Laureaat – Ants Orase küsimus

Kõne kriitikaauhinna väljakuulutamisel Tartu Kirjanduse Majas 8. detsembril 2016

HASSO KRULL

Armsad siinviibijad! Hea žürii! Tore Kultuurkapital!

Kui Ants Oras oleks täna siin, siis tal oleks meile üks küsimus.

Ants Oras ongi täna siin. Ma ei pea silmas Ants Orase kehatut vaimu, mis viibib esivanemate juures, vaid tema sümboolset kohalolu.

Sümboolne kohalolu mõjub nagu õietolm, mida on õhus tunda, aga harva näha. Mõned ütlevad, et tunnevad kevade lõhna. Mõned kurdavad, et neil tekib allergia.

Detsembris õietolmu lõhna tunda ei ole, vähemalt mitte Eestis. Ants Orase lõhna on aga tunda küll, isegi kui ta ei oleks Ants, vaid ainult Oras.

Minule algab Ants Orase lõhn Poe’ luule tõlgetest, mis ilmusid 1931 ja on kindlasti oma aja kummalisemaid luuleraamatuid. Orase Poe hämmastab ja ehmatab, tõmbab ligi ja peletab eemale, vaimustab ja tekitab segadust: see on ilmselgelt midagi palju enamat kui lihtsalt katse ühte luuletajat teises keeles „edasi anda“. Orase tõlge on alati tema looming, see on alati väga selgelt Ants Orase nägu: Orase tõlgetes on tunda üht erilist kirge, millega ta loob samal ajal oma kujutlust autorist ja sellele vastavat keelt, justkui poleks miski veel ette antud ja kirjandus tuleks alles leiutada. See kirg tekitab ülekeeva atmosfääri, pulbitseva liialduse õhkkonna, mis annab Orase tõlgetele teatava humoorika varjundi, tahes või tahtmata. See kehtib väikeste teisendustega ka hilisemate tõlgete puhul, näiteks Goethe „Fausti“ teine osa (1962), mis on samuti mu lemmik.

Ants Orase lõhn on ka „Laiemasse ringi“, 1961 ilmunud esseevalik, mida teismelisena lugesin. Neis kirjutistes on Oras palju vaoshoitum, aga kirg on ikka alles, seda ei saa kuhugi ära peita. Pärast Johannes Semperi „Prantsuse vaimu“ (1934) olid need tekstid vist mulle kõige tähtsam eeskuju, kuidas kriitilist kirjutist üles ehitada. Semperi ja Orase kriitilistes tekstides on alati mitu keset, mis seatakse omavahel pingevahekorda; kui selline pingeväli on loodud, siis võib lasta mõtte lendama ja tarbetud täpsustused võib ära jätta. Intelligentne lugeja täidab lüngad ise, tema nina ees pole vaja pidevalt sõrme viibutada. Muidugi pole see intelligentne lugeja kõigega alati nõus, aga kriitik on sellega juba arvestanud: ta loob ise ruumi, kuhu lugeja võib taanduda, et temaga mitte nõus olla. Nii ei viska see lugeja raamatut käest, sest hinnangud on tobedad ja kriitiku edevus hakkab häirima. Selle asemel loeb ta edasi, jätkates mõttekäiku teises suunas, nii et kriitikuga tekib justkui katkendlik kahekõne. Mõnikord võib see kahekõne hiljem muutuda pidevaks.

Semperi ja Orase joon on kahtlemata elitaarne. Kirjutatakse valitud lugejale, see lugeja valib end ise – mitte nii nagu poliitilises esindusdemokraatias, kus alati tuleb valida kedagi teist. Kahtlemata saab elitaarsusest ka mööda minna. Minu meelest õnnestus see Tuglasel, ja hiljem Jaan Kaplinskil. Elitaarsusest möödumine eeldab mingit loomupärast annet kõnelda lugejaga nii, nagu istuks keegi pargis mu kõrvale pingile ja hakkaks vestlema; paari minuti pärast ma enam ei märkagi, et ajan juttu inimesega, keda ma enne ei tundnud. Selline horisontaalne lähenemine seab mõistagi omad piirid, mida elitaarsel kriitikul ei ole, sest tema ei küsi kaks korda, kas lugeja tahab kaasa tulla või mitte. Ta läheb edasi, ja kes temaga kaasa ei tulnud, nende poole enam ei vaadata. Demokraatlik kriitik nõnda ei tee, ta justkui jätkab kõnelust ka inimestega, kes temast üldse aru ei saa, hoolimata sellest, et need on talle selja pööranud. See nõuab imetlusväärset kannatlikkust. Kaldusin ise varakult Semperi ja Orase poolele, aga Tuglase ja Kaplinski joon jäi mulle ometi orientiiriks.

Olen seega väga rõõmus, et mind kutsuti siia seoses Orase nimega, mis tähendab tema sümboolset kohalolu. Aga mul jäi ütlemata, mis küsimuse siin minu meelest esitaks Ants Oras. See kõlab nõnda: „On väga tore, et juba teist korda antakse välja Ants Orase nimeline kirjanduskriitika auhind. Ometi võiks nüüd pärida, kas samal päeval ei võiks välja anda veel teisegi auhinna – Ants Orase nimelise luuletõlke auhinna?“ Tõlge on üks kriitika vorme, ja kriitika on alati tõlgendus. Need kaks kuulusid Orase puhul tihedalt kokku. Kas ei oleks siis õiglane, et Ants Orase sünniaastapäeval antaks välja kaks auhinda, mis mõlemad viitavad Orase kujule?

Tänan tähelepanu eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht