Laureaat – Elu elulugude keskel

Rutt Hinrikus on julgustanud tavalisi inimesi olema avameelne. Kui inimene ennast avab, siis on, nagu võiks ta end seevõrra ka vabamana tunda.

PEETER OLESK

Teade sellest, et Eesti Kirjandusmuuseumi kauaaegne töötaja Rutt Hinrikus on saanud elutööpreemia Eesti inimeste elulugude kogumise ja sellealase töö juhendamise eest, jõudis Tartus Tähtverre mõni tund pärast seda, kui siia toodi ka Emakeele Seltsi toimetiste järjekordne köide, dr Heli Laanekase uurimuste kogu „Eesti filoloog olla“. Seegi on tugevasti eluloolise sisuga, ehkki märksa teise nurga alt kui Rutt Hinrikuse kogutud ja osalt juba avaldatudki aines. Kirjutada kummastki kokku ning kõrvuti oleks samuti huvitav, kuid ma arvan, et seda on vähevõitu. Tundlikult, ent ühtlasi ka suunaliselt lihvitud elulugu on tõeline pärl, mis õigesti hoituna ei kulu. Mida tähendab siinkohal „suunaliselt“? Ei muud, kui et igal elulool peab olema oma vektor ehk oma siht – isegi siis, kui ta on talletatud üksnes kirjalikult. Rutt Hinrikuse üheks tööks on olnud taotleda, et inimesed, kes panevad oma eluloo kirja ise, jõuaksid sellisele sihile.

Riikliku kultuuri elutööpreemia laureaat Rutt Hinrikus on toonud Eesti Kirjandus­muuseumi arhiivi ligi 4000 elulugu, koostanud Eesti rahva elulugude raamatusarja ning toimetanud lugejani hulga kirjanike päevikuid, kirjavahetust jm.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Rutt Hinrikus on akadeemiliselt hariduselt fennougrist, õpetatud nägema ennekõike tavalise inimese elu. Üks ta õpetajaid oli akadeemik Paul Ariste, kes oskas suhelda nii väga tähtsate tegelastega kui ka päris nn väikeste inimestega. Nondest tähtsamatest oli vahest kõige tuntum Soome Vabariigi kauaaegne president Urho Kaleva Kekkonen, kellelt Paul Ariste palus ta adjutandi kaudu oma lapselapsele autogrammi. Enamik teistest, kellega Paul Ariste võis vägagi elavalt vestelda, nii kõrgele kui teise riigi president polnud tõusnud. Tihtipeale polnud nad isegi mitte akadeemilised kaaskodanikud. Ent Paul Ariste jälgis tähelepanelikult, et inimesed ei kaotaks üksteisega suheldes mõõdutunnet ega vastastikust respekti (nii öeldakse praegu, Paul Ariste ise seda sõna ei kasutanud). Tõenäoliselt on seesama tähelepanelikkus Rutt Hinrikuse juures pärit juba ta kodust, nii et Tartu ülikoolis viis Paul Ariste Ruti sellekohase hariduse õieti lõpule. Elulugude kogumisse on Rutt Hinrikus süvenenud siiski ilma kellegi suunamiseta. See on tema algatus, mille eesmärgiks on pöörata inimene sõltumatult tema ühiskondlikust positsioonist näoga omaenese eluloo poole ja püüda saavutada, et sel inimesel jätkuks julgust võtta omaks kõik, mis ta on teinud.

Ei, ma ei poolda elulugusid alasti, ka mitte kriipsukese võrra. Kõigest, mida sa oled läbi elanud ning näinud, ei pea jutustama ega seda ka kirja panema. Rohkem kui pool sajandit tagasi istus kirjandusmuuseumi pere kevadsuviti Nüpli järve ääres ja tegi seal tuld. Üheks juuresolijaks oli kauaaegne ning väga teenekas bibliograaf Herbert Laidvee (1908–1990), kes oli suurepärane jutustaja. Kuulajad palusid siis, et ta need lood ka kirja paneks, aga ta raputas pead. Neid, kes kas ei räägi või ei pane kirja, on meie keskel ohtrasti. Ergutada neid olema avameelsed, ent nägema maailma ka avaramalt kui lubab igaühe eelarvamus – see on suur kunst. Ja näikse nii, et mitmel juhul on see Rutt Hinrikusel korda läinud. Kui inimene avab ennast, siis on, nagu võiks ta end seevõrra ka vabamana tunda. Ta on siis seestpoolt puhtam, sest alverlikult öeldes „pori“ („Tuulde räägitud“, 1965) ja sangalikult arvates „kibestuse tukivingu“ („Ja ikkagi“, 1957) on vähem.

On tõsi, et elulooline materjal saab oma õige valgustuse kätte siis, kui teadlane seab ta vajalikku kohta paigale. Olgu niisuguse paiga näiteks pereinimese suhe raadioga. Mina olen üles kasvanud raadioga kodus ja kuulasin sealt neljapäeviti kuuldemänge ja hommikuti tootmisvõimlemist ning Jüri Randviiru maleminuteid. Kesköiti kuulati meie peres veel, kuigi läbi metsiku ragina, Austria raadiot. Kui ma aastal 1972 astusin Tartu ülikooli, siis ühikatubades meil raadiot ei olnud ja uudiste peamiseks allikaks said tollased päevalehed, kohtumised Paul Aristega ja suur kirjavahetus. Võõrdusin raadiotest ning see võõrdumus kestab tänapäevani. Siit küsimus Rutt Hinrikuse juhitud elulooliikumisele: kes kui palju sõltub raadiost praegu ja kui palju kuulatakse meie päevil raadiot üheskoos? Head muusikat kuulan ma meelsasti, poliitsaateid mitte. Teistega on lugu tõenäoliselt teistsugune, aga kuidas see kajastub nende elulugudes ja kui palju nad usaldavad sellest kirja panna?

Üks asi on niisiis inimese elukäik ise, teine hoopiski selle põhjal loodud elulookirjeldus. Kõlab ehk paradoksaalselt, ent tegelikult vajavad kellegi elulugu kui tervikut võrdlemisi vähesed, nii et võib tekkida küsimus, milleks nende elulugudega üldse jännata. Paaris kohas on täpset elulugu ometi vaja. Üheks on vastused mis tahes arsti küsimustele. Kui sa oma vastustes eksid, siis sellest sinu tervis ei parane. Teiseks on ükskõik milline teatmeteos, kas või üldentsüklopeedia. Mina ei ole ainsaski entsüklopeedias, ka mitte elektroonilises, märksõnana sees ilma vigadeta. Ma ei peagi neis ilmtingimata olema, kuid kui mind juba sisse on toodud, siis palun parandage vead ära. Teenekas eesti keele grammatik dotsent Jaak Peebo (1933–2016) tunnistas kord nukralt, kuidas ta järjest ja järjest õiendas üht tema elulukku sattunud viga, ent ei – viga jäi paika ja Jaak Peebo lõi käega. Rutt Hinrikuse juhendamisel kirjandusmuuseumisse koondatud materjal otse nõuab, et seda uuritaks. Peale muude põhjuste ka seepärast, et veel on võimalik juba loovutatud materjale täiendada ning, kui vaja, siis parandadagi. Mitte ainult kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv, vaid kogu kirjandusmuuseum on biograafilist andmestikku täis, nii et kui panna samasse ritta veel ka Tartu ülikooli raamatukogu ja rahvusarhiiv, usutagu või mitte, aga siin Tartus leidub ainestikku kaugelt rohkem, kui on ühe uurija võimuses seda läbi töötada.

Koostöös professor Tiina Ann Kirsiga on Rutt Hinrikusel näidata ette paks raamat „Eesti elulookirjutus. Antoloogia“ (kaanel on tiitel pikem, 2019). Tahtmata Rutt Hinrikuse elutööst midagi alla kaubelda, tunnistan siiski, et selle raamatu kohta on mul ütlemist. Seal on lihtsameelsusi, mida võinuks vältida, kui nii olulist teost oleks mõni asjatundja eelarvustanud. Hakkamata siinkohal sedastama eksitavalt kasutatud sõnu, küsin järgmiselt: kuidas vahendada seda raamatut (571 lk) lugejatele väljaspool asjatundjate äärmiselt kitsast ringi? Mulle tundub, et antoloogia koostajad pole seda küsimust endi ette seadnud ja tulemuseks on käärid võimaliku lugeja ning publitseeritud tekstikogu vahel.

Missugune on tüüpiline Eesti elulugu? See on loomuldasa metafüüsiline probleem. Arvaksin küll, et olevikus me näeme jälle kord konflikti eluloo ja eduloo ning mahakäiguloo vahel. Eluloolistest episoodidest võib loobuda koguni kergendatult, kuna eduloost loobumine on aga alati vaevaline ja mahakäiguloo võib tuletada meelde kui mitte oma mälu, siis kas traditsioon või süüdimõistev kohtuprotsess. Kas ei paista sedamoodi, et meil on kujunenud trendikaks otsida edulugusid iga hinna eest, mõistmata, et igaühele jõukohane edu peitub ennekõike temas endas? Mis seda edu mõõdab? Kuidas kellelgi veab, kuid ma arvan, et õnne alammääraks on hea sõna ja võileib suudlusega (jällegi August Sang). Tuletatagu muide meelde, et Betti Alveril puudub viimane sõnapaar. Alver oli varakult traagilisem kui Sang.

Rutt Hinrikuse elulugude-töö on ses mõttes märksa ülevam. Nüüd seisneb küsimus selles, kes ja kuidas õpetab Eesti ühiskonna elulugusid mõistma. Genealoogiline täpsus ei ole alati saavutatav. Küll on võimalik ligineda inimestevahelistele seostele, olgu suguvõsas või perekonnas või eluhoonetes või linnaosas. Seos teeb tugevaks. Seda õpetab ka Rutt Hinrikuse töö.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht