Lavaluule on kollektiivne kogemus

Anna Arvidsdotter püüab Rootsis prõmmuõhtuid korraldades näidata, kui palju on luules väljendusviise ja stiile, ning innustada seeläbi nii esinejaid kui ka publikut.

MAARJA PÄRTNA

Tartus alanud „Hullunud Tartu“ festivali üks väliskülalisi on Rootsi noorema põlvkonna luuletaja Anna Arvidsdotter. Oma esikluulekogus „Käed millest kinni hoida“ („Händer att hålla i“, 2022) räägib ta inimese haprusest, kaitsetusest ja sitkusest keset majanduslikku ebakindlust ning kasvavat sotsiaalset ebavõrdsust. Vestlesin Annaga tema raamatust, suhtest lavaluulega ja sellest, mis ajendab teda kirjeldama ühiskondlike tingimuste mõju üksikisikule.

Sinu luuletajateekond sai hoo sisse Malmö prõmmuõhtutelt. Kuidas jõudsid lavaluuleni ja kuidas oled sellega praegu seotud?

Mulle on lavaluule puhul põhilised kohalolu, ruum ja heli. Puutusin lavaluulega esimest korda kokku teismelisena ühes töötoas ja paar nädalat hiljem osalesin ärevalt ka oma esimesel üritusel. Ruum oli täis elektrit, värisevaid hääli ja kehasid, lugude ja kõlaga mängivaid poeete, kes olid täielikult luulesse süvenenud. Mul polnud aimugi, et kirjandus saab olla ka niisugune kollektiivne kogemus, ja tundsin, et tahan samuti oma kirjutisi jagada.

Läks siiski veel paar aastat enne, kui päriselt lavale astusin. Kui seda tegin, olin tagasiside üle üllatunud. Kuulajad olid minuga, ma tajusin, kuidas mind tunnetati. Aga mis veelgi olulisem: see oli esimene kord, kus tundsin end kirjanduses tõeliselt teretulnuna. Kuna kasvasin üles maal töölisperekonnas, oli mu Bildung, kujunemine piiratud, ja kirjandusüritused, kus olin käinud varem, olid jätnud minusse väljaspoolseisja tunde. Nii et asjaolu, et ma ei tundnud end päriselt teiste hulka kuuluvana, seisis paraku ka minu ja kirjanduse vahel.

Praegu olen esinaine organisatsioonis Ord på Scen, mis korraldab Malmös luulevõistlusi ja spoken word’i üritusi. Juunis korraldasime Rootsi lavaluule meistrivõistlused – see oli tohutult lõbus.

Missugune on Ord på Scen’i ürituste formaat? Kuhu asetub ühing Rootsi lavaluules laiemalt?

Ord på Scen on üks tuntumaid lavaluuleürituste korraldajaid Rootsis. Ühing on tegutsenud peaaegu 25 aastat, praegu on meie fookus peamiselt luuleprõmmudel. Meil on kuus eelvooru ja seejärel suur finaal, kust neli luuletajat pääsevad omakorda edasi Rootsi meistrivõistlustele. Tavaline prõmmuõhtu algab avatud mikrofoniga, millele järgneb külalisesineja etteaste, misjärel võistlevad üksteisega kuus luuletajat. Lisaks oleme loonud uue formaadi „Ord på Scen esitleb“, kuhu kutsume kolm poeeti, kelle etteasted vahelduvad avatud mikrofoniga. Neil üritustel anname kutsutud autoritele rohkem lavaaega ja hoolitseme selle eest, et esindatud oleks lai kirjanduslike huvide spekter: tahame inspireerida nii lavaluuletajaid kui ka publikut, näidates, kui palju on luules väljendusviise ja stiile.

Palun kirjelda lavaluule ja traditsioonilisema luulekultuuri suhet Rootsis.

Lavaluulet peetakse kindlasti vähem kõrgkultuurseks, sest see on vahetum, sõnakam ja rahvalikum. Samuti on see kehaline ja sarnaselt žanrikirjandusega rõhub see kuulaja emotsioonidele: vahel naerutab teda, vahel liigutab pisarateni. Minu meelest seisneb suurim erinevus aga selles, et spoken word on ajaline nähtus – esinedes kasutatakse vältust, tempot ja pausi, et luuletust edasi anda, trükitud tekstil on seevastu rohkem ruumilisi omadusi. Sellest, kuidas sõnad on paberile paigutatud, sõltub väga palju. Lugemine on sageli üksildane tegevus, mille käigus on võimalik liikuda tekstis edasi-tagasi, maitsta igat silpi ja peatuda seal, kus soovid. Lavaluule puhul seda teha ei saa.

Aga loomulikult pole nende maailmade vahel selget piirjoont ja paljud spoken word’i kogukonnast tuule tiibadesse saanud luuletajad on hiljem avaldanud raamatuid.

Kas ka sinu debüütkogu „Käed millest kinni hoida“ luuletused olid esialgu kirjutatud suuliselt esitamiseks? Kuidas käis raamatu kirjutamine?

Luulekogu teema võrsus tõesti ühest lavale kirjutatud luuletusest ja mõned read sellest jõudsid ka raamatusse. Kogu tervikuna algas aga avastusest: esinemisi ette valmistades olin mõistnud, et mul on mitmeid omavahel haakuvaid luuletusi ja et neis on peidus lugu, mida soovin sügavuti uurida. Seda mõistnud, hakkasin tekste omavahel kokku sobitama ja täitsin loos olnud lüngad. Olin sel ajal emapuhkusel, kirjutasin lapse hajutatud uneminutite jooksul nii palju kui võimalik.

Kirjeldad oma raamatus muu hulgas keerulisi hiliskapitalistliku majandussüsteemi tööeluga seotud pingeid. Teose lüüriline mina kogeb neid postiljonitöös.

Postitöötajast luulemina (aga ka üldisemalt prekariaati kuulujate) suurim heitlus on seotud ebakindlusega, millest elu on läbi imbunud. Lüüriline mina teab, missugust vormiriietust kanda, aga mitte seda, missugune on järgmine tööpäev. Ta peab postiindeksite järgi õppima uusi marsruute, töötama eri kontorites, teadmata, kas tema töö­lepingut pikendatakse või mitte. Paindlikkus, mida talle sellises eneseteostusraamistikus peale surutakse, tekitab ta kehas protesti, mis moondub iseenese vastu suunatud agressiooniks ja internaliseeritud süütundeks. Tal on nii vähe agentsust, et isegi unistamine tundub võimatu.

Sinu luulet nimetatakse tihti klassiteadlikuks.

Ausalt öeldes arvan, et see kirjeldus räägib rohkem ühiskonnast kui minust. Mulle on väga selge, et materiaalsed tingimused kujundavad elu, aga oleme õppinud seda justkui mitte märkama, uskudes selle asemel mingit disneylikku narratiivi: kui sa midagi piisavalt tahad ja oled valmis selle nimel pingutama, siis sa seda ka saad. Kui ma kirjeldan loomingus hinda, mida selle uskumuse eest tuleb individuaalselt või kollektiivselt maksta, märgitakse kirjutatu klassiteadlikuks. Keskendun üksikisiku asemel ühiskondlikele tingimustele – see näib lugejate, aga ehk veelgi enam kriitikute silmis olevat alternatiivne vaatenurk …

Ka mina pean tähelepanu juhtimist ühiskondlikule tingitusele sinu loomingu üheks põnevamaks jooneks. Mis mõjutas sind valima just seda rakurssi?

Mind on alati häirinud see, kui inimesed ei taha rääkida elevandist toas. Püüan kirjutades neile elevantidele valgust heita. Mul on tugev õiglustunne ja kui miski tundub olevat paigast ära, aga inimesed ei paista sellest hoolivat või seda märkavat, tahan ma aru saada, miks see nii on. Kirjutamine on mulle paljuski püüd anda vorm raskesti tabatavale – mind väga huvitab, kuidas kujundavad me olemist ühiskond ja ideoloogia.

Eestis on stabiilse sissetuleku puudumine ja piiratud ligipääs sotsiaalsetele garantiidele, sealhulgas tervise- ja pensionikindlustusele, paljude vabakutseliste loojate suur mure. Sinagi oled n-ö täiskohaga vabakutseline. Mis on sulle praegu selle juures kõige keerulisem ja mis pakub suurimat rahuldust?

Rootsis on väga sarnane olukord. Meie sotsiaalkindlustussüsteem laguneb aeglaselt ja ka kultuur peab üha rohkem iseseisvalt hakkama saama, mis teeb kultuuritöötajate olukorra ebakindlaks. Mulle on keeruline see, et töövaba aega justkui polegi. Kestliku tasakaalu leidmine elu eri osade vahel, mis kipuvad kõik omavahel segunema, on raske ülesanne. Kõige rohkem rahuldust pakub aga kahtlemata võimalus oma ajakasutust mingil määral suunata: kui mul on kehv päev või nädal, saan plaane ümber tõsta või panna neid omavahel paremini sobituma.

Selle aasta „Hullunud Tartu“ peateema on nihe. Missugusest kultuurilisest või ühiskondlikust nihkest unistad sina?

Unistan nihkest individuaalselt kollektiivsele. Ja muidugi unistan praegu sõja lõppemisest.

Anna Arvidsdotter esineb festivalil „Hullunud Tartu“ homme, 9. novembril kell 19. Ühes temaga astuvad Tartu Kirjanduse Maja suures saalis üles Elo Viiding ja Janika Läänemets.

Loe lisa:

Anna Arvidsdotteri „Luulesalv“