Laureaadist ja uuest lootusest

Kogenud autori Taavi Eelmaa debyyt Märt Sepperi teise ja kolmanda raamatu kõrval

LAURI SOMMER

Alvar Loog tuulutas Postimehes hea huumoriga selle aasta debytante (22. XI). Ka pisikeste raamaturiiuli juures tehtud lugemisproovide põhjal tundus, et mu jaoks seal suuremat pole. Ja natuke kahju on sellest, sest seal oli lootusi laokil.

Laureaat Taavi Eelmaa tuli luulesse Nooruse „Esimese trykiproovi“ rubriigi vahendusel (1987, nr 11). Ta lausub metafyysilist juba avasõnas: „Mind (ja muuseas kõiki) ymbritsevad juhused ja mitte millestki tekkivad seosed. Hääled ja pildid eikusagilt, mis jõuavad mu luulesse. No aga mina olen nendega juba harjunud“ (lk 21). See oli pooliti tume riimiline postpunk, kust jooksis läbi mõni syrrealistlik viirg. Teksti „Surveline faas“ olen viisistanud, see ilmus CD-l „Laulvad kirjanikud“. Ja kuulsaim Eelmaa luule töötleja on ilmselt Pastacas. Temagi „Tumedasse tuppa“ pärineb samast buketist. See suund oli veel vormiliselt kylgnev Trubetsky ja Merca kiiluvees tulnud „prygikasti- ja plangu-stiiliga“, mida neil aastail mitmetes variatsioonides viljelesid näiteks Väike Hipi, AC, Ats, Ruth Jyrjo, Indrek Ryytle ja teised. Aga buketis leiduvad ka mõned siseilmsema suunaga vabavärsid. Publikatsiooni juures oli yks mu noorust määranud ikooniline pilt – pungiharja meenutav soeng ja endassepöördunud hoiak. Nikolai Triigi Konrad Mäe portreega (1908) lähedase poosi kordumine. Etteruttavalt olgu öeldud, et Taavi Eelmaa on alati olnud sisenduslik kuju: fotodel ja kaadrites ilmuvad metamorfoosid on kindlasti yks osa tema kunstnikukuvandist.

Järgmised, 1990ndate alguse Vikerkaartes ilmunud buketid on introspektiivne vabavärss, tyyn ja peaaegu pidulik meeleheide. Selle põhiheli poolest oli ta samal lainel varasemate, 1980ndate alternatiivkultuurist võrsunud mystikutega nagu Andres Allan ja Ringo Ringvee. Vahest pisut looduskaugemana kui nemad. Mul olid mitmed ta hilisemad luuletused peas. Neis on mingi vaikne meeleheitlik deviis ja äärel viibimine. Taavi Eelmaa õrntume esikkogu olekski pidanud ilmuma tema lavakasse astumise paiku 1992. aasta sygisel. Nagu muuseas ka Jyri Kaldmaa raamat, mida kandnuks ta tollase morbiidse ja seksika symbolismi vaim. Need kaks võimalikku teost oleksid mu luuleriiulis aukohal kui oma aja vaimu ere väljendus. Aga tollaste suurte muutuste rypes saabus valikuhetk, Kaldmaa kaldus ära kristlusse ja teoloogiat nuusutanud Eelmaa ere anne pyhendus avangardteatrile ja film noir’ile. 1990ndate keskel vilksatas kusagil veel mõni yksik luuletus, 2002. aasta oktoobri Stiil (lk 80–84) tõi ära Taavi ja ta endise armastatu Inga poeetilise meilivahetuse, aga siis jäi asi soiku.

Mõnda aega oli ainult näitlemine, mõned teritatud filmi- ja kontserdiarvustused ja esseed. Korra oli mul õnne temaga me yhise lemmiku Georg Trakli luulesaate („Hinge öine tiivalöök“, esmaeeter Klassikaraadios 13. XII 2007) kallal koostööd teha. Taavi Eelmaa hakkas jälle nähtavalt luuletama ilmselt Kaur Kenderi veetud Nihilist FMi saidil 2015. aasta paiku. Seejärel tegi ta Von Krahli pööningul valitutele luuleklubi Nartsiss. Pseudonyymi h3inrich Halo all esitleti luuleõhtutel näiteks tema kuuldeluulekogu „Megaton. 13 luuletust teisenemisest“ (2016). Samal aastal ilmunud näidend „Kadunud sõbra juhtum“ (samade kaante vahel Kenderi näidendiga) on tugev ja nauditav tekst, nagu ka mõned ta sähvatused kogumikust „Vana viha“ (2006).

Eelmaad on trykisõnas ilmunud rohkem kui mõndagi ammust autorit, kuid tema uuema aja proosa ja luule on jätnud mind millegipärast kylmaks. Ma ei tea, kas seetõttu, et ta on igasugu visuaalsetes ja kuuldelistes meediumides nii kaua ja kehtestavalt kohal olnud ja ma kipun võrdlema lavalist, meedialist ja kirjanduslikku välja, või on ta elu olnud kirjapandust suurem, aga selles inimpõlv hiljem ilmunud kogus on miski kuhtunud ja lapidaarseks läinud ning ma ei pääse neile värssidele enam ligi. See on juba täpselt nikerdatud postskriptum, kristalliseerund eetika, kommentaarid, mitte elamine. Side synkromantilise kaanoniga on endiselt olemas, kuid ilmauks pole enam irvakil. Selles mu ligipääsematuses kätkeb möödumise kurbust – ka elamused lahtuvad. See võib olla ka ainult minu tunnetus, millega on siiski liitunud veel kaks kogu lugenud tuttavat. Noorematel pole seda sleppi taga ja siis hakkavad „Electraumuris“ liikuma hoopis teised uitvoolud ja sähvatama muud synapsid. Soovin talle preemia puhul sydamest õnne, sest võidukus on kuidagi tema Ameerika mägesid järele aimanud saatuses ja selle poeedi auhindamine kõlab kokku selle dystoopilise ajaga, on nagu yks uus roll (laureatus gothicus) selles tõsieludraamas, mis meid ymbritseb – ja jumaluke, kes siis veel sellest seltskonnast?

Märt Sepperi luule puhul tekib tunne, et Tartu linnas pole aastaid keegi nii hästi kirjutanud.

Jessica Tops / Prima Vista

Yks õige vingats kysiks loomulikult, et kas ei kõnelenud seekord ehk päris valjult kaasa ka autori sotsiaalse kapitali hääl? Spordis kehtib fair play, mis seisneb selles, et individuaalaladel võisteldakse vanuseklassides. Kirjandusareeni kapitalistliku maiguga auhindamises satutakse tihtilugu võrdlema yheltki tahult võrreldamatut. Midagi väga kummalist on selles, kui kunagi Šivana Nooruse kaant kaunistanud ja kinolinasid kirjanud prominent pannakse võistlema sympaatse noorhärraga, kes kõlbaks talle pojaks ja Rahva Raamatu letist nyyd ilmselt ka oma võiduka konkurendi raamatuid ostjatele ulatama saab. Aga hea on see helge tõuge, mis auhinnaga kaasneb, ehk Taavi Eelmaal nyyd teatav paokiirus sees. Mõnelgi korral on autorite parimaks osutunud teine raamat.

Meestepäeva järellaines meenutasin, milliste härrade debyytkogu on mulle kõige rohkem meeldinud. 1980ndaist Tõnu Trubetsky. 1990ndaist Ringo Ringvee, Meelis Salujärv, Andres Allan, Aivar Rumvolt, Taavi Tuulik ja Heinz Häidorf (Ain Prosa). Omavanused jätan vahele, sest see aeg oli täis praeguseks täiesti mõttetuna tunduvat kyynarnukkidega vehkimist. Uuel sajandil Olev Olematu (Mihkel Kaevats), Asko Kynnap ja Sven Kuntu. Kristjan Haljakul polnud viga. Praegu rõõmustab mind Märt Sepper.

Tekkis tunne, et Tartu linnas pole aastaid keegi nii hästi kirjutanud. Nii mõtterikkalt, julgete allusioonide ja kyllusliku sõnavaraga, kuhu ka tunne tihti järele jõuab. Ja eks vaimukal groteskil ole ka päris suur võlu. „Acheroni õied“ ja „Emanatio“, need kaks head raamatut, oleksid pisukese koondamise korral yhe kordumatu kokku andnud, aga mis sellest. Kaanepildid on kutsuvad ja autor viljakas. Alguses pole end vist liiga ohjeldada vajagi. Muidugi, vahel on ka suurepäratsemist, sõnapaljust ja oma eruditsiooniga vehkimist, aga ega neid palju pole, kes nii saavad vehkida. Ja mõne luuletuse lõpul on temaga vist nagu kaheksa korda kymnesse lasknud vibukytiga, kelle peas hakkab taguma see „ma teen kymnese seeria! ma teen kymnese!“. Neid kymneseid on mitmes suunas: väga tugevat armastusluulet, kõrgeid kujutluslende ja meelde sööbivaid mõtteid. Tajun siin kusagil kadunud Marju Lepajõe healoomulist hingust, seda yrgset arukust ja ka huumorimeelt, mille ta oskas oma õpilastesse istutada.

Loen neid raamatuid sel nädalal veel tasapisi teist korda. Aktsendid muutuvad, aga seal on tekste, mille järel peatud ja viibid veidike selle elamuse vallas – elamuse, mis kohtub õndsuse või valuaistinguna enda sees kogetuga ja annab sellele midagi juurde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht