikest taskuraha ja õpib soome keelt sellega, et käib Eva poenimekirjaga sisseoste tegemas. Kuulen, et Eva räägib esikus temaga eesti keeles. Kujutan ette lapsukese nõutut nägu – mis keel see siis nüüd on? Eva taipab ja ütleb: „Anteeksi, minulla on täällä virolainen külaline – no ei! – vieras!“

Mul oli au olla Eva Lille vieras (aga mitte sugugi võõras, vaid ootamatult vägagi oma!) laupäevast laupäevani. Olen lubanud, et ei lähe liiga emotsionaalseks, aga see on väga raske, kui pühapäeva õhtul üle lahe Tallinna poole tagasi sõidan, mõeldes kõige kuuldu, Eesti ja Soome ühtepõimumise ning Eva rolli peale selles kõiges. Kõrvaklappidest tuleb Eva Lille üks lemmikmuusikateoseid, Schuberti keelpillikvintett C-duur, ja ma loen ahnelt ja ühekorraga 1995. aasta Eesti Naist, kus on pikk ja julgelt avameelne ning üllatavalt päevakajaline intervjuu Evaga, 2007. aastal Tuglase Seltsi lehes ilmunud Eva artiklit „Löytöretkiä Viroon“ ja Jaan Krossi novelli „Külmkapp“, kuhu on peidetud Eva Lillele Mustamäele külmkapi hankimise lugu.

Lamppu on sytytetty, Tuglaksen tuli palaa, mõtlen, kui läidan küünla Eva kingitud sügavpunases klaasist küünlaaluses.

Tänusõnade ja õnnesoovideta Eva Lille siinkohal ei pääse ja paljud, paljud ühinevad kahtlemata. Loodan väga, et peagi algav suvi toob kaasa ohtralt su lemmikseeni ja karusmarju!

Väike matkamälestus Eva Lillele Juhan Viidingult 1981. aastal.

Erakogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht