Laulev revolutsioon ja aborditung

Rolf Liiv

  Toomas Vint, TOPELTVALGUSES. Eesti Keele Sihtasutus, 2005.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Toomas Vindi “Topeltvalguses” on tõenäoliselt muheledes, ehk itsitadeski kirjutatud raamat. Sedavõrd selgelt on tunda autori mõnu ladusast tekstivoolust, millesse pikitud kavalaid humoorikaid vihjeid.

Millest teos räägib? Kui teha lühikokkuvõte, mõjub see kitšilikult, melodramaatiliselt, aga see on vaid pealiskiht. Romaani tegevus toimub murrangulisel 1988. aastal. Kommunist Helger Tepneri noorem naisalluv Viivika tuleb ülemuste kutsel soome külalistega õhtustama, misjärel Tepner kutsub Viivika oma suvilasse, kus nad veedavad mõne aja koos. Tepneri abikaasa on Musta mere ääres puhkamas. Tepner teeb äsja oma kaaslasest Andresest lahku läinud Viivikale abieluettepaneku, mida viimane ei kiirusta vastu võtma. Olukorda komplitseerib asjaolu, et Viivika on Andresest rase. Kogu teose vältel kaalub ta, kas teha aborti või mitte. Pinget lisab episood, kus suvilasse ilmub Tepneri õde, keda Viivika peab ekslikult mehe abikaasaks. Tepner pakub Viivikale oma suvila majahoidja kohta. Suvilas tabab Tepnerit purjutamishoog, mis aga ei tekita Viivikas erilist tülgastust. Nad veedavad rannas õndsaid armuhetki. Kasutades oma privileege, muretseb Tepner Viivikale omaette elamispinna. Teose lõpus kordab Tepner oma abieluettepanekut. Selgub, et aborti teha on liiga hilja, seega otsustab Viivika lapse sünnitada. Samal ajal toimub Lauluväljakul “Eestimaa laul”. Viivika ema on eufoorias…

Kuid eelnenu on vaid teose petlik pealispind. Tegelikult on raamatus mitmeid tasandeid, süvahoovusi, mis lisavad väärikust, kunstilist läbitöötatust.

Stiililt on romaan väga omapärane: harmooniliselt põimuvad poeetilised kujundid ja argisemad-labasemad keelendid. Kuid isegi vulgaarsõnu kasutades säilitab Vint elegantsuse. “Olin lugenud, et loode eritab toksilisi aineid, mis teevadki südame pahaks. Mu kullake pasandab, mõtlesin ma” (lk 66). See kõlab ühtaegu armsalt ja koomiliselt. Muidugi tahaks küsida, kas üks rase naine ka tegelikult niisugust sisemonoloogi peab.

 

Perifeeriast tsentrumisse

 

Vindi tekstile on iseloomulikud erilised pikad, läbimõeldud kujundid: “Sain aru, et üsna juhuslik õhupall puhuti täis ja nii see minu ajusagarate vahel pringi ja värvilisena uhkeldas, ning siiamaani ei osanud ma kahtlustadagi, et kinnisidumise kohast pressib vähehaaval õhku välja ja et mõne aja pärast kõhnub pallike kokku, jääb kuskil toanurgas närtsinud ja koledana vedelema” (lk 42 – 43).

Tegevuskohtade määratlused on paiguti selged – Tallinn, Tartu, paiguti millegipärast vihjelised: “Selles kandis pidi olema mitmeid parteiladviku suvilaid” (lk 60). On huvitav, et tegevustik kulgeb justkui perifeeriast tsentrumisse: teose algupoolel suvituspiirkonnas, lõpulehekülgedel aga Tallinnas, enamgi veel, Lauluväljakul, tohutu sümbolväärtusega paigas.  Võiks esile tuua kaks liikumisjoont: sotsiaalse  vabanemise (Laulev revolutsioon) ja individuaalse vabanemise värdvormi (aborditung) poole.

Ometi on lõpplahendus humaanne: laps jääb siiski alles ja Eesti saab vabaks. Negatiivne vabanemine (nurisünnitus) muutub positiivseks (sünnitus).  Pole tähtsuseta, et  teose lõpulehekülgedel pannakse tuli põlema – just nimelt elektrivalgus, mitte enam mingi vilkuv küünlaleek, nagu varasemates romantilistes episoodides. Kas pole see valguse võit, millest laulis Tõnis Mägi, oma jämemateriaalses vormis? Ometi ei lõpeta Vint romaani imala happy end’iga, vaid jätab kõik salapäraselt lahtiseks: “Ma tundsin, kuidas kibelesin juba ütlema: “Tead, ema, ma vist ikka e i  l ä h e  mehele”, aga miskipärast ei öelnud seda veel” (lk 271).

Loomulikult on kiusatus kiirustades väita, et teos on tulvil klišeesid, stereotüüpseid situatsioone, psühhoanalüütilisi arhetüüpe jms. Aga näib, et Vint kasutab seda sorti alusmaterjali suuresti selleks, et seda välja naerda. Aga ka selleks, stereotüüpse vahele pakkuda tõeliselt originaalset. Jah, armukese pidamine abikaasa äraolekul, korteri hankimine parteilase privileegina – kõik need motiivid on kuidagi väga tuttavad. Vint oskaks kindlasti olla originaalsem, eelistab aga siiski nautida mängu tuttavlike elementidega, vürtsitades neid isikupärase leebe huumori, vihjelisusega. Ning seetõttu ei saa tulemus lääge. Vastupidi, peategelane naerab enda imal-romantiliste kujutluste üle. Analoogiliselt topeltvalgusega võib rääkida ka topeltnaerust, pigem vist topeltmuigest – autor muigab oma  tegelase üle, kes omakorda itsitab enda mõtete peale.

Üks paremaid Vindi maheda huumori näiteid: “Küsisin, kas ka tema on rahvarindlane. Ma kujutasin ette titeohtu mehi, kes rahva hiigelrinnast piima imevad” (lk 227).

 

Irooniline retrospektiiv

 

Teoses on õigete nimedega tuntud tegelasi, näiteks Trivimi Velliste, Heinz Valk, Malle Leis, Leonhard Lapin, kuid ka müstiline “üks vanema põlve kunstnik”. On raske lugeda tekstist välja midagi hinnangulist eelmainitud isikute kohta – nad lihtsalt on teosesse puhtast mängurõõmust sisse võetud.

Kuigi tegevustik toimub 80ndatel, oskab Vint teksti kavalalt peita kriitilis-iroonilisi vihjeid praegusaja Eestile. “Talu peremees – Helgeri hea tuttav Tõnis Tõru – hakkas meile äkki vaimustunult kirjeldama, millisena ta tahaks ümbrust tulevikus näha, kuidas ta ehitab siia järvedeaheliku ja kuidas hakkab korraldama igal suvel muusikaetendusi, ning kindlasti tuleb pool Eesti rahvast imetlema tuleskulptuure ja kuulama elavat muusikat – Schubertit, Chopini ja Mozartit.” (lk 204 – 205).

Tekstis esineb sageli tegelaste tagasivaateid lapsepõlve. Need mõjuvad väga filmilikult, samas ka omamoodi lahjendatud freudistlike pildikestena. Tekivad (väga) ähmased paralleelid Ingmar Bergmani filmidega. Teksti tempo ja atmosfäär meenutavad Michelangelo Antonioni filmi “Blow-up”.

Eraldi tuleks käsitleda muusika rolli “Topeltvalguses”. Tegelased kuulavad peamiselt Mozartit, Vivaldit. Mozarti 20. klaverikontsert saadab mitmeid episoode. Iseloomulik on, et noor naine Viivika näib täielikult eemal olevat popmuusikast, nagu ka poliitilisest hetkeolukorrast, kuna on hõivatud oma raseduse üle juurdlemisega. Alles teose lõpupoole avastab Viivika, et Eesti elus on puhuma hakanud murrangutuuled.

Kogu tegevust on kirjeldatud naise silmade läbi. Ometi pole Viivika päris tavaline naine: ühel hommikul ärgates tundis ta end mehena ja see varjatud maskuliinsus, mida ta sisimas kannab, saadab kõiki ta mõttekäike ja loogikat läbi kogu teksti. On tajutav, et Viivika sisemonoloogid pole ehedalt naiselikud, vaid konstrueeritud, ta mõttekäigud liiga ratsionaalsed ja intellektuaalsed. Kuid ometi on need kirjutatud jahmatava psühholoogilise sügavusega, mida on varemgi Vindi loomingu väärtuseks peetud.

 

Laulev revolutsioon või meheleminek

 

“Topeltvalguses” on peaaegu nagu filmistsenaarium, sedavõrd täpselt on kirjeldatud valgust ja helitausta. Kogu tegevus on hõlpsasti visualiseeritav.

Autori kunstnikustaatus ei jäta tekstile oma pitserit panemata: nii toob ta mängu Aili Vindi ja tema maalide tõlgendused, samuti mitmeid väliskunstnikke. Ühiskondliku ja isikliku tasandi suurejooneline kontrast avaneb teose lõpus, kus Viivika ema muljetab Lauluväljakul toimunud Eestimaa laulust, Viivika aga deklareerib, et kavatseb mehele minna… Kumb siis tähtsam on? – Vint seda ei ütle.

Just valgusega seotud lõigud ei lase teosel muutuda lihtlabaseks armastusromaaniks või lõbusaks retrovaateks sovetiaja viimsetele aastatele. Topeltvalguse kujund on natuke esoteerilinegi: nii kirjeldab Vint müstilis-romantilise tooniga, kuidas päikesekiir muudab küünlaleegi peaaegu olematuks, kuidas üks valgus tapab paratamatult teise valguse. Topeltvalgus oleks ehk midagi täiusliku valguse laadset, kuid selleni kirjanduslikud kujutusvahendid ei küündi. Portree Viivikast jääb osaliselt ikkagi varjatuks. Pole juhuslik, et kaanekujunduses kasutatud maalil on valge ainult üks paljudest akendest ning naine, kes sellesse vaatab, on meie, st lugeja poole seljaga.

Aga kui nüüd võtta pesulõks ja panna mõistusel suu lukku, siis mis tunde see raamat jätab? See on üks ütlemata mõnus, muhe, sõbralik tunne. Silme ette kangastub rahulik, põhjalik, läbinägelik, leebelt irooniline kirjutav käsi, mis on meistritööga toime saanud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht